vahel küsimus, kas soovid ühineda suurema kingiga või tood ise midagi kaasa. Ühine kink on hea mõte, sest nii ostetakse suurem ja kallim asi valmis. Iseenesest mõista ei saa tulevase ema käest otse uurida, mida vaja oleks. Hea on, kui mõni sõbranna kuulab maad või päritakse mehe käest, kuidas olukord on. Mina saan näiteks töökaaslaste poolt turvatooli autosse. Ise olen hiljem külalisena osalenud teiste sabinatel mähkimislaua, vankri ja hälli muretsemisel.
„Ma ei tea, mida nüüd tegema pean,” olen oma esimese beebisabina puhul pisut ähmi täis.
„Ära muretse!” annavad korporatsiooniõed nõu. „Võta istet ning hakka pakke lahti tegema. Pead ainult õhkama ja kiitma, kui kena iga kink on.”
Järgmise tunni veedangi ohhetades ja ahhetades, mis pole mulle kui kinnise loomuga eestlasele väga lihtne. Imetlen armsaid siputuspükse ja pluusikesi. Vahele satub ka mõni karvane mänguasi ning teadjamate poolt nipet-näpet, mis lapsekasvatamise juures elu kergemaks peaks tegema.
Selleks ajaks, kui viimne kui üks pakk lahti harutatud, on keegi vaikselt mulle uhke kübara valmis teinud. Aluseks on tagurpidi keeratud pabertaldrik ning kaunistuseks pakkimisel kasutatud rosetid. Lõpptulemuseks on kirju-mirju peakate, mis moemaailmas kohe kindlasti laineid ei lööks.
Kuidagi tuleb see mulle pähe siduda, kuid sirge põhjaga taldrik ei taha sugugi paigal püsida. Proovin end võimalikult vähe liigutada, et hoolega kokku pandud moodustis maha ei libiseks. Samal ajal käivad peas mõtted imelikest kohalikest kommetest, kui paistes näo ja kõvasti kilosid juurde võtnud tulevasele emale küsitava väärtusega kaunistus pähe pannakse.
Palju vahvamad on naiste poolt välja mõeldud mängud. Külalised on toonud kaasa enda beebipõlvest fotosid, mida me koos uurime ning proovime kokku viia sama inimese täiskasvanud versiooniga. Tom on andnud ühe foto minust ja kõigile teeb palju nalja, kui ma ise ennast ära ei tunne.
„See näitab, et me oleme kõik ühesugused eestlased,” arvan ma teist nägugi tegemata.
Väga tore on nõuannete jagamise mäng, mille puhul ühe paberi peale kirjutatakse probleem, mis lapsega seoses üles võib kerkida, ning teisele nõuanne, kuidas seda lahendada. Nüüd lähevad küsimused ühte ja soovitused teise kaussi, kust neid välja tõmmatakse ning ette loetakse.
„Mida teha, kui laps öösel üles ärkab?” – „Võta ta riidest lahti ning pane sooja vanni. Tee kindlaks, et vesi liiga kuum ei ole!”
„Mida teha, kui lapsel on kõht tühi?” – „Anna isa sõrmenukk suhu närimiseks!”
„Kuidas aidata nohus last?” – „Vaheta mähe ära!”
Kui palju neist õpetustest kasu, on omaette küsimus, kuid meil on väga lõbus, kui üks väga tõsise olemisega korporatsioonikaaslane nii tähtsaid sõnumeid ette loeb.
Ülejäänud aeg kulub kiiresti. Proovin kõrva taha panna kogenud emade soovitusi, samal ajal võimalikult palju lauale välja pandud suupisteid maitstes. Söögid ja joogid on alati beebisabina külaliste poolt kaasa toodud, kusjuures peo organiseerija püüab eelnevalt koordineerida, mida keegi toob.
Vestlus keerleb peamiselt lapsesaamise ja – kasvatamise ümber. Jõuan mõelda, et ehk sellepärast hoiavadki mehed taolistest üritustest eemale, sest keegi ei räägi näiteks autodest või jahilkäimisest.
TITT JA ISSI
„Kuidas sa oma last kutsud?” uurib minult ootamatult pensionieelikust kolleeg sabinal, mis on korraldatud beebiootel töökaaslasele. Minu Mari on juba kaks kuud vana ning olen ta kõigi naiste rõõmuks kaasa võtnud.
„Titt!” tuleb mul mõtlematult üle huulte, kuigi ei mäletagi, et oleks seda oma vastsündinu kohta väga aktiivselt kasutanud.
„See ei kõlba ju kuhugi! Nii labaselt ei saa lapse kohta öelda!” pahandab ta otsekoheselt. Saan väga hästi aru, kust tuleb taoline reaktsioon. Meie nii lihtne ‘titt’ kõlab väga sarnaselt ingliskeelsele sõnale ‘tit’, mis tähendab tissi. Aga kes see jõuab kõigile meele järele olla?
Hiljem istume koos mõne sõbrannaga, kes kõik Eestist viimasel ajal Kanadasse kolinud. Ajame mõnusalt juttu ning saan teada, et hommikul oli sama küsimus töökaaslaste vahel üles kerkinud ja paksu pahandust tekitanud nende hulgas, kes sõjapõgenikena Eestist Kanadasse saabusid. Muidugi on meil siis nalja küllaga, kuidas mina sellest vahejuhtumist teadmata automaatselt samamoodi vastasin.
Pärast beebi sündi olen hakanud panema rohkem tähele, kuidas siinsed eesti juurtega lapsed oma vanemaid kutsuvad. Olen kuulnud hellitavat ‘emmet’ ja ‘mammat’, kuid isa kohta ainult ‘papa’ ja ‘isa’. Isegi mitte kõik meiesugused hiljuti Eestist lahkunud ei ütle isa kohta ‘issi’.
Kord jäi mulle silma üks isa, kes parandas pisut pahase olemisega oma poega, kui poiss ilmselt meie tüdrukute eeskujul samamoodi ‘issi’ ütles. Murdsin tükk aega pead, kuni keegi tõi paralleeli ingliskeelse sõnaga ‘sissy’. Poisilike joontega tüdrukutele öeldakse peaaegu et hellitavalt ‘tom-boy’, samal ajal kui poisid, kes liialt õrnad ja naiselikud, ei kanna mitte suure rõõmuga nimetust ‘sissy’. Meie aga ei hooli kohalikest arvamistest ning oleme lastele ikka emme ja issi edasi.
Eks neid sõnu, millega Eestis harjunud oleme ja mille kasutamist siin välditakse, ole teisigi. ‘Neeger’ näiteks on täielik tabu, kuigi selle asemel kasutatav ‘must’ tekitas meis palju rohkem võõristust.
„Must on minu meelest veel hullem kui neeger!” püüan seletada tummadele kõrvadele. „Must tähendab ju räpast!”
Pikapeale hakkan aga ise ka ‘neegrit’ vältima, kuigi ‘mustaks’ neid kutsuma ka ei kipu. Pigem kasutan väljendit ‘musta’või ‘tumedanahaline’. Kindlasti püütakse siin olla poliitiliselt väga korrektsed ning nii mõnigi Eestist tulnu on ehmatanud oma vabameelse suhtumise ja kõnega ettevaatlikke Kanada eestlasi. Kuid pruugib vaid mõni aasta Kanadas elada, kui hakkad täpselt samamoodi kontrollima, kellele mida täpselt ütelda. Näiteks kas ikka tasub kiruda kirjaoskamatute immigrantide teemal või mitte.
Tähendavad need muutused ka meie muutumist kanadalasteks? Vaevalt, sest omavahel jääme ikka nendeks, kes me siia tulles olime.
TÖÖOTSINGUD ILMA KANADA TÖÖKOGEMUSETA
Verivärske emana hakkab mind peagi närima mure: mida ma teen, kui lapsepuhkus otsa saab? Kas loobuda raskelt leitud tööst või jääda hoopis lapsega koju?
Pool aastat saab kiiresti otsa ning jõuan mitusada korda kadestada Eestis elavaid emasid, kes hulga pikemalt oma maimukestega kodus võivad olla. Pisut lohutab teadmine, et naaberriigis USAs on olukord veelgi nigelam, sest sealsed emad peavad vaevalt kolmekuuse beebi juurest tööle tagasi ruttama, kui ei taha kohta kaotada. Mõni aasta pärast minu laste sündi pikendab Kanada kodusolemise aega aasta peale, kuid minul pole sellest loomulikult mingit kasu. Kurvastan, miks lapsed valitsuse silmis nõnda väikese tähtsusega on. Ameerikalikult kiire elu ja karjäär määravad üldist suhtumist palju rohkem. Töö on nõnda oluline, et puhkamine ununeb paljudel.
„Minu boss pole kuus aastat puhkusel olnud!” seletab mu kanadalasest sõbratar Ruby kord.
„Kuidas see võimalik on?” olen üllatunud.
„Ta on ise oma äri püsti pannud ega usalda ilmselt kedagi
