tollaste navigatsiooniolude parandamist, teisalt aga kohustas järjest enam hoogustuv väliskaubandus nii Ruhnule kui ka Sõrve esmaste tuletornide ehitamist. Nende algeliste tulekorvide valmimise järel olevat märgatavalt suurenenud laevaliiklus kogu Liivi lahe ulatuses.192
1798. aastaks ilmus Riias baltisaksa kartograafi Ludwig August Mellini (1754–1835) „Liivimaa atlas“. Kaardikogumiku „Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernement u Herzogthymen Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel“ viimased kaardilehed trükiti Leipzigis. Komplekt koosnes üld- ning 14 kreisikaardist, neist 10 Eesti ala kohta.193 Ühel kaardilehel oli kujutatud ka Ruhnu saart, mille esimese tuletorni asukohaks oli märgitud saare madal läänerannik. Paiknes ju seal ruhnlaste purjekate ürgne ankrukoht ja talveks laevade maaletõmbamise slip.
On vihjeid sellestki, „et juba aastal 1621 ehitas valitsev Rootsi kuningas Gustav Adolf siia väikese kindluse, mille üks torn täitis tuletorni ülesannet.“194
Saare kirjapandud ajalugu algab tegelikult Kuramaa piiskopi Johannese privileeg-kirjaga 28. juunist 1341. aastast. Esmadokumendis lubas piiskop Ruhnu rootslastel elada Rootsi riigi seaduse järgi (svensk rätt), määrates kindlaks talupoegade maksud piiskopkonnale. Kuni 1621. aastani allus saar Kuramaa hertsogiriigile. Sel ajal maksid ruhnlased hertsogile 2/3 rannale uhutud kaubast, kümme lammast, kaks tündrit hülgerasva, tündri võid ja kuivatatud kala. Lisaks nendele kohustuslikele andamitele tuli kõrgaadliku laevadele anda vajaduse korral ka lootse. Kogu Rootsi võimuperioodi jooksul jäi Ruhnu kuningriigi admiraliteedi valdusse. Vaid 17. sajandil valitses lühikest aega nn parunivõim. Kuningas annetas saare oma poolvennale, riigiadmiral Carl Carlsson Gyllenhjelmile. Viimane omakorda üüris Ruhnu 1626. aastal baltisakslasele Isaak Bohnile. Aadlimees kohustus talupoegade abiga otsekohe alustama merekindluse ja tuletorni ehitustöid ning hoolitsema selle eest, et ruhnlastest sirguks tublisid meremehi ja lootse. Peagi sai Bohnile selgeks, et vabu rootsi talupoegi ei saa kohelda samamoodi nagu pärisorje, ja baltisakslane sunniti siit lahkuma.195
Kui 1650. aastal palus tuletorniinspektor Heinrich von Stegeling(e) riigiadmiral Gyllenhjemilt Ruhnut rendile, mille eest lubas aastatasuna maksta 250 riigitaalrit senise 150 riigitaalri asemel, tegutses kohalik rahvas saare kupja Henrik Ellerbuski algatusel resoluutselt ja kiiresti. Saare asukad nõustusid juunikuu keskpaigas 1655. aastal Stockholmis ise tasuma nõutava rendirahana 250 riigitaalrit, et mitte veel kord alandavasse orjusse langeda.196
Ruhnu – rootsi keeles Runö, saksakeelsena Runo, vanemates allikates ka Ruhnö, Runnö, Ruunö, Rûhnen, Ruynen, Rauma jne. Üks vana teatmeteos pakub omapoolse tõlgitsuse: „Kõigist seletuskatseist on tõenäolisemad need kaks, mis oletavad, et saare nimi tuletub kas rootsi murdelisest sõnast runa (kult) või jälle läti sõnast rohna (hüljes). Kõikjal ringi liikuvad tohutud seakarjad pidid võõrale saarele tulijale kõigepealt silma hakkama saart iseloomustava omapärana, millest siis saar saigi nime. Teisel juhul tähendaks Runö hüljeste saart – sel puhul oleks saarele antud nimi Ruhnu ümbruses kütitavate hüljeste tõttu lätlaste poolt.“197
Raamatus „Kirjeldus Ruhnust Liivimaal“ (1847) kirjutab Ekman muu hulgas: „Et ka Hiiumaa (Dagö) on vastuvaidlematult rootsi nimetus ja et isegi üks saar seal läheduses praegugi kannab nimetust vanast Oden-ist (Osmussaar – Odensholm); miks siis mitte uskuda, et Ruhnu on saanud oma nime juba ruuniajajärgul. […] Hilisemad uurijad (Wieselgren, Franzen) alahindavad seda oletust ja usuvad, et nimi tuleb lätikeelsest sõnast ronis (hüljes). Paul Ariste ja mitmed teised väidavad omakorda, et lätikeelne nimetus ei saa kõne alla tulla, kuna see keel tuli Liivimaa rannikualadele palju hiljem.“198
1757. aastal välja antud Vene merelaevastiku esimese järgu kapteni Aleksei Nagajevi „Läänemere atlas“ kirjeldab seda väikesaart väga täpselt: „Runö. Majak. Ouberg.“ See on otsene vihje sellele, et puidust tuletorn asus juba oma praeguses kohas, saare idakülje luiteseljandikul, 28 meetrit üle merepinna kõrguva Haubjerre mäe tipul.
Soomes Uusikaupunkis sõlmitud rahulepinguga loovutas Rootsi 1721. aastal Venemaale muu hulgas ka Ruhnu saare. Kuni Põhjasõjani kuulus valdavam osa Liivi lahe tuletornidest eravaldusse. Meremärkide suhteliselt kesise seisundi tõttu ei suutnud need tagada vähehaaval hoogustuva laevaliikluse ohutust Liivi lahel. Ainuõige lahendusena nägi Admiraliteedikolleegium seda, et rida tuletorne (Ruhnu kaasa arvatud) tuleb võtta täielikule kroonu ülalpidamisele. Aasta oli siis 1737. Tuletorniülevaatajateks hakati siitpeale määrama ainult tüürimehi, kellele lisandus abilisena madrustest komplekteeritud meeskond.
August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1774.
Aja jooksul Ruhnu vana meremärk lagunes ja saare loodetippu rajati 19. sajandi esikümnendil kaheksatahuline 79 jala kõrgune uus tüvipüramiidjas puittuletorn. Just sellisena kirjeldas seda tollane mereväekapten Leonti Spafarjev 1820. aastal oma navigatsiooniteoses „Soome ja Liivi lahe tuletornide ja meremärkide kirjeldus“. Pärnu lootsivanema Prammi meresõidukogemused kinnitasid, et öösiti Ruhnu idapoolsemast küljest Moonsundi kaudu Pärnusse kulgevad laevad ei suutnud seetõttu tunda end kaugeltki turvaliselt siin seilates.199
Auväärse kommertskoja Riia harukontor toetas kõigiti lootsivanema ettepanekut saare senisele tuletornile pikkuse lisamiseks, lugedes seda abinõud „väga hädavajalikuks“. Täiendavalt sooviti siiasamasse püstitada teine torn, mille ohutule nähtavus ulatuks ümber terve saare. Spafarjev ruttas seepeale kinnitama majaka kõrgendamise ilmvõimatust selle kasutuskõlbmatu seisundi ja tarindi eripärasuse tõttu. Ta pani ette vana torn rahule jätta ja rajada selle kõrvale hoopiski üks täiendav meremärk – küllaldase kõrgusvaruga modernne kivituletorn. Seda enam, et paikkonnas leidub „metsikut kivi“ piisavalt.200
Miskipärast astus nüüd vahele kroonuvõimu teenistuslik alluvusjärjestus. Kindralhüdrograaf Gavriil Sarõtševi arvamusel polnud mingit tarvidust uue majaka järele, piisas seniaegse puittorni kõrgemaks ehitamisest.
1842. aastal määrati Läänemere tuletornide järelevalve ülemaks esimese järgu kapten Baranov, kes kohe samal teenistusaastal Ruhnut külastas. Asjaoludega tutvumise järel rõhutas ohvitser saarele kahe tuletorni ehitamise nõuet – üks põhja- ja teine lõunakülge. Lõpliku arvamuse saamiseks pöördus Hüdrograafia Departemang laevastikutüürimeeste korpuse ja Riia Börsikomitee vanemohvitseride poole. Laevastikuarhiivi andmekogu põhjal jäi määrav sõna sellest hoolimata armulisele keisrile, kelle juhtnöör kohustas Ruhnu osas jätma „kõik muutmata“.201
Tsaari-Venemaa merelaevastiku hüdrograafiateenistuse tuletornilinnakute rajatised püstitati rangelt ühesuguste tüüpprojektide kohaselt.
1851. aastal valmis niinimetatud tuletornimõis (tuletornilinnak), praegune arhitektuurimälestis.202 Puudest puhastatud mäejalamile rajati põllulapid.
Usutavasti ligikaudu samasse aega peaksid jääma ka kunagise tuletornivahi Gustaf-Adolf Lindemanni teenistusaastad. Teadupoolest pärinebki kogu Lindemannide hõim Eestist. Ka tulevane majakamees nägi ilmavalgust just Ruhnu saarel. Tema tänaste sugulaste
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 309.
EE 14. Tallinn 2000, 287.
Aleksejev, Igor. Eesti tuletornid. Маяки Эстонии. Tallinn 2000, 101.
Ruhnu 650. Tallinn 1991, 6.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 758–760.
Ibid.; 756.
Ruhnu 650. Tallinn 1991, 6.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 250–251.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 117–118.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 251.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 117.
