lauale oleks panna. Eesti Maja parkimisplats kihab kogumispäeval kui sipelgapesa.
Kuid ajad muutuvad ning panganduse arenguga Eestis eelistatakse nüüdseks asjade asemel pangaülekandega raha teele saata.
„Mõtle, ma saatsin oma vennapojale raha ja ta ostis endale mingi uhke stereosüsteemi,” pahandab üks vanahärra. „Mina saadan raha, et neil oleks toitu lauale panna, ja nemad kulutavad selle tühja-tähja peale!”
„Saatsin pakke ja nüüd raha, aga nad ei kirjuta ega helista mulle, kas kõik on kätte saadud!” ütleb teine. „Mul ei ole nende tänu vaja, tahan lihtsalt teada, kas midagi kaduma ei ole läinud…”
Kuulan neid ning tahaks häbist silmad maha lüüa. Tunnen end ebamugavalt nende rahvuskaaslaste pärast, kes ehk liialt enesestmõistetavalt kingitusi vastu võtavad.
Millises ringis ühe Torontosse saabunud eestlase elu hakkab kulgema, oleneb väga palju nendest, kes sind siin ees ootavad või vastu võtavad. Vanatädi Vaike poolt kiidetud Virve, kellest meie Kanadasse tulekul kõige suurem abi oli, kutsub mind kohe korp! Filiae Patriae ridadesse, loomulikult sinna, kus ta ise liige on.
Korporatsioonid käivad koos Tartu Kolledžis, mis on ehitatud arhitekt Elmar Tampõllu eestvedamisel ühele Toronto peatänavatest. Keldrikorrusel asuvad väikesed korporatsioonide ruumid koos saaliga, raamatukogu ja arhiiv. Mööda Bloori tänavat lääne poole kõndides jääb juba kaugelt silma klaasija betoonitriibulise kastina taeva poole kõrguv hoone, mille eesukse kõrval seinal suurte tähtedega kirjutatud Tartu. Paljud tudengid Eestist peatuvad just selle maja ühiselamus. Koht on väga hea, sest ülikool ning kesklinn on jalutuskäigu kaugusel.
Tartu-nimel on sügavam tähendus, sest õppimist ja teadmiste omandamist hoitakse siingi kantsis kõrgelt hinnas. 1986. aastal saab tänu Tartu Kolledžile Toronto Ülikool endale Eesti õppetooli, mis sajandivahetusest alates kannab Elmar Tampõllu nime. Loetakse Baltimaade ajalugu ning õpetatud on ka eesti keelt ja kirjandust. Kuid kahjuks ei ole õppurite hulgas eriti palju eesti päritolu tudengeid, peamiselt ikka eurooplased või põhjaameeriklased.
Filiae Patriaes tutvun veel ühe korporatsiooni uustulnuka ehk „rebasega”, kes on samamoodi hiljuti Eestist tulnud. Rohkem noorema põlvkonna esindajaid ma esimesel koosviibimisel ei näegi. Eks neid ikka ole, praeguste liikmete lapsed, kuid mitte väga palju. Peamisteks eestvedajateks on ikkagi vanemad olijad.
Ma näen, kui head sõbrad on mu korporatsioonikaaslased, kui hästi nad üksteist tunnevad, ning saan aru, miks vastupidiselt tavapärasele tudengiorganisatsioonile on meie korporatsioonist saanud mõnus koosolemise koht nii noorematele kui vanematele, kellel õpiaeg ammu möödas. Samas peetakse kinni vanadest traditsioonidest ning kommetest. Virvest saab minu akadeemiline ema ning värvide saamiseks pean koostama referaadi, mille teemaks valin üsna loogiliselt Tartu Ülikooli kogemused. See on eriti põnev nendele, kes ise kunagi selles kõrgkoolis õppisid.
Ühel jõulueelsel koosolekul tuleb jutuks jõuluvana leidmine. Tavapäraselt on langenud kohustus „rebaste” peale. Sel aastal on valik üsna kesine, sest uusi liikmeid on vaid kaks, kusjuures kumbki meist ei kipu esinema. Küsimus ripub raskelt õhus.
„Ma olen nõus!” otsustan endalegi üllatuseks. Mis seal ikka! Kümneaastaselt olin teada saanud suure saladuse, kui avastasin ema poolt kappi peidetud jõuluvanariided. Sealt pärineb minu esimene kogemus jõulutaadi rollis, kui mängisin pisikese tüdrukuna veel väiksemale naabripoisile jõuluvana. Ega seekord või asi keerulisem olla! Virve tunnistab hiljem, et tal oli väga hea meel, kui oma nõusoleku andsin.
Õigel päeval panen selga lühikese punase jaki, mille alla Virve aitab mul suure padja siduda. Näen nõnda päris kõhukas mehike välja, eriti kui valge habe ning juuksed mütsi all saavad paika pandud.
„Hüüa ‘ho-ho-hoo’, kui sisse tuled,” jagab ta õpetusi.
„Miks…?”
„Jõuluvanad ju räägivad nii!” ei saa Virve minust aru. Vist ainult Kanada jõuluvanad, mõtlen ja proovin kingikotti endale selga upitada. Aga tulutult, sest see on raske. Nõnda astun kotti kaasa sikutades korporatsioonide vappidega ehitud suurde saali. Lehvitan laudades istuvatele peredele ning hõikan kõva häälega: „Kas siin ka häid lapsi leidub?”
Lapsed, kes järjest minu juurde tulevad, on väga toredad. Mõni esitab lausa keerulise klaveripala või laulab ilusti. Kolm ülikondades ja lipsuga venda deklameerivad pika luuletuse jõuludest. Kui kingikott tühi, kutsun kõik lapsed ühisesse ringi ning me mängime „Kes aias?”. Kõigil on väga lõbus.
„Veel üks kingitus on vaja üle anda,” ütleb Virve mulle natuke hiljem vaikselt. „Jõuluõhtu korraldajale.”
Ja meie korporatsiooni vilistlane, pisikest kasvu Helmi, tulebki peaaegu lapselikult tippides mu juurde ning ma võtan jõuluvanana ta hetkeks oma põlvele. Ta on hämmastavalt kerge.
„Hästi tehtud!” sosistab ta mulle kõrva. „Nüüd me teame, kes jõuluvana osa tulevikuski endale saab.”
Korporatsioone on Kanada Eesti kogukonnas mitmeid ning vahel peetakse mõned üritused koos. Näiteks veebruarikuine küünlapäev ning 1989. aastal alustatud Akadeemiliste Kanada Eesti Naiste (AKEN) organisatsioon, mis järgmised kakskümmend aastat korraldab maikuu esimesel laupäeval Vana-Andrese kirikus väljamüüki ehk basaari. Selle jaoks kogutakse eestlaste käest nendele mittevajalikku kraami ning müüakse heategevuse eesmärgil kõigile, kes aga uksest sisse astuvad.
Sellised müügid ei ole Kanadas sugugi ebatavalised. Enamasti peetaksegi neid soojemal ajal kirikutes, koolides või mujal. Võiks öelda, et need on suured kirbuturud.
Võtan päris mitmest basaarist osa nii sorteerijana kui müüjana. Mõned korrad küpsetan keeksi letile, kuhu teisedki oma küpsetisi annetanud on. Hiljem, kui mul on lapsed ning ma laupäeviti enamasti tööl olen, jään kahetsusega sellest kõigest eemale. Jõuan veel ainult imetleda neid, kellel on viitsimist ja jõudu nõnda pikalt asja edasi vedada.
Kõige rohkem meeldis mulle müüjana rahva hulgas olla. Alguses ikka pisut kallimat hinda küsides ja siis rõõmsalt tingides. Minu kõrval on kord korporatsiooniõde, kes tahab kõik hästi odavalt ära anda. Läbimüük on hea, kuni üks ostja jääb talle väga imeliku näoga otsa vaatama: „Kui palju need kampsunid maksavad?” uurib ta veel kord üle.
„15 senti tükk!”
„50?” pakub ostja, arvates, et ta valesti kuulis.
„Ei-ei! 75 senti!” tõstab mu kaaslane kiiresti hinda. Isegi niipidi võib vahel tingida.
On ka neid, kes küsivad liiga kõrget hinda. Minule jääb see arusaamatuks, sest kui uksed kinni lähevad, siis peab järele jäänud asjad taas kokku pakkima ning minema toimetama. Mida rohkem ära saab antud, seda lihtsam. Kuid inimesi on isesuguseid.
„Ja mis sina arvad, mida sa teed siin!” tuleb minu juurde tüsedusele kalduv ja kulmu kortsutav naine, käed pahaselt puusale seatud.
„Müün…” ei ole ma kindel, millega ta täpselt rahul pole.
„Sellise hinnaga ei teeni me mitte midagi!” pragab ta kõva häälega. Mul on hea meel, et enamik mu ümber tunglevatest ostjatest eesti keelest aru ei saa. „Lõpeta kohe see ära ja küsi korralikku hinda!”
