läksid pärani, pilk keskendus, olles liikumatu.
“Te meeldite mulle väga, miss Dane, nii väga, et minu meelest oleks tuhandekordselt kahju, kui peaksite raiskama oma nooruse, ilu ja vaimu tühja tuule peale. Nii et…”
“Jajah,” ütles Mollie Dane, “nii et olete minusse esimesest pilgust armunud. Seda te püüate mulle öelda?”
“Ei” pahvatas mister Walraven ägedalt. “Ma pole ülepea mitte teisse armunud ega kavatsegi mitte kunagi… mitte selles mõttes.”
“Oo. Ja millises mõttes siis, mister Walraven?”
“Ma olen rikas mees, miss Dane, ja üksildane mees, tihtipeale, ja mulle oleks väga meele järele, kui mul oleks tütar, kes valgustaks mu vanaduspäevi, tütar nagu teie, armuline miss Tirtsuke, teravmeelne ja lõbus ja nii kaunis, et juba üksnes tema nägemine teeb rõõmu.”
“Ja teist saaks ülimalt kiiduväärne papa. Kas teil siis endal tütreid polegi, mister Walraven?”
“Ei ühtki, miss Mollie. Mul nimelt õnnetuseks ei ole naist.”
“Ja teil pole plaaniski abielluda?”
“Seda ma ei oska öelda. Kunagi vast ikka.”
“Ja te olete päris kindel, et ei taha mind kunagi seda auväärset tühja kohta täitma?”
“See on üks mis kindel, mu armas neiu, ma soovin vaid, et saaksite ainult minu lapsendatud tütreks.”
“Ja te pole mind enne eilset õhtut kordagi näinud?”
“Mitte kordagi,” vastas Carl Walraven surmtõsiselt.
“Olete väga rikas mees, ütlete?”
“Väga rikas, miljonär, ja pärast minu surma saab teist minu pärija.”
“Karta on, et sellisel juhul tuleb mul üsna kaua oma pärandust oodata. Igatahes on see üllatus, ja teie olete kõige kummalisem džentelmen, keda viimasel ajal olen kohanud. Lubage, et tõmban veidi hinge! Kas olete ikka päris kindel, et seekord ei ole teil mõttes minu kulul halba nalja teha?”
“Ei! Minu sõna ja au olgu pandiks, ei! Ma mõtlen täpselt seda, mida ütlesin.”
“Ja oletame, et ma vastan jaatavalt, oletame, et ma nõustun teiega kaasa tulema, kuna see mulle lõbu pakub, siis mida te mõtlete minuga teha, mister Walraven?”
“Kohelda teid nõnda nagu üht seitsmeteistkümneaastast miss Walravenit, kui säärane isik olemas oleks; täita teie kukrud rahaga, teie garderoobid parimate rõivastega; anda teile ratsutamiseks hobune, klaver musitseerimiseks, vedruvanker lustisõitudeks, teenijapiiga kamandada. Mida enamat saaksin teha? Annan teile koolmeistrid, kes õpetavad teile kõike, mida on võimalik teada saada siin päikese all. Ballid, peod, ooper igal ajal. Lühidalt öeldes kõik, mida teie hing igatseda oskab.”
Hiilgavad silmad lõid sädemeid, roosatavad põsed õhetasid vaimustusest.
“Ma ei usu seda, see on liiga hea, et tõsi olla. Oh, te ei mõtle seda ometi tõsiselt, mister Walraven. Mitte keegi ei ole oma kõige metsikumaid fantaasiavälgatusi julgenud niimoodi teoks teha.”
“Teie jaoks see kõik teostub, kui teist saab minu tütar. Kui mu lubadused ei osutu tõeks, kas ei ole te siis vaba, et minna tagasi endise elu juurde? Tänapäeval ei ole enam inimsööjaid koletisi, kes noori neide röövivad, et neid oma nõiutud paleedes nahka pista. Tulge koos minuga minu koju New Yorki. Kui mul ei õnnestu oma lubadusi teoks teha, siis milles küsimus, tulge siia tagasi.”
Vaimustusest elevil Mollie väikesed kitsad käed lõid plaksu.
“Seda ma teen, mister Walraven! Ma tean, et see kõik on vaid unenägu ja unistus, aga ikkagi vaatan just selle unenäo lõpuni; see tähendab ainult juhul, kui suudate nõusse rääkida mister Harkneri, meie trupijuhi.”
“Muidugi saan ta nõusse!” hüüatas mister Walraven. “Raha suudab kõike siin päikese all. Temal, nagu igal teiselgi inimesel on oma hind, ja mina suudan seda maksta. Kui olen mister Harkneriga kokkuleppele jõudnud, kas olete siis valmis koos minuga homme teele asuma, Mollie?”
“Täiesti valmis. Aga ärge olge nii enesekindel. Ta ei lase mul minna, küll näete.”
“Mina nii ei arva. Ma lähen otsemaid tema juurde ja pärast meie vestlust teatan teile tulemuse. Ta viibib siin majas, eks ole?”
“All baaris, väga tõenäoliselt. Ootan teid siin.”
Mister Walraven võttis kaabu ja läks, edust joobunud.
Impressaario istus baaris nagu miss Dane oli ette näinud ning seiras mister Walravenit kahtlustavalt pealaest jalatallani, kui ärialane jutuajamine puudutas tema primadonnat.
Ta oli harjunud, et džentelmenid Molliesse armuvad ning meelsasti võttis ta neilt väikest altkäemaksu vastu; ent mees jäi vihaselt jõllitama, kui Carl Walraveni ettepanekut kuulis.
“Mollie ära viia!” röögatas mister Harkner. “Ja lapsendada ta oma tütrena! Kelleks te mind peate? Kas arvate, et hakkan säärast muinasjuttu uskuma?”
Mister Harkner oli elunäinud mees ja oma kogemuste põhjal kaldus ta seda enam kõike kahtlustama. Mister Walraven mõistis seda, kuid samas teadis, et pealtnäha räägivad kõik asjaolud tema vastu, niisiis neelas ta alla endas kerkiva viha.
“See on tõsi, minu au nimel. Miss Dane usaldab mind ja on andnud nõusoleku. Mingeid probleeme ei ole, tuleb vaid teiega kokkuleppele jõuda.”
“Ei mingeid kokkuleppeid! Ma ei taha sellest kuuldagi! Ma ei anna ära oma parimat näitlejannat!”
“Annate ikka, õiglase hinna eest. Kuulge, nimetage summa ja ma tasun selle.”
Mister Harkner jäi teda liikumatult põrnitsema. Carl Walraven sõrmitses samal ajal tšekiraamatut.
“Kas te mõtlete seda siis ikkagi tõsiselt?”
“Kas pole siis näha, et mõtlen tõsiselt? Tehke kähku! Kui te küllalt kiire poiss ei ole, võtan ta ilma igasuguse hinnata!”
“Ta on hindamatu aare!” kõõksus impressaario. “Kaaluge teda kullakaaluga, siis tuleb välja, et…”
Ta nimetas summa, mis pani isegi Carl Walraveni võpatama, kuid temas oli piisavalt hasarti, et mitte nüüd enam taganeda.
“See on kõige külmaverelisem väljapressimine,” ütles ta, “aga te saate selle raha. Ja vaadake ette, kelm, et teil edaspidi minu lapsendatud tütrega mitte mingit tegemist poleks.”
Mister Walraven kirjutas tšekile alla, viskas selle trupijuhile, keeras selja ja marssis välja, jättes mehikese hämmeldusest tummana endale järele vahtima.
Kuldlokiline Mollie sammus kärsitult hotellisaalis edasi-tagasi, kui mister Walraven võidurõõmsast elevusest särades taas sisse astus.
“Kõik on korras, Mollie. Ma ju ütlesin, et saan teie ülemusest jagu. Niisiis, lavalaudu tallasite viimast korda.”
“Andestust, mister Walraven, ma tallan neid lavalaudu täna õhtul veel ühe
