krussi võivad mu närvid tööpingest minna.
„Ma vaatangi juba ringi, kas leian mõne parema koha,” ütleb Ruby. „Vist pean hoopis Euroopasse kolima. Seal osatakse palju rohkem puhkamisest lugu pidada. Mul on vahel selline tunne, et nad muud ei teegi. Minu täditütar Prantsusmaal on iga natukese aja tagant kusagil reisimas. Kuus nädalat puhkust aastas ja pikad jõulupühad! Milline luksus!”
„Ja mina pean oma koha peal siin töötama kümme aastat, enne kui nelja nädalani jõuan,” muutub mu meel mõruks. „Ja kui uues kohas alustan, pean leppima jälle kahenädalase puhkusega. Milline ebaõiglus!”
„Tead, miks siin mandril ollakse tööhullud?” küsib Ruby pärast lühikest pausi. „Paljud on sisserändajad või nende järeltulijad. Ja mis on nendele tähtis? Nad tahavad oma elu-olu parandada, teenida palju, anda oma lastele parem tulevik. Ei neil ole olnud aega puhkamisega tegeleda!”
Ükski tööandja minu rahulolematusest muidugi ei hooli. Isegi sellest mitte, kas ma otsustan tööle tagasi minna või mitte. Muidugi tahaksin ma pigem lastega kodus olla, kuid arvestades, et laenuga ostetud maja rõhub oma kohustusega ja elamiseks on ka raha vaja, mul õieti polegi valikut.
„Kuidas küll tänapäeva noored hakkama saavad?” ahhetab mu vanem töökaaslane. „Omal ajal piisas perele ühest palgast, aga nüüd peavad mõlemad töö vahet rühkima!”
Vaevalt et ma end just tema noorusaega tahaks paigutada. Meenuvad ühel näitusel välja pandud vanad reklaamid, mis tänapäeva naisõiguslaste harja väga punaseks ajaksid. Kodukanana esitatud pereemad, kelle peamiseks mureks oma abikaasa teenindamine – see võtab igasuguse tahtmise ajas tagasi minna, isegi kui see tähendaks võimalust töölt koju jääda.
Kui pean tööle minema, tuleb lapsele hoolekoht leida. Kiire kõne lähedalasuvasse lasteaeda võtab mind väga tõsiseks. Kohta oleks küll, kuid igakuine maksusumma rööviks pea terve minu sissetuleku. Alles neljaselt lähevad lapsed kolmeks tunniks kooli. Palju on Ontarios räägitud sellest, kuidas poolest päevast täispäev saaks, kuid juttudeks on need praeguseks jäänudki.
„Mõned asjad on siin ikka täiesti paigast ära,” pahandan Tomile, millest muidugi mingit kasu pole. Meie sissetuleku puhul oleks targem ehk koju jääda ja siis paluda sotsiaalabist toetust lasteaiakulude katteks. Kuid mis mõtet on mul siis last enam lasteaeda panna, kui ise töötuna kodus olen? Nokk kinni, saba lahti… Kaalun tõsiselt hakata koduseks jäädes lisaks teisi lapsi hoidma.
Mõtteid on hulgaliselt, kuni viimaks sirutab Tomi ema abistava käe ja on nõus tulema Eestist aastaks Torontosse lapselapsele oma hoolt pakkuma. Hiljemgi toetume Eestist tulnud noortele lapsehoidjatele. Jaanika on meie perega kolm aastat ja temast saab lastele peaaegu et vanem õde. Kõige rohkem rõõmustan muidugi selle üle, et minu kaks tütart kuulevad kodus ainult eesti keelt. Pigem juba kulutada raha millegi peale, mis on lastele tõesti väärtuslik. Ja mis seal salata – ma olen rahul, et ma ei kaota töökohta, mille leidmine uustulnukana sugugi nii kergelt ei läinud.
Kanadasse kolides on Tomil tuttavate soovitusel olemas töökoht Toronto Ülikooli juures ning minagi võiksin ametlikult kohe tööle asuda, kuid loomulikult ei piisa ainult minu heast tahtest. Pean täiesti võõras keskkonnas sukelduma tööotsingutesse. Mulle tuleb siin taas kord appi Kanada eestlanna Virve, kes oli meile toeks ka kolimise juures. Ta viib mind kokku oma väga hea kanadalasest sõbranna Lisaga, kes konsultandina aitab kõrgemal positsioonil töö kaotanud inimestel taas järjele saada. Mina ei kuulu just tema tavalise klientuuri hulka, kuid saan ikkagi nõuandeid, kuidas kokku panna oma töö- ja hariduslugu, mida siin résumé nime all tuntakse.
„Sa pead rõhuma oma oskustele, kui hästi sa teistega läbi saad ning kui tublilt rühmatöös osaled,” seletab ta mulle. „Pane rohkem kirja, mis on su tugevad küljed ja su huvid.”
„Ma otsin ju tööd, mitte hobidega tegelemise kohta,” tundub asi mulle kuidagi imelik.
„Tööandja tahab sinust tervet pilti,” räägib Lisa kannatlikult. „Sa ei tohi nii tagasihoidlikult esineda! Pead end kiitma! Aga ära liiale mine, sest kõik valed tulevad kiiresti välja.”
Enesekiitmine tundub minule hooplemisena ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas sellega hakkama saaksin.
„Kas sa oled midagi vabatahtlikult teinud?” uurib Lisa äkki.
„Vabatahtlikult?” küsin ebalevalt.
„Jah, kas oled näiteks vanadekodus abiks käinud või supiköögis või aidanud mõnda üritust organiseerida või…”
Tol hetkel pole mul aimugi, kui oluline on siin ühiskonnas näidata oma valmisolekut ka ilma palgata midagi ette võtta. Vabatahtliku töö kogemus saab alguse lapsepõlvest. Mõned vanemad võtavad lapsi kaasa, et käia sorteerimas inimeste annetusi toiduabikeskustes. Gümnaasiumi lõpetamiseks peab noorel olema täidetud teatud arv tunde vabatahtlikuna. Ka koduperenaised ja pensionärid sisustavad oma päevi näiteks haiglates abistamisega. Lapsevanemad tulevad appi oma võsukeste koolide juures: näiteks istuvad nad õpilastega maha, et aidata lugemaõppimisel, või hoiavad silma peal, et söögitunni ajal kord majas oleks. Ainukeseks tunnustuseks tänusõnad ja teeõhtu.
Loomulikult pole ma selle lühikese aja jooksul, mis ma Kanadas elanud olen, õieti ju töödki teinud, rääkimata vabatahtlikust abi pakkumisest. Kuigi ka see on üks võimalus, kuidas kodust välja saada ning kontakte leida. Õpin hiljem, et töötu olla pole Kanadas sugugi häbiasi ja tasub võimalikult paljudele rääkida, et oled vaba iga hetk sobival kohal tööle hakkama.
Karjäärikonsultant Lisa juurest tulles on mu tunded vastakad. Pilt on pisut selgem, kuidas siin tööotsingud käivad ja kuidas end müüa, kuid see on ka kõik. Pean ise selgusele jõudma, mida õieti siin teha tahan ja milliste uste taha koputama lähen. Lisa mulle otseseid soovitusi ei jaga, pigem on tema peamiseks eesmärgiks minus eneseusu süvendamine.
Kaante vahel mitukümmend resümeed, mis Lisa abiga kohendatud, tunnen kindlalt, et järgmisel kuul olen juba ametis. Annan oma avaldusi koolidesse, sest see tundub kõige tuttavam, kuigi sain Eestis kooliõpetaja ametit ülikooli lõpetamise kõrval ainult lühikest aega maitsta. Nüüd proovin saada koolis kontoritööle, sest millegipärast hirmutab mind kohalike laste käitumine ja kardaksin töötada õpetajana. Olen harjunud kuulekate õpilastega ja siinsed noored tunduvad liialt vabameelsed, kes varmalt kõigile ja kõigele vastu vaidlevad.
„Ah olite õpetaja?” uurib üks keskealine proua Jõekääru lastelaagri perepäeval kaastundliku naeratusega. „Siin on vä-äga raske õpetajaks saada. Ainult parimad saavad meil õpetajaks.”
„Ma ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!” vastan hajameelselt.
„Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!” võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt: „Oli kena kohtuda!”
Kõnnin eemale lootusega tema otsa enam mitte komistada. Olen kurb ja imestan, et ta ei näe, kuidas temal on olnud meiega võrreldes suur eelis. Tema lahkus Eestist vaevalt aastasena ja tema vanemad olid ju need, kes olid samas olukorras kui meie nüüd. Tema vanemad alustasid uues riigis elu ning loobusid oma tahtmistest ja soovidest, andsid endast kõik laste hariduse ja parema elutee kindlustamiseks. Just tänu nendele on praegu eestlased Kanadas jõudnud oma sissetuleku poolest kõige kõrgemini tasustatud rahvusrühmade hulka, nagu umbes kümme aastat tagasi ajalehest võis lugeda – see fakt on isegi Kanada
