use asemel
Ravimatusse reisiviirusesse nakatusin ma kümmekond aastat tagasi.
Elasin sel ajal vaest, kuid kogemusterohket üliõpilaselu, mille säravamatest hetkedest meenuvad näiteks peo lõpetamine konjakiga järgmise päeva lõunal või porine külm varahommik Saksa kiirteele sissesõidul, kus ma, pöial püsti, maailma tervitasin ja järsku aru sain, kui õnnelik ma olen…
Kireva elu käigus tekkis mulle üks endast vanem sõbratar, erinevalt minust hästitasustatud töökohal – ja vaimustavatest ideedest pakatamas.
Kord kõigutasime temaga jalgu Viljandi folgil torupillimuusika saatel, kui ta ootamatult küsis: „Kas sa tuled minuga Indiasse?” Rüüpasin poolikust pudelist tubli lonksu siidrit ja vastasin laia naeratuse saatel, et muidugi lähme, miks ka mitte! See tundus liiga absurdne plaan, et kuidagi olla tõsi, aga paari kuu pärast me lennukil istusimegi. Sõit tuli tudengi rahakotile roppu moodi kallis, nii et murdsin pärast tükk aega pead, kuis võlgu tagasi maksta.
Kuu aega Indias pööras mu arusaamise maailmast pahupidi. Alustuseks kukkusin reisil pea lõhki, lebasin tükk aega haiglas ja – armusin Aasiasse. Sellesse määratusse, segasesse, hullumeelsesse, „kavalam võidab”-, räpasesse, imedest ja jumalatest tulvil maailma, millest end maailma nabaks pidav valge rass tavaliselt vaid õudusund oskab näha.
Loomulikult vaatasime ka meie ära Taj Mahali. Kuid sealsamas kõrval seiklesime, varbavaheplätad kuivanud loomasitast umbes, maailma ilusaima lossi kõrval vaestes agulites, et tundma õppida tõelist Indiat. Millist kaupa pätsivad indialannad lehma väljaheidetest? Mida hakata peale hiigelsigade vahel räbalates ringi müttavate kriimude põnnidega, kes su riideürbist virutuse ähvarduselgi ei kavatse lahti lasta? Kuidas vastata isale, kes sulle raudteejaamas oma kaheaastast printsessi müüa üritab? Kogemustekilde laekus minutis mägedena.
Mitu aastat hiljem pöördusin Indiasse tagasi, me reisisime sõpradega põhjast lõunasse. Vaatasin külma rahuga, kui sõbrad uskumatusest kiljusid, nähes ringi jooksmas rotte raudteel või hotelli tualetis peopesasuuruseid punaseid lutikalisi. „Milles asi, need ju ei hammusta!” lohutasin. Niimoodi vist tekib oskus väheolulistest asjadest mööda vaadata.
Nautisin sildita pudelist kohalikku veini, pistsin pea logiseva bussi aknast välja, hoidsin kurvides kahe käega eesistuja pingist kinni ja matsin end kõrgmägede kindlustamata servadel eredas päikesepaistes vahelduvaisse postkaardivaadetesse. „Gaasi, pane veel juurde!” utsitasin mõttes bussijuhti, kes, nagu meeleolu taibates, ragisevast raadiost India diskomuusika põhja keeras. Seda võimalust ju ei eksisteerinud, et buss oleks vääratanud!
Kahjutundega pöördusin talvisesse Eestisse tagasi. Okas jäi hinge.
Mind kummitas imelik, seletamatu ja järelejätmatu aimdus, et Aasia taga ootab veel midagi.
Pool aastat Eestis virelenud – või mis, mul oli ühiskonnas lugupeetud kõrgepalgaline töökoht ja mu elukaaslasel oli maja Meriväljal! –, otsustasin ära. Keda ma lollitan, et igal aastal ameti- ja elukohti ja mehi vahetan, lootes uute väljakutsete madinas rahu leida?
Taotlesin viisa, ostsin läbi Taimaa ja Singapuri üheotsapileti Austraalia põhjatipus asuvasse Darwini linna ja võtsin end töölt vabaks. „Aastaks!” lubasin, et inimesi (ja ennast) mitte liialt heidutada.
„Mis või kes sind seal ootab?” pinnis ema murelikult.
„Mul lihtsalt on selline tunne, et pean minema,” põhjendasin seosetult ja presenteerisin suurejoonelisi plaane, kuidas Austraalias lihtsasti farmitöö leian ja end tulevikus ära elatan. „ära muretse, mina saan alati hakkama!” veensin ma. „Vabalt.”
Siis ma seda veel ei teadnud, aga oli keegi, kes ootas mind maakera teisel poolel. Nagu ta väitis, teadis ta südames juba aastaid, et olen teel.
Sellest raamatust leiad minu Austraaliaga sõbrunemise loo. See on hoopis teistsugune maailm, kui paar aastat tagasi kuidagi ette kujutada oleksin osanud. Mu elustandard on muutunud. Enam ei juhi ma autot, sest vasakpoolne sõidukultuur pole ikka veel päris selgeks saanud. Mul polegi oma autot. Varem olin harjunud isiklikku masinat pea igal aastal uue mudeli vastu välja vahetama.
Ma ei hõlju enam kõrgetel kontsadel, veiniklaas näpus, kõrgklassi pidudel ega aja koosolekutel kuldmune suust välja. Et end ära elatada, olen teinud lihtsaid töid, näiteks koristanud pangakontorit ja kandnud restoranis taldrikuid ette. Sageli ei tea ma, mille eest järgmise nädala renti maksta (Aussis makstakse renti nädalate kaupa). Ent ometi on tänane mina tunduvalt rahulikum, pingevabam ja… õnnelikum. Tänased tööd viska homse või, veelgi parem, ülehomse varna, nagu õpetavad kohalikud.
Austraalias on mul alatasa selline tunne, et maailm tuleb ise minu juurde, nii kui nina koduuksest välja pista. Kunagi ei saa küllalt kõigist maailma kultuuridest ja rahvustest, kes siin ühel mandril, ühes linnas, ühel tänaval tihedalt kokkupõimununa elavad. Enne pidin ikka kõvasti raha teenima, et see siis maailma järel jooksmisele ära kulutada.
Olen õnnelik, et julgesin oma sisetunnet usaldada, ja soovitan seda kõigile.
Kohal!
Miks on üks tolliametnik kell kolm öösel nii ülevas meeleolus?
See on esimene austraallane, keda kohtan. Oleme hommikul kell kolm maabunud riigi põhjatipulinna, troopilise kliimaga Darwini lennujaamas. „No worries, you can drink it, mate!” (eesti keelde tõlgitult: „Pole vaja muretseda, sa võid seda juua!”) teatab tolliametnik mulle muretult.
Mis imevägi see on, et üks riigiametnik polegi vastu hommikut tülpinud, vaid esineb hoopis reipa entusiasmiga nagu müüja McDonald’si reklaamis? Ja mida ta mõtleb, et kutsub mind semuks? Kas tõesti mõjuvad mu blondid afropatsid põhjaaustraallastele nii maskuliinselt?!
Seitse kuud hiljem naerataksin automaatselt – sest erinevalt Eestist käib kogu suhtlus Austraalias naeratuse saatel, isegi vaidled sa oma majaomanikuga kohtus ikka naeratades – ja vastaksin kerge muigega: „Awesome, thanks, dude!” („Suurepärane, aitäh, sõber!”) Ning lisaksin omalt pooltki lõppu väljendi „no worries”, sõna-sõnalt „muresid pole”. See fraas käib kuklapoolkera riigis söögi alla ja peale. See võib ühtviisi olla vastuseks, kui keegi millegi eest tänab, aga võib samavõrd olla ka lihtsalt lausetäide. Ent seda võib öelda ka hääletoonil, mis kõlab: „Kao sinna kohta!”
Lennu ajal üle ekvaatori Taist Singapuri ei saanud õhuaukude puuduse üle kurta ja ka öö läbi kestnud sõit Singapurist Darwinisse loksutas tublisti. Lennukis Austraalia poole tollipabereid täites deklareerisin ausalt, et seljakoti põhjas leidub mul pudel 80-protsendilist Viru Valget. Pool liitrit ülikanget alkoholi toimib mu reisidel rohkem hea tervise pandina. Üheaegselt antiseptikum ja köharohi, aga ka talisman – kuni see on kotis, pole ma reisil veel haigeks jäänud!
Õnnetul kombel küsib ametnik viina näha. Loomulikult tuleb terve kott tagurpidi pöörata, et pudel kätte saada. Nagu nüüd selgub, polegi Austraalia tollil midagi selle vastu, et pudeliga riiki sisenen. „Sa võid seda meie riigis tarbida!” lubab joviaalselt naerev ametnik, kui on Viru Valge silti põhjalikult takseerinud.
Austraalia riik on, muide, üliparanoiline igasuguste väljast sisse tulevate kaupade ja inimeste suhtes. Hilisematel sisenemistel riiki näen, kuidas sõbrast Austraalia passiomanik maksab trahvi, kuna jättis deklareerimata Aasia avarustest kaasa toodud hieroglüüfidega ehitud puidust kepi. Pärismaalaste voolitud tokk toeks käes, jalutab ta paha aimamata lennukilt maha. „Pole deklareerinud?” küsib ametnik naeratuse saatel, lisades oma traditsioonilisel naerusel moel: „Järelikult maksa trahvi!”
Mu esmakordsel sisenemisel
