… ee … Tead, see pole tegelikult üldse tähtis, aga … palun tule minuga kaasa, Kyle! Mul on üksinda nii … igav. Tule kaasa! Sul ei ole kiire, ega ju?” hakkas March äkitselt paluma.
„Ei, mul ei ole kiire, aga …” alustasin, kuid March katkestas mind poolelt lauselt:
„Tore! Tule siis kaasa!”
Seda öeldes haaras ta mul käsivarrest ja vedas endaga kaasa. Otsustasin küsimise lõpetada ja kaasa minna. Marchil oli midagi plaanis ning ilmselt pidin üsna varsti teada saama, mis see on. Liikusime mööda pimenevaid tänavaid edasi. March hoidis mul ikka veel käest kinni, nagu kardaks, et püüan põgeneda. Võib-olla oleksingi pidanud seda tegema.
Mõne aja pärast jõudsime kanti, kuhu olid ehitatud uued, kaunid ja väga kallid majad. Siin elasid meie linna kõige rikkamad inimesed. Ma ei saanud aru, mida me siin tegime, aga püsisin ikka veel vait. Mul oli kahtlane tunne: kui oleksingi midagi küsinud, poleks March ausat vastust andnud. Kõndisime edasi ja jõudsime umbes kakskümmend minutit hiljem eramurajoonist välja, suure supermarketi ette. March peatus. Vaatasin teda küsivalt.
„Siia sa tahtsidki jõuda?” küsisin kulmu kergitades.
„Jah. Siin on kõike. Ma olen kindel, et see, mida ma otsin, on siin olemas,” teatas March õnnelikult.
„Miks sa oma vanemaid ära ei oodanud? Nad oleks sind autoga kohale toonud,” ei suutnud ma oma hämmeldust varjata.
„Nojah, aga kõndimine on hea trenn. Värske õhk, kena jalutuskäik … See tuleb tervisele kasuks ja sina pead praegu oma tervise eest hoolitsema,” sõnas March.
„Ja-jah, muidugi, aga ma ei usu, et maraton mu õrnale tervisele praegu eriliselt kasuks tuleb,” laususin süngelt.
„Tule, lähme sisse!”
Taaskord vedas March mind kättpidi edasi. Järgmisel hetkel astusime juba eredalt valgustatud rahvarohkesse supermarketisse. Kõik liikusid poeriiulite vahel ringi ja kuhjasid korvidesse või kärudesse erinevaid kaupu. Sees vedas March mind raamatute ja ajakirjade osakonda ning jäi siis otsivalt ringi vahtima. Ta ei näinud välja nagu keegi, kes otsib kaupa, vaid nagu keegi, kes otsib kedagi teist.
„Mida sa teed?” pärisin, kui March ringi vaatas.
„Ah, ei midagi. Näe, võta see!” kostis March kiirelt ja surus mulle mingi ajakirja pihku.
Järgmiseks lasi ta mu käest lahti ja kadus riiulite vahele. Otsustasin, et ei järgne talle ning heitsin pilgu ajakirjale oma käes. Mingi mõttetu naistekas. Tavaliselt ei lugenud ma selliseid asju, kuid parasjagu polnud midagi paremat teha. Avasin ajakirja ja hakkasin seda sirvima. Suurem osa artiklitest olid täiesti sisutühjad: „Kuidas vabaneda X kilost Y päevaga”, „10 moodust, kuidas meest enda juures hoida” või siis lugu naisest, kes abiellus iraanlasega ja avastas mehe kodumaale kolides, et seal polegi naistel nii palju õigusi kui Ameerikas.8 Seega oli ajakiri põhimõtteliselt saasta täis. Olin valmis seda juba käest panema, kui äkitselt avastasin üpris huvitava artikli filmi kohta, mis pidi varsti kinodesse jõudma. Filmiuudiste rubriik oli vist selle väljaande ainuke hea osa.
Süvenesin artiklisse niivõrd, et unustasin täielikult, kus ma olin ja mida ma tegin. Suutsin unustada sellegi, et minu ümber on veel inimesi. Alles poole artikli pealt tuli mulle meelde, et olen supermarketis koos Marchiga. Tahtsin ka talle lugu näidata, sest meil oli filmide suhtes sama maitse, nii et hakkasin aeglaselt edasi liikuma, silmi ajakirjalt tõstmata. Jah, see oli rahvast täis poes üpris ohtlik ja oleksingi kellelegi peaaegu otsa kõndinud, kuid suutsin enne kokkupõrget peatuda. Tõstsin pilgu, et vaadata, kellele ma olin siis otsa jalutanud. Viimane oli seisnud seljaga minu poole ja pööras end parasjagu ringi.
„Oi! Tere õhtust, härra Riley!” piiksatasin üllatunult.
Oli ime, et ma karjuma ei hakanud! Sellist šokki polnud ma oodata osanud. Ma ei teadnud, et mõni õpetaja tavatses käia just selles poes. Noh, tegelikult ei teadnud ma oma õpetajatest mitte midagi, seetõttu oli harjumatu ühega neist niimoodi kokku põrgata.
„Preili Misk. Ma ei teadnudki, et te siinkandis elate,” lausus härra Riley kuivalt.
„Oh …! Ei elagi. Ma tulin siia Marchi … oma sõbrannaga, kes siit midagi tahtis. Mina lihtsalt vaatan ringi,” sõnasin kiirelt ning otsisin pilguga Marchi, kes oli mind üksi jätnud.
Kuhu kuradi kohta ta oli kadunud? Mis temaga lahti oli? Ta oli mind vedanud suvalisse supermarketisse, mis asus meie kummagi kodust kilomeetrite kaugusel, surunud mulle kätte mingi ajakirja ja ise kadunud. Mina seisin nüüd üksi ja kaitsetuna härra Riley ees, kes mõjus täpselt sama hirmuäratavalt nagu alati. Ta külmade metallhallide silmade pilk otsekui puuris minust läbi. Kas ta vaatas kõiki sellise pilguga? Kui oleksin veidikenegi nõrgem ja närvilisem, oleksin juba ammu minema jooksnud.
„Kõikidest õpilastest, keda olen siin täna näinud, olete teie ainuke, kes mind tervitada suvatseb,” märkis minu kohal kõrguv mees külmalt.
„Tõesti?”
Mind ei üllatanud mitte see, et olin ainuke õpilane, kes teda tervitas,9 vaid see, et poes oli lisaks minule ja Marchile veel teisi meie kooli õpilasi. Heitsin enda ümber kiire pilgu ja märkasin midagi veidrat, mida oleksin pidanud tegelikult ammu märkama, kui ma poleks, nina ajakirjas, ringi lonkinud. Pood oli mu koolikaaslasi täis! Nägin Harriet Greyd, Sally O’Connelit, kaksikuid Mitzyt ja Mistyt, Elzat, kes elas minu teada teises linna otsas, ja palju teisi tüdrukuid, kelle nimesid ma meenutada ei suutnud. Mida nad siin tegid? Enamik elas siit veelgi kaugemal kui mina ja March. Kõige veidram oli, et kõik tüdrukud peitsid oma nägu mõne ajakirja taha või iseend konservipurkidest püramiidi taha või seisid poeriiuli varjus. Ja nad kõik vahtisid minu ja härra Riley poole.
Alguses ei saanud ma aru, miks nad kõik nii veidralt käitusid, kuid siis meenus mulle midagi. Küsisin endalt, mis ühendas Mistyt, Mitzyt (kohutavad nimed!), Harrieti, Elzat, Sallyt ja Marchi. Vastus oli ilmselge ja nii kohutav, et ma ei suutnud seda alguses uskudagi – nad olid kõik härra Rileyst sisse võetud. Libistasin taas pilgu üle ostusaalis viibivate inimeste ning märkasin veel teisigi end varjata üritavaid õpilasi, kes mind piidlesid. Nende seas oli minust nooremaid ja minuvanuseid tüdrukuid ja isegi … Kas see oli tõesti Gary Sommers? Mida tema siin tegi? Ja miks ta täpselt samamoodi nagu kõik tüdrukud minu ja härra Riley poole põrnitses? Ega ometi …? Ei olnud võimalik! Samas selgitaks see, miks ta kandis igal halloween’il naiselikke kostüüme.10 Ühtäkki märkasin ka kellegi tulipunast nägu ja blondi juuksepahmakat, mis äkitselt kadus. March … Sain aru, mis supermarketis toimus. Olin sattunud härra Riley fännklubi jälitusürituse keskpaika. Kõik need tüdrukud, kes poes viibisid ja end parasjagu varjata üritasid, jälitasid härra Rileyt! Sellepärast nad ei tervitanudki teda. Vaesed lollikesed arvasid ilmselt, et ajalooõpetaja ei märka neid. Nad ei taibanudki, kui valulikult nende „salajane jälitustegevus” silma torkas.
Ühtlasi taipasin, et ka March oli siin samal eesmärgil. Sellepärast oligi ta pidevalt punastanud, kokutanud ning minu küsimusi ignoreerinud. Ta oli pika maa maha kõndinud just sellel eesmärgil, et härra Riley järele luurata. Ja ta oli mind kaasa vedanud. Olin nüüd keset haiglaste jälitajate kokkutulekut. Oleks need veel normaalsed jälitajad olnud. Eeeeeei, need olid härra Riley jälitajad!!!
„Mul on tunne, nagu oleksin sattunud geiklubisse …” pomisesin šokeeritult.
„Kuidas palun?” küsis härra Riley kulmu kergitades.
Igasuguseid idioote on olemas ja ausalt öeldes on see masendav. Islamimaades on naistel vähem õigusi. Mõni idioot võiks selle ära õppida. Ei ole nii, et piisab ainult armastusest. Õigus üksinda väljas käia ja mugavaid (või paljastavaid) riideid kanda on sama tähtis. Pealegi võib armastus vihaks muutuda, kui avastad, et su mehel on veel kaks seaduslikku naist ja sina ei saa selle vastu midagi teha.
Suurem osa õpilasi peitis end härra Rileyt nähes ära. Ma polnud ainuke, kes teda kartis.
Eelmisel aastal oli ta Marilyn Monroe. Juba siis olin arvanud, et temaga oli midagi veidrat lahti. Nüüd teadsin, mis nimelt.
