tuletorni ümberehitus. Suure sõja ajal purustati Ruhnu tuletorni ülemine osa ühes valgustusaparaatidega. Eesti ajal tehti tuletornile algul hädavajaline remont ning seati üles atsetüleengaasi tuli. Möödunud suvel ehitati tuletornile korralik laternaruum ja seati üles võimas petrooleumgaasi-valgustusega aparaat, mis on sama tüüpi ja niisama tugeva valgustusjõuga nagu Naissaare tuletornis. Tule tugevus ületab endise tule tugevuse umbes 50-kordselt. Uus aparaat töötab alates 1. detsembrist 1937. a.“225 Tollal mõõdeti siinse tuletorni ohutule nähtavuskauguseks koguni 21 meremiili. Kogu keerukaks ümberehituseks kulutati 25 700 krooni.226 Esimese maailmasõja päevil, täpsemini 1915. aasta 1. mail õhkisid sakslased dünamiidiga majaka laterna- ja teenistusruumi. Kulus kuus aastat, enne kui 1921. aastal valmis tornile ajutine teenistusruum, vastne majakalatern hangiti Rootsimaalt. Nüüdisajalgi veel kasutusel olev majakameeste hoolt ja tähelepanu nõudev laternaruum sai valmis 1937. aastal.227
Tuletornisaare tavaelu kulges kindlate reeglite järgi. Selle „peopesasuuruse kivise ning liivase riba“ toimetusi juhtis „Ruhnu kuningas“. Meie Maa kinnitab: „Ruhnu rajooni konstaabli kohale asus Willem Karineem sõjawäest erru minekul 7. oktoobril 1928. aastal, kus püsib praeguseni. Peale konstaabli ameti täitab ta Ruhnus weel kõigi teiste ametkondade esindaja ülesandeid, kusjuures eriti wastutuserikas on tuletorni ülema koht. Paljude ametite tõttu ja Ruhnu saare ainukese ametimehena nimetab rahwas Karineeme õigustatult „Ruhnu kuningaks“.“228
Elust enesest on värvikalt tõepärase pildi visandanud kirjanik August Gailit (1891–1960), kes kirjutab Ruhnu oludest järgmiselt: „Leitnant on õigupoolest saare asevalitseja, temas on koondatud kogu võim. Ta on tulikuülem, raadiojaama-ülem, konstaabel, piirivalveülem, sõjaväeülem, tal tarvitseb varnast võtta vaid vastav vormimüts ja ta on jälle hoopis teine isik. Ta on pisut sünge ja sõnatu, see leitnant. […] Ja ta vihkab seda saart, vihkab kogu hingest – tähendab, kui tal ongi veel hingest midagi järele jäänud. Sest kolmsada kuuskümmend päeva aastas on siin tuulised, neist vähemalt sada tormised – kas võib seda taluda …? […] Ei, siin elades ei tohi olla kärsitu, siin tuleb kogu maailmast lahti ütelda.“229
Inglise kirjanik Arthur Ransome külastas Ruhnut läinud sajandi esimese veerandi lõpuaastatel. Siin on tema isiklik mulje kohtumisest tulemehega: „Ning siis sammus meile tõepoolest vastu keegi mees, kes rapsas kepiga maha seenekübaraid. Saare kindralkuberner – lühikest kasvu, lombakas, vanemapoolne mees, sinised puldanriided seljas, meremehemüts peas. Tegelikult oli see tuletornivaht, kelle poole Ruhnu mehed pöördusid ükskõik mis küsimuses. Tal polnud mingit ametlikku võimu, polnud mingit seadust, mis oleks talle selle võimu andnud või seda piiranud, kuid … Ta oli Tulemees, siinse tsivilisatsiooni ühe osa haldaja, kes on Ruhnus kohale pandud võimu poolt, nende poolt, kes ise saarel ei ela, kuid kes, nagu võib arvata, sisendavad saareelanikesse teatavat respekti. Vanasti saadeti see mees kohale Vene tsaari poolt, et ta hoiaks tuld tollel väikesel saarel keset merd, mis igast küljest ümbritseb Venemaa territooriumi. Saareelanikud on rootslased ja kunagi väga ammu olevat Vene tsaar nende hõimu mandrilt välja kihutanud. […]“230
Ruhnu eriline loodus köidab kõigi mandrilt saabunud külastajate tähelepanu.
Ammused valgusseadmed on tänaseks välja vahetatud modernse Sabik firma valgusdioodlaterna LED 350-7W vastu. Ruhnu majakatule nähtavuskauguseks loetakse 11 miili.
Saksa-Vene sõja algul paiknes saarel 14 punaväelast, kellest kümme lahkus tuletorni paadiga juulikuu esimestel päevadel oletatavasti Saaremaale. Raadiouudised tõid teate, et 8. juulil vallutasid sakslased Pärnu, misjärel neile allus kogu Riia lahe rannik. Ruhnu tuletornivahi, mereväeohvitseri Johan Merendi juhitud nõupidamisel otsustati saarel lõpetada Vene võim. Õllejoomist ettekäändeks tuues tehti relvituks sõjaväe õhuvaatlusposti tornivalvest lahkunud ohvitser koos sõduriga, meremärgi juures vahistati ülejäänud kaks kohalikku tuletorni kaitsnud meest. Saare vallajuhid olid edust sedavõrd pimestatud, et pea kuu lõpuni polnud neil päevapoliitikaks mahti.
28. juuli aegu püüti saare lähivetes liikunud Vene sõjalaevadelt ühendust saada tuletorni varjunud „omadega“. Vastust saamata oli Balti Rajooni Rannakaitse staabile ilmselge, et saarel on toimunud võimuvahetus. Olukorda saadeti uurima kolmemeheline luuregrupp. Mehed võeti kinni ja kuulati üle tuletornis. Vaatamata koheselt organiseeritud alalisele rannavalvele saabus augustis mitmeid luurajaid, kes kõik kahjutuks tehti.
Ruhnu randade valvet jätkati ka tuletornist, ent asjatult. Pärast 5. augusti pommirünnakut randusid järgmise päeva hommikuvalges saare läänerannikul Venemaa Balti laevastiklaste dessantjõud. Sõjaajaloolase Mati Õuna artiklist selgub lähemalt: „Paistab, et õigus on 1941. aasta sõjasündmuste uurijal Tuudur Tammel: seekord jõudsid venelased Ruhnu randa märkamatult, küllap soodustas seda pilvine ja tuuline ilm, mis saare vahimehed kuhugi varju alla oli ajanud. Venelasi märgati alles siis, kui need suurema hulgaga juba maale olid jõudnud.“231
Dessantväelastele vastu ei hakatud, ruhnlased põgenesid metsa, aga ikkagi järgnes arreteerimislaine. Vahistatuid hoiti vangistuses tuletornimaja kottpimedas keldris. Paari nädala pärast mõrvati Saaremaal Kudjapel neli meest, teiste hulgas ka Ruhnu tuletornivaht Johan Merendi.
Punaväelaste põhijõud lahkusid saarelt täpselt kuu aja pärast. Ööl vastu 7. septembrit sattusid venelaste alused Saaremaa lähistel sakslaste pommirahe alla. Tabamuse said mitmed sõjalaevad ja hukkus arvukalt Balti laevastiklaste taktikalisest meredessandist osavõtnuid. Ruhnu 40-mehelise omakaitse-allüksuse kätte langes juba järgmisel ööl Abrukalt mootorpaadiga kabuhirmus põgenenud kaheksa punaväelast. Sellega piirdusidki esimese sõjasuve sündmused Ruhnul.
Sõjaolude tõttu toimus toonases mereadministratsioonis mitmeid struktuurimuudatusi. Küll ametkonna enda alluvuse mõttes, küll juhtkoosseisu ja reatöötajate osas üle riigi. Saksa võimude tehnikadirektori käskkiri nr 24 määras kindlaks ajutise tööjõukasutuse asutustes kohtadel. Ants Niitmäe kinnitati 1. septembrist 1942. aastast Ruhnu tuletorni ülevaatajaks.232 Ajutise tööjõuna võeti samast kuupäevast majakateenijaks Isak Meldors.233 Tuletornide osakonna juhataja Feeliks Saarnaki teenistuskirjaga 16. septembrist 1942. aastast kindlustatakse kõigile ametisse määratutele (ka Isak Meldorsile) palgale lisaks „prii korter ühes kütte ja valgustusega.“234 Poolest septembrikuust alates kinnitatakse majakaülevaatajale Ants Niitmäele uus ametipalk.235 Selleks, et motiveerida majakamehi töötama äärmuslikes sõjaoludes, püüti leida mitmesuguseid ergutusvahendeid. Majandus- ja rahandusdirektori ringkirja nr 3500 põhjal suurendatigi Ruhnu ja veel meresõidu seisukohalt olulise kuue tuletorni ülevaataja kuutöötasu.236 Mingitel põhjustel vabastati aga 1944. aasta 1. septembrist Isak Meldors tema senistest tuletorniteenija ametikohustustest.237
Sõja järel vahetati tuletorni senine gaasilatern välja modernsemate elektriseadmete vastu ja Ruhnu tornituli oli nähtav 20 miili kaugusele.
Järgnevalt on tuletorni vahižurnaali vahendusel võimalik heita pilk majakapere argitegemistesse aastatel 1956–1958. Sissekannete kirjaviis on edasi antud muutmata kujul.
„Neljapäev
Ibid.; 63.
Valitsusasutiste tegevus 1937/38. aastal. Tallinn 1938, 133.
Ruhnu ajaraamat II. Koostanud Kaarel Lauk, Priit Kapsta, Kadri Tukk. Huma 2010, 12-13.
Meie Maa 1938, 169.
Gailit, August. Karge meri. Tallinn 1983, 43 ja 61.
Ransome, Arthur. „Racundra“ esimene merereis. Tallinn 1998, 31 ja 34–35.
Rahva Hääl 1993, 199.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 13, lk 38p.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 14, lk 8.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 103.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 14, lk 21p ja 27.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 14, lk 7-11 ja 21–23.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 13, lk 105–106.
