seda nime põrnitsedes, nagu oleksid suured tähed ta ära nõidunud – “Fanchon, miss Mollie Dane”.
Kelluke trillerdas heledalt, eesriie veeti üles ning laval avanes isa Barbeaud’ maja sisemus. Rahvas leidis istekohad, kübarad ja kaabud võeti peast, kära vaibus, etendus algas.
Möödus minut või paar ning räbalates ja kaltsudes, juuksed lendlemas ja paljajalu, astus lavale Fanchon, Tirtsuke.
Teda tervitati rõõmumöirgega. Ilmselt polnud see miss Dane´i esimene esinemine selle publiku ees ning veel ilmsemini oli nimelt tema selle publiku esmane lemmik.
Mister Walraven pillas kavalehe peost, kohendas lornjetti ning valmistus vahtima küllastumiseni.
Teda oli ka väärt vaadata, seda heleda häälega Mollie Dane´i, närude ja sassis juuste alt võis mees täheldada tema ilu. Tähed jäises novembrikuu taevas ei saanud olla eredamad kui neiu tumedad säravad silmad; ükski hõbedane muusika, mida kõigi Walravenite pärija iganes kuulnud, ei saanud olla kirkam või sulnim kui see vaba, plikalik naer; ükski kuldne päikesekiirte vihk ei saanud olla kaunim kui metsikute blondide juuste lainetav meri. Mollie Dane oli nagu kehastunud kaunidus ise.
Iga erk Carl Walraveni ihus võbeles teda vaadates. Missugused võluvad palged! Kui tore on see hääl, see naer! Ja kui hästi ta oma osa mängis!
Mees oli näinud naisi sellessamas rollis, naisi, kellele maailm vastas ovatsioonidega, ent mitte kunagi, ei, mitte kunagi polnud ta näinud seda rolli paremini esitatavat kui tänasel õhtul.
“Ta paneb oma nime kogu maailmas helisema, kui ta teatrile truuks jääks,” pomises vaimustatud Carl Walraven endamisi, “ja ega ta kunagi midagi paremat mängikski kui seesama “Tirtsuke”. Ta ise ongi ju Fanchon – nipsakas, heidutav, helde, vastupandamatu Fanchon! Ja ta on kaunis nagu taevased inglid.”
Etendus jätkus, Fanchon tantsis ja nuuksus nutta, laulis ja pühkis pisaraid, tembutas nagu hullav kassipoeg, oli leebe nagu turteltuikene; ta vallutas kõigi südamed tormijooksuga, et viimases pildis võidukalt taasühineda oma elu armastusega.
Ma ei tea, kui paljud noormehed publiku hulgast oleksid kaotanud viimsegi kübeme südamest, kui paljud oleksid andnud kogunisti mõlemad kõrvad pea küljest, et viivukski viibida selle kena peigmehe Landry Barbeaud’ osas.
Katus kippus aplausi tormis lendu tõusma, kui eesriie viimaks langes ning Carl Walraven tõusis koos teistega, tundes peapööritust ja uima meeltes.
“Taevane vägi!” mõtles ta mööda pimedaid külmi tänavaid hotelli poole komberdades, “missugune vapustav väike nõid ta küll on! Kas on enne olnud ilmas teist sellist sädelevat, hullutavat haldjakest?”
Mister Walraveni öö möödus kannatamatuse palavikus. Ta kuulus säärasesse inimtüüpi, kes olles kord miskit südamesse võtnud, ei leia enne rahu, ei leia puhkust, kuni on saanud, mis tahtis. Ta oli tulnud siia osalt uudishimust, osalt hirmust Miriamile ära öelda; oli näinud Mary Dane´i, ja ennäe! ta oli esimesest pilgust lummatud ja ära tehtud.
Hommikusöögi ajaks oli mister Walraven juba hankinud kogu nõutava informatsiooni miss Mollie Dane´i kohta. Hotellis peatus umbes pool tosinat näitlejat, kes olid üpris varmalt valmis edastama, veega brändi mõjul, sellele helde käega võõrale miss Dane´i elulugu, niipalju kui neile sellest teada oli.
Väljaspool lava olevat ta täpselt sama kütkestav, sama kaunis, sama nipsakas, sama hurmav. Ta on metsik ja krutskitest tulvil nagu taltsutamata varss, ent kõige selle juures läbi ja lõhki hea südamega tüdruk, ei koonerdanud rahaga, kui abi vajati, liiga agarad austajad kutsus karmilt korrale. Praegu elab ta samal tänaval võõrastemajas ning kõige lihtsam oleks teda kohata keskpäeva aegu.
Kehval järjel rändnäitlejad rüüpasid lahjendatud brändit, tossutasid sigareid ja pajatasid mister Walravenile kõike, mida too kuulata tahtis. Kuid selja taga nad pigem itsitasid selle New Yorgi miljonäri üle. See oli ju kõrvuni armunud tollesse eresiniste silmadega Molliesse, pole kahtlustki, ning neile elutarkadele näitlejatele polnud sellistes lugudes juba ammuilma midagi uut.
Saabus keskpäev ning mister Walraven, veatu ja austusväärne, esitles end tolles teises võõrastemajas ning käskis portjeel oma nimekaardi miss Dane´ile viia.
Portjee juhatas ta hotelli ootetuppa, mis oli külm ja ebamugav nagu niisuguste võõrastemajade ootetoad ikka. Mister Walraven istus, vahtis hajameelselt tapeediga kaetud seinu ning oli üpris nõutu, teadmata, mida peaks sellele tujukale Molliele õieti ütlema, ning mis tunne tal siis oleks, kui tüdruk peaks ta välja naerma.
“Ja naerab kindlasti,” mõtles mister Walraven kuuldamatult ägades, “ta on sedasorti tüdruk, kes pilkab kõike ja kõiki. Ja ütleb mu pakkumisest ära, seda ka. Naiste puhul ei saa kunagi kindel olla. Mida ütleb seepeale Miriam?”
Siinkohal ta mõttelõng katkes, sest trepilt kostsid kärmed sammud, viimased kaks trepiastet ületati ühe hüppega, siidkleidi kahin, pahvak parfüümi, ja siis, kirkana nagu välgulöök, seisis eresinisilmne Mollie tema ees. Näpu vahel hoidis neiu mehe nimekaarti ning blondid juuksed langesid kosena ümaratele õlgadele nagu merevaigune päikesesära lumele.
“Mister Carl Walraven?” küsis miss Dane naeratuse ja kerge graatsilise reveransiga.
Mister Walraven tõusis, kummardas ning vastas sellele väikesele auavaldusele puise ja kohmetu tervitusega.
“Jah, miss Dane.”
“Arvatavasti tahtsite mulle istet pakkuda, mister Walraven, teie loaga.” Ta lehvitas väikest valget kätt. “Millele võlgnen teie külaskäigu au?” Kõneldes laskus ta kergelt nagu lind suurde musta tugitooli, pani tillukesed valged sõrmed vaheliti ning vaatas meest erksalt ootaval ilmel.
“Küllap arvate, et ühe võhivõõra pöördumine teie poole on üsnagi tavapäratu, miss Dane,” alustas mister Walraven mõnevõrra kohmetult.
Miss Dane naeris.
“Oh taevake, ei ole! Mitte sinnapoolegi. Kinnitan teile, et olen niisuguste asjadega harjunud! Kas tohin küsida, mis teil mõttes on?”
“Miss Dane, te peate mulle andeks andma,” ütles mister Walraven, meeleheitlikult pea ees oma ettevõtmisse sööstes, “aga ma nägin eile teie etendust ja ma olen – jah, ma olen –, ma olen teie mängust täiesti lummatud.”
Miss Mollie Dane ei liigutanud oimugi. Kelmikates silmades tantsiv säde muutus ehk veidi üleannetumaks, aga see oli kõik.
“Jah,” ütles ta tasakaalukalt, “edasi.”
“Te võtate seda külmalt,” märkis džentelmen, nagu tunnetaks ise tarvidust taganeda. “Teid ei üllata see üldse.”
“Otse loomulikult mitte! Ma ju ütlesin, et olen sellega harjunud. Ma pole kohanud ühtki sellist hea maitsega džentelmeni, kes on minu mängu näinud ja kellele see ei oleks täiesti lummavalt mõjunud. Palun teid, rääkige edasi.”
Kui miss Dane oma kurikavaluses oleks tahtnud selle keskealise austaja täielikku segadusse ajada, oleks ta sihikindlamalt rünnanud. Sest tervenisti viis minutit istus mees vaikides ja lootusetul ilmel tühjusse vahtides.
“On teil veel midagi öelda?” päris kannatamatu Mollie viimaks, kohendades käekella. “Sest kui on, siis palun öelge seda otsekohe. Minu aeg on kallis, olgu see teile teada. Proov toimub kell kolm, pärast proovi on vaja mu kleidile litreid õmmelda, pärast seda…”
“Palun
