kuumus mängib kaasa, aga olen varemgi mägedes kuumaga ringi sõitnud ning pole kunagi taolist piina üle elanud.
Kõigepealt hakkab lihtsalt paha. Siis hakkab väga paha. Siis pean end esimest korda kergendama. Siis hakkab pea ringi käima, silme ees muutub häguseks, nagu oleks minestushoog lähedal. Ühe peatuse ajal saame korraks bussist maha minna, mis minu puhul näeb välja komberdamisena. Vaadake, rahvas, siin ongi see rumal valge välismaalane, kes kolme tunni eest üle bussi praalis ja kõike ümbritsevat iroonianooltega loopis! Ehk maksid mulle mäejumalad kätte? Ausõna, enam ei tee! Lihtsalt tehke nii, et ma ennast uuesti hästi tunneksin!
Ostan peatuse ajal paar laimi ja hakkan neid kohe sööma. Korraks on isegi parem, aga niipea, kui buss tuurid üles saab, läheb enesetunne sama halvaks nagu ennegi. Lõpuks lepin vaevaga. Olen nagu piinatav, kellele piitsahoobid mõjuvad iga korraga aina tuimemalt. Sinka… vonka… sinka… vonka… Vaikselt muutub seisund meeltesegasuse sarnaseks. Oh, jumal, kas see ei lõpegi kunagi? Kas ma peangi jääma siia bussi, et terve oma elu niiviisi veeta, sest hämardub juba, taevasse on kogunenud pilved, sajab rasket vihma, mis bussiaknad nähtamatuks muudab, ja bussi sees muutub aina jahedamaks ning bussiraadio üürgab rumalaid latiinolaulukesi aina valjemini ja valjemini, aga buss teeb ikka edasi sinka… vonka… sinka… vonka…
Minu kõrval istuv pisike poiss silmitseb mind huviga. Ta ei saa ilmselt aru, et olen agoonias, ning alustab vestlust. Poiss pärib, kust ma olen, kus ma elan, millega minu vanemad tegelevad. Ta ei tea, et iga vastus, mille ta saab, on hingehinda väärt. Lõpuks ei jää mul üle muud, kui vaigistada teda selgitusega oma enesetunde kohta. Poiss saab aru ja on mõnda aega vait. Ta peab vastu kümme minutit.
„Tüdruk, kuule, kas sa tead, mis see mul süles on?”
„Leib, kui ma ei eksi.”
„Ei eksi. Aga kas sa tead, mis on selle leiva sees?”
„Leiva sisu, ma eeldan.”
„Mkm, siin sees on raha.”
„Miks sa raha leiva sees kannad?”
„Sest muidu võtavad sõdurid või geriljad selle endale.”
Oh, kuidas ma tahaksin, et mul oleks jõudu seda vestlust jätkata, aga selle asemel vajun kössi, oksendan juba väga mitmendat korda ning jään lõpuks magama.
Kui üles ärkan, on poiss minu kõrvalt kadunud, ju hüppas mõne küla juures maha. Väljas on pilkane pimedus, Immu ja Krista magavad ning buss teeb endiselt oma käändeid ja pöördeid.
Naelutan pilgu aknaklaasile ja äkitselt avaneb mulle unustamatu vaade. Mäekingu tagant paistab esimene, teine, kolmas tuluke. Tulukestest saavad tuled, tuledest tulederead ja äkitselt laiub minu ees orus kauneim tuledekaskaad, mida kunagi näinud olen. Tuled langevad orupõhja – puhas ilu keset mustavat kõledust ja pimedust. See on joovastav hetk. Manizales on nüüd lähedal ja esmamulje sellest linnast on enam kui paljulubav.
Manizaleses viib buss meid praktiliselt maja ette, kuhu Immu ja Krista mind käevangus kohale talutavad.
Tilistan uksekella.
Minu halvaks üllatuseks ei vasta keegi. Ometi olen enda tulemisest mitu korda ette teatanud, aga ju on siis pidu linnas olulisem kui minu vastuvõtt, pean kibedalt tunnistama. Mida iganes, täna ma ei viitsi selle pärast põdeda, otsustan mõttes ning jään sõprade valvsa hoolitsuse all trepi peale magama.
Paari tunni pärast saabub Pedro. Olen unesegane ega vaata teda teraselt, kuid panen tähele, et ta on väga pikk. Pedro laseb meid majja sisse, näitab kätte minu toa, avab rummipudeli ja asub majaelanike ning Immu ja Kristaga pidutsema. Veel enne magamaminekut kuulen, kuidas keegi paneb mingisuguse jabura hispaaniakeelse tingeltangli mängima, aga see ei huvita mind enam. Voodi on mõnus, ja mis peaasi – püsib kindlalt ühe koha peal.
KUMMALISEST AKNAST ISETÄITUVA KÜLMIKUNI
Heliriba: Los Van Van „Qué sorpresa”
Esimene mulje on alati oluline, ükskõik, mille puhul. See ei tähenda, et esimene mulje alati õige oleks või kohe asjade olemusest aimu annaks. Küll aga on negatiivset esmamuljet hiljem kõigist loogilistest ja ratsionaalsetest vastuargumentidest hoolimata väga raske ümber lükata…
Teen hommikul silmad lahti ja näen enda ümber tuhme värve, mis viitavad sellele, et päev pole veel korralikult alanud, päike alles kogub end. Tuba on pisike ja veidi sumbunud õhuga. Ähmaselt hakkab meenuma eilne sõit mägedes ja poolsurnud olek, mis nüüdseks on nagu peoga pühitud. Tõusen, tõmban hoogsa liigutusega kardinad akna eest ja olengi silmitsi esimese komistuskiviga – ma ei oska akent lahti teha. Ilmselgelt peab selle naljaka konstruktsiooni taga olema mingi geniaalne lihtsus, aga mina seda ei taba.
Viskan kiiresti hommikumantli selga ja lähen välisust otsima. Astun suurde koridori, kust viib trepp üles elutuppa ja teine alla garaaži. Maja on muidu vaikne, ainult et kõikjalt kostab norskamist. Ringi käies avastan, et see on askeetlikult sisustatud hoone. Leian kitsa köögi, hoovi pesu pesemiseks ning kaks väiksemat tühja tuba, mis on algselt elutoaks mõeldud ja millest ühes on ainsaks mööblitükiks maas vedelev telefon. Kogu kompleksi keskuseks osutub garaaž, kus paiknevad diivan ja külmik annavad aimu, et just siin toimub maja meelelahutusprogramm.
Tunnen janu, astun garaaži külmiku juurde ning teen ukse lahti. Vaatepilt hämmastab mind. Külmik on maast laeni õllepudelitega täidetud. Kõik õlled on ühte sorti, punavalge korgiga Costeñad. „See ei ole enam lihtsalt külmiku sisu, see on kunstiteos!” mõtlen üht pudelit välja kangutades. Suure kolinaga saan lahti ka garaaži ukse, mis mind veel välismaailmast eraldas, ja ukse paotudes liuglevad sisse esimesed päikesekiired. Minu ees on hommik kogu oma kauniduses. Värske ja värviline.
Istun diivanile ja vaatlen maja ees avanevat pilti nagu esimest tükikest mosaiigist, mida hakkan nüüd järk-järgult kokku panema ning mis peaks mulle lõppkokkuvõttes Kolumbia olemuse avama. Maja on ehitatud äärmiselt järsule tänavale, mis vasakule kulgedes aina kõrgemale rühib. Tekib lausa tunne, et maja on viltu ning kukub kohe-kohe sellel 90-kraadisena näival langusel uperkuuti. Künka tagant paistab mingi kummaline torn, mida otsustan hiljem lähemalt vaatama minna. Paremale jäävad samuti teede ja majadega palistatud järsud nõlvad. Teed ise on kaetud betooniga ja lõhnavad tolmuselt. Taamal on kuulda autode ühtlast häält, millest järeldan, et mu uus kodu jääb suurema magistraali lähedale.
Õhk on niiske, ilmselt on öösel sadanud. Vaikselt poeb jahedus särgi sisse ja olen sunnitud minema sviitri järele. See tundub äärmiselt ebameeldiv, sest tahan nüüdsest alates sooja nautida. Vihm ja ammugi lumi, külmad hommikud ja härmatised tunduvad olevat nagu osa mingist unenäost, millest püüan lõplikult üles ärgata.
Sõõm sõõmu järel voolab õlu kurgust alla, nagu oleks see elupäästev nektar. Tunnen, et olen seda väikest ja ilmselgelt liiga varajast naudinguhetke väärt, sest pidin enda saabumispeost kõrvale jääma. Ei saaks just öelda, et toimub pidu minus eneses, pigem ootan kannatamatult, et teised üles ärkaksid ja me saaksime koos linnaga tutvuma minna. Teiste järel ootamise ajal röövin köögist mõned ananassiviilud ja külmikust Pedro tagavaradest süüdlaslikult veel ühe õlle.
Paar tundi hiljem hakkab tubadest hääli ja liikumist kostma ning ükshaaval ilmuvad uste peale unised näod. Pedro astub toast välja kitarriga. Ta ütleb mulle lakoonilise tere, istub garaaži diivanile ja hakkab süvenenult pilli tinistama. Mulle tundub see stseen koomiline. Jääb mulje, et Pedro kas tahab näida väga vaimse inimesena või ta ongi lihtsalt veidi hipiohtu. Igal juhul seal
