juhuks siiski, et see on väga ohtlik.
Ma ei taha loobuda, kuna minu terrassilt näeb peaaegu saatkonna katust ning selle kohal lehvivat sinimustvalget lippu, mis jääb küll pooliti ühe koletu paneelmaja varju. Vapper Irma arvab, et otsetee ei tohiks ohtlik olla, lapsena on tema just sealt pargist tihti Saburtalosse jala läinud. Sellest on küll oma kolmkümmend viis aastat möödas ja riigikordki vahepeal mitmeid kordi muutunud, aga ma kaldun ikkagi pigem teda uskuma.
Lähen siis reipalt Abashelit mööda alla, edasi Arakashvilile ja ületan Chachavadze avenüü. Nendin rahuloluga, et mul tuleb ületada vaid kolm ristmikku ja need kõik on valgusfooriga reguleeritud! Reguleeritud ristmikul on sul kõvad šansid rohelise tule ajal üle saada. Gruusias ei anna ükski auto jalakäijale teed; kui üldse mingiks reaktsiooniks vaevutakse, siis vaid närviliseks signaaliks. Rääkimata tagurdavatest autodest, neil on alati eesõigus. Veel teeb sebra ületamise keerukaks see, et punase tule taga seisjad ei raatsi autot ühe koha peal hoida ja nii vajuvad nad sujuvalt üle vöötraja, et siis niipea, kui kollane süttib, kiirelt spurtida.
Esimesel korral ma veel õiget pargi sissepääsu ei leia. Abivalmis valvur, kellelt teed küsin, näitab lahkelt viibates sõiduteele. Viimane viib mu jubedale tühermaale, kus autojuhid tohutut tolmu ja kruusa üles keerutades seadusetust naudivad. See on selline tore koht, kus mu hea kolleeg Peeter, kui närv must, vahel road-off ’i tegemas käib. Väga mugav, alla viie minuti tee nii kodunt kui töölt. Tegelikult see ongi paik, mida Tazo ohtlikuks peab, ja tal on ilmselgelt õigus.
Üldse kohtame seda veidrat abivalmidust, mis su sohu juhatab, alguspäevil alatasa. Kas on tegu vastastikuse mittemõistmisega, mis on loogiline, kuna meie püüdlik gruusiakeelsete nimede hääldamine võib ju abipakkujas parajat segadust tekitada? Linnakaardi väljatoomine ajab aga segaduse tavaliselt veel suuremaks, sest tundub, et kohalikud ei ole harjunud oma linna skematiseeritult nägemagi. Tavaliselt lõpeb kaardi näitamine sellega, et seda keerutatakse edasi-tagasi ja vangutatakse pead. Suur osa tänavanimesid on hiljuti ära muudetud (alles lisandus Anna Politkovskaja tänav) ja kui me lõpuks jõuamegi ühisele kokkuleppele, mida täpselt otsime, siis juhtnöörid antakse vanade nimede järgi, mis meid jällegi ei aita.
Üks kõva nikerdamine on see tööle minek igal hommikul. Aga kui ristmikud ületatud, tuleb juba suhteliselt rahulik pargiala, kus pingid on varahommikust saadik üksteisesse sulandunud paarikestest hõivatud. Kui ma õhtul sama teed pidi koju lähen, on nad minu meelest ikka veel seal. Veel leiab siit lapsi, koeri – nii metsikuid kui rihmastatuid – ja turvamehi, kes kuskil pundis juttu mõmistavad ja sihvkakoorte kaugele sülitamise võistlust peavad. Kui eriti vara parki satud, on pingid paarikeste asemel hõivatud põõnavate turvameestega.
Pargi võsastunumas osas käib oma kolme lehma ja paari kitse söötmas üks karjane, kes ise delikaatselt varju hoidub, kuid tema rustikaalse kepile nõjatuva kogu näen ma läbi oksarägu siiski ära.
Pargis on veidratest moodsatest skulptuuridest tekitatud mänguväljakud ning palliplatsid. Selleks, et Saburtalosse jõuda, tuleb ületada siniseks võõbatud sild, milleni viiv tee lõpeb nii poolsada meetrit enne silda, edasi kikerdad jämeda veemagistraaltoru peal. Aga ma pole siin ainus. Seda teevad kõik, kaasa arvatud vanaprouad ja – härrad, üksteisele sealjuures viisakalt teed andes.
Olen väga rahul oma leiuga ning tööle minekud ja sealt tulekud on mõnusad vahepausid muidu suhteliselt pingelistes päevades. Aastaaegade vaheldumine on siin selgelt tajutav, kevad möödub tohutute konnakontsertide ja sügis jalge all krõbisevate kuldsete puulehtede saatel.
Kuna mõlematpidi, nii tulles kui minnes, lõpeb retk mäest üles rühkimisega (kõrguste vahe on nii kolmsada meetrit, peaaegu nagu Munamägi), siis kuumadel suvepäevadel vajan enne tööle asumist hingamise taastumiseks väikest puhkepausi. Juba kõigi tulevaste lugematute hadzhapuri’de (see on suur juustuga täidetud kuum sai imeruli või pealt juustuga kaetud megruli, rääkimata veel adžaaria hadzhapuri’st, aga sellest juba Batumipeatükis) nimel ei ole mul võimalust neist retkedest loobuda.
Kuid Tbilisi liikluskultuur on asi, millega ma ei harjugi, ning see on asi, mis siin maal minus kõige negatiivsema tunde tekitab – on päevi, kus ma nimetaksin seda lausa vihkamiseks.
Siin näeb kallima ja suurema auto eesõigust, jalakäijate täielikku ignoreerimist ning lauslollusi. Need vähesed kõnniteed, kuhu kõrvuti rohkem kui üks inimene mahub, on kõik tihkelt täis pargitud. Kui mina veel kuidagi läbi nühin, enamasti küll lihtsalt sõiduteel kõndides, siis noored emad oma lapsevankritega on püsti hädas.
Minu Norra sõbrad, kellega me vahetevahel linnast välja sõidame, ei suuda samuti taolist ignorantsust mõista. Kui näeme kuskil külavaheteel naisi laste ja vankritega, siis hüüavad norralased juhile: „Anna nüüd gaasi ja vajuta signaali, muidu nad saavad aru, et me välismaalased oleme!” Nimelt armastatakse siin kõndijatele signaaliga märku anda, et auto on tulemas, sest ausalt öeldes teevad ka jalakäijad täitsa hulle tükke. Keset mitmerealisi ja erisuunalisi avenüüsid, mille alt tegelikult lähevad ka jalakäijate tunnelid, ukerdavad ikkagi vanatädid ja naised lastega süles või käekõrval, ise samal ajal autojuhtidele rusikat vibutades. Seda on isegi kõrvalt jube vaadata.
Tänaval liiklevad autod on kõik silmnähtavate mõlkidega ning lauskokkupõrkeid näen ma nädalas mitmeid. Siin kehtib selline reegel, et polegi reegleid, aga kuna kõik on sellest teadlikud, juhtub raskeid liiklusõnnetusi harvem, kui üldiselt eeldada võiks.
Kui Samuel ühel tõesti kaunil vaiksel suvisel laupäevahommikul vöötrajal praktiliselt alla aetakse, tõuseb mu jalg, enne kui ma black-out’ist välja saan, ja jätab vinge parempöörde sooritaja autouksele mõlgi. Asi oleks ilmselt kurjalt lõppenud, sest auto peetakse pidurite kriginal kinni ja rooli tagant hüppab välja hirmus suure musta habeme (üldiselt grusiinid enam habemeid ja vuntse ei kasvata) ja välkuvate silmadega kuri hiiglane, aga jälle kord päästavad meid Samueli verd tarretama panev välimus ja võimas hääl.
Üks hirmsamaid sõite oli minu jaoks meie esimeselt pimeda peale jäänud väljasõidult linna tagasi pöördumine. Peamagistraalid on Gruusias heas korras, kuid kitsad ning tihtipeale mäestike tõttu väga kurvilised. Olenevalt piirkonnast on maantee täis uitavaid lehmi, sigu, lambaid ja kitsi, koertest rääkimata. Viimased ei liiguta täiesti suvaliselt keset teed lamades kõrvugi, kui sa neist ümbersõitu teed. Teinekord ei saagi kindel olla, ega loom juba hinge heitnud ole.
Kuid pimedas sõidetakse niisama pööraselt edasi nagu päise päeva ajal, kaherealisest magistraalist saab kiirelt ühesuunaline maantee, kus vähemalt kaks autot korraga möödasõitu sooritavad ning ega nad sealjuures ennast väga lähi- või kaugtulede vahetamisega vaeva. Meie poisid, kes pole ka kehvade juhtide killast, omandavad (kuigi enam-vähem reegleid järgides) kiirelt kohalike hasartse sõidustiili ja nii ma sel esimesel kojusõidul endale lubangi, et mina enam väljasõite kaasa tegema ei hakka. Lõpetan oma elu esimesed mägedesse sõidud täiesti kaamena ja lihtsalt vaarun autost välja. Aga inimene harjub õnneks tõesti kõigega.
Modi-meestest ei saa ka vaikida. Jutt käib haledatest vöödilisi puupulki viibutavatest vennikestest, kes juhivad autojuhtide tähelepanu vabadele parkimiskohtadele. Lahkudes ulatab autojuht aknast modi-mehele mõned tetri’d5. Kuna neid mehi parkimiskoha otsimise ajal tavaliselt näha ei ole, aga lahkumishetkel on nad varmalt käsi raha järele sirutamas, siis keegi neid eriti ei armasta. Tundub, et nad on lihtsalt lähedastes majades elavad parasjagu kodus viibivad kodanikud, kes hoiavad hoolega autodel silma peal ja kui keegi on lahkumas, haaravad esikus konksu küljes rippuva triibulise saua, hüppavad toast välja ja hüüavad vehkides: modi, modi (tule, tule). On tegu, et neile mitte otsa sõita.
Kogu selle ohtliku kaose juures solvad sa taksojuhti aga sügavalt, kui püüad turvarihma kinni pusida,
Kohalikud mündid.
