nõjatun tahtmatult eemale, nagu tunneksin sõõrmetes laudahõngu. Polo küll kinnitab, et tema puhul see nii ei olnud, kuid jään endiselt reserveerituks.
Jälgin huviga, kuidas mu teine majanaaber, ameeriklanna Janine oma kolumblasest poiss-sõbraga kakleb. Janine’il on küllaltki raamistatud maailm, kuhu mahuvad põhitõed nagu: 1) Kolumbia on üldiselt väga ohtlik maa ja kolumblased harimatud, 2) hispaania keeles puuduvad artiklid, vähemasti pole neid vaja kasutada ning 3) kõik naised jooksevad tema mehe järel. Nii ta vaeseke üritabki oma mehele igal õhtul selgeks teha, et too on Janine’i näol peaauhinna võitnud, kuid mees ei paista süllekukkunud õnne hindavat ja tiirutab ka teiste naiste ümber.
Umbes kahe ajal hommikul toimub kaadrivahetus – osa külalisi lahkub ning asemele tulevad ööklubist saabunud. Lauad on lookas rummi ja aguardiente all. Külmik varustab januseid õllega. Inimesi jaguneb nii tantsupõrandale, kus sammud üha ebakindlamaks muutuvad, kui ka tubadesse, õue, kööki ja muidugi tualettidesse, kuhu üha rohkem paarikaupa sisenetakse. Umbes nelja paiku hommikul tunnen, et ei talu enam seda seltskonda, ja kaon vaikselt oma tuppa. Mul ei ole veel und ja lõpetan joonise kahest üksteisega tõtt vaatavast pärdikust – see motiiv pärineb indiaanlaste loomingust. Tunnen, et pean selle mõnele endale lähedal olevale esemele kandma. Kuna ma midagi sobivat ei leia, otsustan pildi kotile heegeldada. Paar tundi hiljem kuulen koputust ning joviaalses meeleolus Birgitile ja Pedrole avaneb järgmine pilt: lösakil maas lamav tuhmistunud silmadega põhjamaalane heegeldab pruuni-roosakirjule kotile pärdikumotiivi, kaelas kõlkuvaid Hawaii lillevanikuid aeg-ajalt eemale tõrjudes.
Veedame Pedro ja Birgitiga armsa hommikupooliku eelmise õhtu vahvamaid seiku meenutades. Kuulame muusikat ja naerame südamest nagu lapsed. Pedrole meenub, et kusagil köögis vedeleb üks kookospähkel. Järgmised pool tundi üritame seda lahti murda, sest tuleb välja, et keegi meist ei tea päris täpselt, kuidas kookospähkel lahti käib. See on lihtsalt absurdne. Pedro ei heitu, vaid toob lagedale kogu oma tööriistade arsenali. Ta haarab haamri, naelad ja veel mõned abivahendid ning pärast võimast hävitustööd minu toapõranda kallal heitub ka pähklikoor. Joome võidukalt kookospiima ning tunneme, et maailm on meeletult ilus ja ilusad on ka inimesed selle sees. Pedro otsustab, et järgmine pidu tuleb 80ndate stiilis. Ma olen selleks hetkeks juba nii väsinud, et pole jaksu enam isegi muiata mitte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
