ta meid venelasteks, kuigi ma ei saa öelda, et poolakaks tituleerimine rõõmustaks mind rohkem – eestlaseks olemise uhke tunne on meil kõvasti sees ja pole siiani kuhugi kadunud.
Samasugust segiajamist tuleb teinekordki ette. Kuid ma ei tohiks imestada: Torontos ja linna ümbruses elab üle kolmesaja tuhande poolaka. Ja eks paljud neist olegi pikad ja heledate peadega nagu meie ning räägivad kanadalaste jaoks imelikus keeles.
Koos äärelinnaelanikega mahutab Toronto üle viie miljoni inimese. Võimas keskus meelitab oma mitmekülgsete võimalustega ligi hulgaliselt nii teisi kanadalasi kui ka immigrante kõikvõimalikest maailmanurkadest. Selle sajandi esimesel kümnendil ületas väljaspool Kanadat sündinud Toronto elanike arv viiekümne protsendi piiri! Torontolaste endi hulgas käib ringi legend, et ÜRO on nimetanud nende linna maailma kõige multikultuursemaks. Kas ta nüüd just tipus seisab, kuid kindlasti tippude hulgas. Tänaval jalutades on pilt päris kirju, kuid ajapikku tuleb harjumine ning ma ei proovigi enam vastutulijate sünnimaad ära arvata.
Taoline kirev seltskond saab omavahel üllatavalt hästi läbi. Enneolematult vahva tunne on käia ringi suuremate jalgpallivõistluste ajal. Tänavanurkadel müüakse erinevate riikide lippe, mis kinnitatakse autode külge, et oma poolehoidu (või päritolu) näidata. Koos istutakse pubides ja vaadatakse võistlust, et siis hiljem koju sõites tuututamisega rõõmu väljendada. Siiani on käitutud väga viisakalt ning mingeid suuremaid vastuolusid pole tekkinud.
Kui pärin oma Eestist Kanadasse kolinud sõprade käest, mis neile siin meeldib, jookseb kõigi vastustest läbi üks sarnane joon – tolerantsus üksteise suhtes, olgu need siis erinevad elanikkonnakihid, rahvad või rassid.
Selle peale tuleb meelde minu kanadalasest sõbranna Ruby jutustatud lugu. Kord lendasid Rubyle USAst sõbrad külla. Koos käidi kunstimuuseumis ja pärast seda juhatas ta külalised ühte suuremasse restoranide ketti kuuluvasse söögikohta „Swiss Chalet”, mis on kuulus oma heade kanaroogade poolest.
„Kas sa oled kindel, et siin on turvaline?” pöördus proua Ameeriklane väga murelikult Ruby poole.
„Miks siin ei peaks turvaline olema?” ei saanud mu sõbranna nii imelikust küsimusest aru ning piilus söögisaali poole: kas seal on toimumas rööv või kaklus? Midagi sellist ei paistnud, ainult lauad olid tihedalt inimesi täis ja õhus hõljus mõnus küpsetatud kana lõhn. Ning siis süttis arusaamise tuluke – peaaegu kõik restoranis olid mustanahalised! Parasjagu oli Torontos käimas Kariibi mere saarte elanike alustatud Caribana festival, mis toob augustis alati kohale hulgaliselt osalejaid ja pealtvaatajaid nii lähedalt kui kaugelt.
„Loomulikult on siin turvaline!” teatas Ruby pisut pahase tooniga ja sammus, pea püsti, kättenäidatud laua suunas. „Mille pärast siin muretsema peaks?” esitas ta trotslikult küsimuse ning prantsatas toolile.
Ameeriklased heitsid ettevaatlikke pilke kaassööjate poole ning järgnesid Rubyle, kuigi oli ilmselge, et nad oleks eelistanud pigem kas või McDonald’sisse minna, peaasi, et seal ainult suurem protsent valgeid inimesi oleks. Kui Ruby püüdis seletada, kuidas ta ei oska nimetada ühtegi Toronto piirkonda, kuhu on parem oma nina mitte pista ning et Toronto on Kanada üks kõige turvalisemaid linnu, ei mahtunud kumbki väide külalistele kuidagi pähe.
Muidugi ei ole Toronto päris prii vargustest ja tapmistest ja pettustest, kuid vaevalt on maailmas ühtegi nurgakest, mis oleks neist täiesti vaba. Nagu mu paljudes erinevates kohtades elanud sõber kord ütles: „Terves maailmas on inimesed põhiolemuselt ühesugused… Keegi pole parem ega halvem, on vaid erinevad ümbrused ja kombed.”
VÕÕRAL MAAL, KUID SIISKI EESTLASTE SEAS
Kanadasse asunud eestlase edaspidine elukäik sõltub kindlasti sellest, kuhu täpselt elama on satutud. Toronto on paljude jaoks loomulik valik oma mitmesuguste võimalustega ning erinevate rahvusgruppide keskustega.
Teine suurem Kanada tõmbenumber on kindlasti Briti Kolumbias asuv Vancouver, kuhu viimastel kümnenditel on kolinud hulgaliselt Aasia immigrante ja näpuotsaga eestlasigi. Mahe kliima ning imekaunis loodus võimsate mägede ning ookeaniga on meelitanud mitmed minu sõbrad Torontost ära. Vancouveristki leiavad nad üsna tugeva eestlaste keskuse.
„Vancouveri eestlased on palju sõbralikumad ja võtavad võõra kergemini omaks,” väidab Anu, kes on sündinud ja üles kasvanud läänerannikul, kuid mõnda aega Torontos elanud. Nüüd on ta uuesti kodulinnas Vancouveris tagasi ega igatse sugugi Toronto järele.
Toronto on suurlinn, kuid siinses eesti kogukonnas elades tekib tunne, et olen hoopis sattunud Eesti väikelinna, kus kõik risti-läbi üksteist tunnevad. Varsti saan aga aru, et näiliselt ühtlane eestlaste kogukond polegi nõnda üksmeelne. On neid, kes teadlikult eemale hoiavad, kuid teisest küljest ka neid, kelle elu on väga tihedalt eestlusega seotud.
Olen lugematuid kordi kuulnud kohalike eestlaste hulgas levinud naljalugu meie rahva erimeelsustest: pane kaks eestlast ühte tuppa ning tunni aja pärast on nad kolme erineva komitee liikmed. Organisatsioone, seltse ja klubisid on igale maitsele ja huvile, omal ajal oli neid veel rohkemgi. Isegi kaks ajalehte tegutsesid pikka aega kõrvuti, kuni üheksakümnendate lõpul lugejate arvu pideva vähenemise tõttu ühineti: „Vabast Eestlasest” ja „Meie Elust” sai praegune ajaleht „Eesti Elu”.
Ma olin enne Kanadasse tulekut alati arvanud, et väliseestlased on tugevalt ühe mütsi all, toetades vaba Eesti ideed ning tegutsedes selle nimel. Mis mind aastal 1991 Kanadasse saabudes kõige rohkem üllatab, on arusaamine, et kuigi kõigil on silme ees sama siht, esineb kaks teravalt eristatavat suunda. Ühed peavad lausa reetureiks neid kohalikke eestlasi, kes nõukogude ajal Eestit on külastanud, teiste jaoks on täiesti loomulik oma esiisade maaga kontakti hoida. Muidugi on viimastel palju parem arusaamine nõukogudeaegsest elust ja nende käest olen kuulnud pooliroonilist seletust, kuidas mõned jagasid kodueestlased kaheks: sugulasteks või kommunistideks.
„See on kõik lavastatud,” ütleb Hannes, kelle juures me esimesel aastal elame. Vaatame parasjagu ameeriklaste tehtud saadet eestlaste pingutustest äsja vabanenud Eestis. „Nirud riided on selga pandud! Ja kõik sõnad on ette öeldud!”
Parasjagu näidatakse intervjuud ühe vanema mehega, kelle näol sügavad vaod ja üll kulunud kuub. Ta meenutab omaaegseid igapäevaseid probleeme võõra võimu all, kui poodi minnes vaatasid vastu pooltühjad letid ning kauba saamisel oli tutvustel oluline roll.
Olen Hannese naiivsuse peale natuke pahane, kuid ma ei taha vaidlusesse laskuda ning lahkun toast. On selge, et nii mõnedki Kanada eestlased ei suuda ette kujutada olusid, mis Eestis nõukogude võimu ajal valitsesid. Enam ma ei imesta, miks mõned on otsustanud vaikselt kõrvalseisjana elada.
Eesti vabanemisega 1991. aasta teisel poolel toimub siiski kannapööre ning need, kes polnud aastakümneid oma kodumaa pinnal kõndinud, kiirustavad nüüd Eestit üle vaatama. Nii mõnigi tögab teist ja meenutab lubadusi tagasi Eestisse elama minna, kui riik vabaks saab. Mõte on ilus, kuid teostamine mitte alati kõige kergemate killast, kui pere ja lähedased ei taha sarnasest ideest sugugi kinni haarata. Unistada on kena, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.
Eks meiegi arutame tagasimineku üle. Hinges valitseb aga ebakindlus: kas tõesti jätab suur Venemaa nii kergelt väikese Eesti rahule? Jõuame otsusele, et peame ikka vähemalt Kanada kodakondsuse kätte saama. See annaks ehk pisut kindlust, kui Eestis jälle midagi hullu juhtuma peaks. Teisalt teame, milline raske majanduslik olukord valitseb Eestis. Ja kuigi meil endil pole oma Kanada-elu alguses ka mitte väga kerge ning rahakotid on üsna tühjad, saame ikkagi pisut toeks olla oma lähedastele, kes peavad kodumaal hakkama saama.
Siinses
