hetke, kui kontor on peaaegu tühi, ja kaevun isiklikku e-postkasti. Leian teiste hulgast kirja, mida pole oodanud. Kirja kaugelt maalt, lähedaselt inimeselt.
„AVE… AVE… MARIA LOLA. Soy la Mona Uribe. ¿Me recuerdas? ¿Recuerdas aquella caminada? Hugo, la Pajara, Tines, el agua. TE ADORO. la Mona, del Guanabano, TU BAR.1”
Kümne minuti pärast on pisarad juba peaaegu ära kuivanud. Lähen vaatan korraks peeglisse, mis täna tundub mulle vanust ette heitvat, ja jalutan rahulikult tagasi töölaua taha, et mõned vajalikud e-kirjad saata. Need on nüüd aga automaatsed ja lakoonilised, sest mõte on juba mujal.
Ma ei saa päris täpselt aru, mis juhtus. Kust küll see meeletu tundepuhang? Olen ju kogu oma Kolumbia-saaga ristipõiki läbi mõelnud, läbi arutanud, teistega jaganud. Kust siis see nüüd äkitselt? Leian end jälle meenutamas, kuidas elasin Kolumbias läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle”. Ühest küljest oli ju palju sellist, valusat, mida ei tahaks mäletada. Samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe…
Uksele ilmub kolleeg ja küsib augurauda.
„Seal!” nähvan talle lühidalt.
„Kas juhtus midagi?” küsib ta.
Mnjah, kuidas seda talle nüüd seletadagi, et ah, Mona, üks 50-aastane baaridaam Kolumbiast, ümises e-postis üht laulukest, mis muutis mu hetkega tundlikuks. Kuna see mulle endalegi veidi neurootiline tundub, vabandan ja uurin kolleegilt, kas ta veel midagi vajab. Panen arvuti kinni ja lähen välja, et end veidi tuulutada.
Tuulutada saangi omajagu, sest Tallinnas on torm tõusnud, temperatuur on peaaegu nullini langenud ja pean mütsi pähe panema – see valmistab mulle alati suurt vaeva. Mulle ei meeldi kuigivõrd talv ja sellega seotud riietumisrituaalid. Draamateatri ümber lendlevad paberinutsakad… Inimesed kõnnivad rutakalt ja eneseteadlikult edasi-tagasi, ilmselt ikka edasi. Üks ema seob pisipojal saapapaelu kinni ning noomib teda poriga mängimise pärast, laps ise on täielik kompu. Taevas paistavad esmapilgul rasked ja tumedad tormipilved kogunevat, täpsemal vaatlusel on see lihtsalt sügispimedus, mis tasahilju on hakanud vähest valgust sööma. Kell on alles pool viis.
Istun pingile ja panen korraks silmad kinni. Kõrvust kaovad inimeste hääled ja autorataste krigin. Vaikus, täielik vaikus. Siis tulevad hääled tagasi, ainult et teistsugused, justkui räägiks keegi tõtakalt ja pealetükkivalt. Ja lõhnab kõrbenud savi järele. Olen äkitselt kuskil kaugel, kus kõik algab puhtalt lehelt. Ja õhk on soe.
See raamat ei ole ühe kauge lõunamaa riigi poliitikast ega ajaloost. Üsna vähe saab siit teada selle maa kirjandusest, kuulsustest või pärimuskultuurist. See raamat on inimestest, kes seal elavad ja kes mind inspireerisid – ning endiselt inspireerivad.
See raamat on suuresti ka minust endast, sest see paik muutis mind. Pärast Kolumbiat ei ole enam miski nagu varem. Ja võib-olla needsamad inimesed ning kõik see, mis seal minuga juhtus, kirjeldabki Kolumbiat ootamatu ja uue nurga alt.
P. S. Kui vähegi võimalik, püüa üles leida ja mängima panna pala, mis on vihjena kaasa antud, sest mõnikord ütleb üks laul rohkem kui tuhat sõna…
Ave Ungro,
Tallinn, november 2009
AASTA ÜHE HINGETÕMBEGA
Heliriba: The Zombies „Time of the season”
2003. aasta sai saatuslikuks, ükskõik, kui dramaatiliselt see ka ei kõlaks. Ent kuidas teisiti kirjeldada aega, mil preilist sirgub Persoon, vähemalt enda arvates.
Kõigepealt oli vaja üks suhe lõpetada. Mitte et see halb oleks olnud, aga sai lihtsalt läbi, nagu suhted mõnikord saavad. Hoolimata sellest, et ma planeerisin lahkuminekut juba ammu, oli see talumatult piinarikas. Mind haavas see, et pidin pealt nägema, kui kiiresti mulle asendus leiti ja kui lihtsalt läks see inimesel, kes varem oli minu lahkumiskatseid enesetapuähvardusega pareerinud. Samas avardus mu maailm ning äkitselt oli selles ruumi ka muudele inimestele, kaasa arvatud neile, kes nägid minus enamat kui sõpra. See andis vaaruma hakanud enesekindluse tagasi ja kinnitas, et kõik pole veel kadunud, mingi sarm on minus veel säilinud.
Kolimine Tartu ülikooli ühikasse, mis veel ainult suure intellekti najal püsti püsis (vundament, katus ja seinad olid juba täiesti mõttelised nähtused), tõi kaasa lõbusad veiniõhtud, mis muutsid mind osakeseks tänaseni püsivast sõpruskonnast. Samas kukkus kolinal minu õppeedukus. Hispaania keelt ma ikka veel ei osanud, kuigi olin seda juba peaaegu viis aastat ülikoolis põhierialana tudeerinud ja selle kallal mingil määral vaevagi näinud.
Elu oli lõbus, aga mõneti tühi. Sama käis rahakoti kohta, mistõttu oli hädavajalik endale kiiresti taskuraha teenida. Päevast päeva Tallinna-Tartu bussis rappumine oli küll kurnav, kuid rikastele turistidele giidina pealinnast rääkimine andis piisava algkapitali, mille najalt edasi mõelda. Üks sõber rääkis tudengiorganisatsioonist, mis tegeleb töövahetustega. Sain nende andmebaasist mõned pakkumised Kolumbiasse, riiki, mis mulle eriti midagi ei öelnud. Isegi Gabriel García Márquez ja kokaiiniäri tulid meelde alles pärast pikka vaagimist. Saatsin teele motivatsioonikirjad (dokument, kus sa selle asemel, et öelda: „Mnjah, läksin poisist lahku, Eestis on praegu külm ja igav, tahaks hispaania keele korralikult selgeks saada ja lõunamaa päikese all naudelda”, ütled, et „olen kohusetundlik ja õppimisvõimeline, kõrge pingetaluvusega ja paindlik”).
Esimene positiivne vastus tuli umbes Tallinna-suurusest ülikoolilinnast Manizalesest, ühest katoliiklikust keskkoolist, kus oli parasjagu inglise keele õpetaja vajaka. Ma ei kõhelnud hetkegi. Saatsin ära omapoolse kinnituse ja jäin ärasõitu ootama. Mõnel harval hetkel mõtisklesin Kolumbia üle pikemalt. Räägiti, et pidavat ohtlik maa olema. Millegipärast ei häirinud see mind üldse. Võib-olla oli isegi boonuseks… Minu põhiline mure oli, et kas selles riigis ikka mõni normaalne inimene ka leidub, kellega ümbritseva üle arutleda ja kes mind seal kohapeal veidigi mõistaks. Kõlab küll julmalt, aga arvestasin, et kui leiaksin kohalike hulgast kas või ühe sellise, polekski väga vahet, kui palju inimesi päevas Kolumbia linnades minu sealoleku ajal sureb või mitu kilo kokaiini riigist iga päev noorte naiste sooltes salaja välja veetakse.
Lohutuseks sõprade leidmise teemas kujunes asjaolu, et vahepeal olid sama organisatsiooni abil Kolumbia kasuks otsustanud ka minu kolm head sõpra Ave, Imre ehk Immu ja Krista, kes tahtsid samuti maailma avastada. Neil läks asi kiiresti – said tööpakkumised, tegid paberid ära, asjad kotti ja minek. Mina pidin veel veidi raha koguma ja osade õppeainetega ühele poole saama.
Vana-aastaõhtul istusin Varssavis lennukisse ja veetsin koos ühe sõbraga Londonis meist täiesti sõltumatutel asjaoludel elu halvima aastavahetuse. 1. jaanuari hommikul taarusin pohmellisena Heathrow’ lennuväljale, istusin vaese naise kõrvale, kes pidi kogu reisi vältel tõrjuma minu pead, mis tema õlga otsis, ning saabusin lõpuks Kolumbia pealinna Bogotá lennuväljale – väsinuna, aga õnnelikuna, sest kuskil sügaval sisimas tajusin, et üks etapp minu elust on möödas ning alanud on uus ja põnev, ilmselt liigagi võõras, et midagi ette arvata või oodata.
ESIMENE LINN
Heliriba: Salome de Bahía „Outro lugar”
Uskumatu, et olen sellel kummalisel maal viibinud kõigest mõne päeva. Tundub nagu terve igavik. Iga hetk siin on intensiivne. Loomulikult võib valida ka võimaluse lasta kõigel mööda voolata ja olla lihtsalt muhelev pealtvaataja. Võib-olla kunagi õpin seda tegema, praegu ei taha ma veel end säästa ning elan iga hetke jõuliselt läbi, justkui oleks see ainus variant, kuidas sellest riigist üldse mingit sotti saada.
Saabun
Ave… Ave… Maria Lola. Olen la Mona Uribe. Mäletad mind? Mäletad toda jalutuskäiku? Hugo, La Pajara, Tines, vihm. OLED MULLE KALLIS. La Mona, El Guanabanost, SINU BAARIST. (hispaania keeles)
