koos olen tänaval kõndinud küll ning suvisel õhtutunnil olen aias istudes jälginud mööda paterdavat opossumit, kes üha soojeneva kliimaga Torontos mõnusa olemise leidnud. Õieti ei suutnudki ma paugupealt seda ainukest Ameerika kukkurlooma ära määrata, sest välimuselt meenutab ta kassisuurust rotti. Igaks juhuks tõmbasin kärmelt jalad tooli peale, et tal ei tekiks kurja kavatsust mind varbast naksata.
Suvi toobki esile hoopis teise palge Torontost. Inimesed on palju rõõmsamad ning üllatavalt sõbralikud. Kohvikute ja restoranide omanikud tassivad pimedatest ruumidest lauad tänavale ning õhtune elu käib hommikutundideni välja. Minu esimene mulje talviselt hallist ja räämas linnast on ammu unustuste hõlma vajunud.
HILISTULIJAD JA VANAD OLIJAD
Kui me 90ndate alguses Tomiga Torontosse satume, on siia kogunenud teisigi noori Eestist. Mõnel on käsil õpingud ülikoolis, mõni on tulnud perega, mõned on lihtsalt maailma avastamas ja õnne otsimas. Ja kuigi käiakse läbi kohalike väliseestlastega, on ka neid, kes tunnetavad vajadust leida omasuguseid, värskelt Eestist tulnuid.
Kaks hakkajat tudengit panevad kuulutuse mõlemasse lehte, nii „Vabasse Eestlasesse” kui „Meie Elusse”, kutsudes nii-öelda hilistulijaid neljapäeva õhtul Eesti Maja kohvikusse kogunema. Kui me Tomiga esimene kord kohale läheme, ei ole rahvast just palju, kuid pikapeale levib sõna ning eks aegamisi tule uusi inimesi Kanadassegi.
Alguses tullakse kokku juttu ajama ja Kanada-kogemusi vahetama. Tekivad tutvused ning sõprused, mis peavad vastu aastaid, isegi siis, kui Eestisse tagasi kolitakse. Paljud on ajutiselt Torontos kas õppimas või külas, osa on lapsehoidjateks ning osa oma elu uuel maal alustamas, mis alati ei tähenda, et neil elamisluba juba käes oleks.
Hilistulijad ei suhtle siiski ainult omavahel. Tekivad uued kontaktid siin sündinud noorte Kanada eestlastega, kelle jaoks on Eesti ja eestlased olnud alati väga olulisel kohal. Vahel paneb lausa imestama, kui tugevalt on eestlus nende sisse juurdunud.
„Eesti on meie jaoks alati olnud nagu muinasjutumaa,” ütleb mulle Erik, kellega koos maja üürime. „Ema, isa ja vanavanemad seletasid aina, kui hea ja armas seal oli,” jätkab Erik ja mu silme ette tuleb pilt väikesest poisist, kellele on tekk ninani tõmmatud ning kes kuulab enne magamaminekut põnevusega järjejuttu Eestist. „Nõnda me kasvasime üles, arvates, et parim maa on Eestimaa!”
„Ja mis sa nüüd arvad?” uurin.
„Olen seal viimaks ära käinud…” jääb Erik mõtlikuks. „Vahva on näha neid kohti, millest ainult räägitud on, kokku saada inimestega, kelle käest pühade ajal postkaarte saime. Kuigi… need külastamised muutusid vahel tüütuks! Saan aru küll, et kõik tahavad mind üle vaadata ja eks minulgi ole põnev, aga kogu aeg samu lugusid üle korrata ei olnud üldse lõbus.”
„Aga ikkagi… Eesti ise?..”
„Eesti ei ole muinasjutt!” ütleb ta kindlalt. „Eesti on nagu iga teine riik oma rahvaga, kes proovib toime tulla nende vahenditega, mis neil on. Aga vahel võiks nad natuke rohkem naeratada. Mõtlesin, et tänaval on kõik millegipärast tigedust täis!”
Eriku-taolised Kanadas sündinud eestlased sulavad kergesti kokku uuema Eestist saabunud vooluga, kuigi vahel vaidleme sõbralikult nii mõnegi asja üle, kui jutuks tulevad kohalikud Kanada harjumused või need, mis aastatega Eestis kujunenud. Erikule ei meeldi näiteks üldse eestlaste suhtumine naistesse.
„Kuidas see võimalik on, et naised Eestis peavad köögi vahet jooksma ja mina istun meestega toas ning joon õlut?” pahandab ta kord valju häälega.
„Ja mida nad siis tegema peaksid?” uurib Tom.
„Mis küsimus see on?” läheb Erik põlema. „Muidugi seltskonnas istuma! Meestel pole ju viga küljes, et nad ei saaks käsi külge panna. Kas või toidudki tuppa kanda või miks mitte ise mõne söögi valmis meisterdada!”
Tean, kui head kokaoskused Erikul on. Külla tulles uuribki ta, kas saab kuidagi aidata ja toob siinse kombe kohaselt kodus vaaritatud toitu kaasa. Samas on ta ehk pisut ebatüüpiline Kanada eestlanegi, sest nii mõnedki siinse kogukonna naised on minu suureks jahmatuseks kurtnud, kuidas nende mehed on eestlastest emade poolt ära hellitatud.
Viis aastat hiljem tuleb Tom oma Eesti-reisilt tagasi ning teatab mullegi ootamatult, kui ebamugavalt ta end sõpradega koos aega veetes tundis. Naised aina toimetasid ning jäid nõnda vestlusest ja põnevast paadisõidust täiesti kõrvale.
Mitte kõik inimesed ei vaata hea pilguga nende hilistulijate peale, kes neljapäeva õhtuti Eesti Majja tuttavatega kokku saama ruttavad. Aga millises ühiskonnas poleks vanema põlve esindajaid, kes noorte tegemisi hukka ei mõistaks?
Ma tunnen ennast kohati kui sissetungija, kes vanade väliseestlaste üles ehitatud rahuliku elu segi on paisanud ja nende ettekujutuse muinasjutulikust eestlasest pea peale keeranud. Kergitan muigega kulmu, kui mõni mammi või papi mulle omamehelikult seletab:
„Oh, need Eestist tulnud… Nad on ju teistsugused… teevad nii palju pahandust… puha vargad ja pätid on nende hulgas!”
„Mis pahandust nad siis teevad?” küsin, valgustamata, et kuulun samuti uustulnukate hulka, kuigi olen tema lapselastele Toronto Eesti Koolis õpetajaks.
„Ah, mis…” ei oska pahandaja korraga midagi öelda. „Istuvad seal Eesti Majas ja joovad ja pidutsevad ja ei tea veel, millega hakkama saavad…”
Kindlasti ei ole kõik meist kullatükid, kuid ebameeldiv on, kui meid ühe vitsaga lüüakse. Küllap sai nendegi noorusajal pidutsetud ja oma tükke tehtud, kui siinmaal välja antud mälestusteraamatuid uskuda. Lähemast ajast meenub üks juhuslik kohtumine linnapargis, kus saan jutusoonele teise omavanuse emaga, kes lastega jalutamas.
„Kust sa pärit oled?” küsib ta mult, kui oleme vestelnud mänguväljaku headest ja halbadest külgedest.
„Eestist!”
„Ei või olla!” imestab ta. „Pean ütlema, et mul pole eestlastest hea kogemus!”
„Kuidas nii?” imestan.
„Mu eelmine tööandja oli eestlane,” seletab naine. „Ma ei saanud kunagi õigel ajal palka kätte ja ta on siiani mu viimase palga võlgu…”
Kahjuks pean tunnistama, et olen aastate jooksul jõudnud selgele arusaamisele, et kuigi enamik Kanada eestlastest on väga kõrge moraali ja põhimõtetega, leidub nende hulgas nagu igas teiseski ühiskonnas isikuid, kelle kohta seda kuidagi öelda ei saa. Seda enam pahandab mõningate suhtumine kodueestlastesse, nagu oleksime kõik kahtlane element.
Samas peab kindlasti ütlema, et suur osa eestlastest näeb hilistulijates siiski uut värskendavat süsti kohalikule eestlusele. Ainult et seegi juurdekasv on kokku kuivanud. Kui Kanada mõned aastad tagasi kaotas viisanõude Eesti kodanikele, siis oli neid, kes murelikult ootasid suurt immigrantide lainet. Loomulikult jäi see tulemata, sest Euroopa riigid on Eestile palju lähemal. Miks tulla nii kaugele, kui peaaegu et koduukse kõrval saab tööd ja uue kodu leida? Vaid üksikud eksivad veel Kanadasse… kes õppima, kes tööle.
OMA KODU
Keskmise kanadalase jaoks on päris tavaline oma elu jooksul kolmteist korda elamist vahetada. Eestlasena ei saa ma mõnikord sugugi aru, kuidas on võimalik majast, mis aastatega sinuga kokku kasvab, nõnda kergesti välja kolida
