polegi?” imestab tolliametlik kahtleval ilmel.
Ega minulgi elektrooniliste viisadega erilist kogemust ole. Hoian hinge kinni, kuni ta tagatoa arvutis viisa kehtivust kontrollib. Hetke pärast mees naaseb ja laia naeratuse saatel saan templi passi: „Welcome to Australia!”
Hurraa, olemegi kohal! Vaatame koos rännuseltsilisega Darwini lennujaamas imestunult ringi. Mulle poeb hinge pisuke pettumus: kus on see maailma teisepoole erilisus, kõik on nagu tüüpilises lennujaamas ikka?!
On septembri lõpp. Austraalia mandri põhjatipp õhkab algava suve kuumavast troopikast, kuigi õnneks ei küüni ilmapügalad veel päris detsembrikuise saunani, 40 kraadini. Me ei taha keset ööd hakata linna peal kollama ja hostelikohta otsima. Ning lennujaamas on pehmed vaibad maas, ära vist keegi ei aja! Kõik natukenegi nurga moodi kohad ongi juba hõivatud öiste läbilendajate poolt, blokeeritud eraldi toakesteks toekate kohvritega.
Joogikraani kõrval on laiguke vaba ruumi. Viskame seljakotid maha ja teeme tutvust pikutavate ja hommikust lendu ootavate naabritega. Ühes küljes tukub indialasest Austraalia põllupidaja ja teises küljes teeb ruumi juurde kokk Mehhikost.
Rullin magamiskoti lahti ja sirutan end selle sees mõnuga.
Naabrid ei tundu seda nägu, et magamise ajal meie väsinud ilmega pampe tahaks ära virutada, käib veel viimane mõte peast läbi. Hetk hiljem suplen juba nii sügavas unes, et seda ei sega isegi pooletunnise intervalliga hoiatused valjuhääldist.
Või siiski? Läbi une mõtisklen: miks lennujaam sellest nii suurt traagikat teeb, et isegi öösel iga poole tunni tagant korrutab hoiatust pagasit mitte üksi jätta? Austraalia ja pommid, need kaks sõna ei sobi ju kuidagi kokku? Sel hetkel ma veel ei tea, et olen sisenenud absurdsete reeglite ja bürokraatia kuningriiki.
Küll on unenäod siin mandril erksad! Nagu kinos jooksevad minutitega silme eest läbi kaadrid mu lahkumisest, mis ei kujunenud sugugi lihtsaks. Kui oled kümme aastat ühes valdkonnas töötanud ja ühes keskkonnas elanud, ei suuda ümbruskond kuidagi 180-kraadise kannapöördega kaasa tulla.
Sõpru lohutan faktiga, et lähen Austraaliasse reisima üheks – kõigest üheks! – aastaks.
Loomulikult on nad šokis, samuti pere, suguvõsa ja tööandja. Ikkagi kauge ja pikk lahusolek ning pole nii, et kui ära tüütab, siis sõidad nädalavahetuseks maale saunatama. Lahkumisele lisavad vürtsi lõppematud, nullist algavad ja mitte kusagile viivad vaidlused ohjeldamatult armukadeda elukaaslasega, mis mind isegi maailma teises otsas hirmutavad ja painavad. Ühes majas ei peaks koos elama kaks inimest, kellest ühele meeldib asju detailideni kontrollida ning teisele uusi ideid algatada – see mõte vilksatab mu tüdinud peast järjest sagedamini läbi. Viimased pool aastat olime proovinud last saada – õnneks tulemusteta!
„Võib-olla peaksime üldse lahku kolima?” viskab mees irooniliselt meie viimase ühise autosõidu lõpul, mida on tundide kaupa saatnud tema jonniv vaikimine. Loomulikult ei mõtle ta seda tõsiselt, tahab ainult kangekaelsele näitsikule päitsed pähe panna.
„Tead, see on sul jube hea idee!” vastan toetavalt ja astun ta autost välja. Ta arvab veel mõnda aega, et mängin – ajan hinda kõrgeks ja pöördun varsti ta koju tagasi, saba jalge vahel. Aga mina näen juba unes pääseteed, põgenemist Austraaliasse.
Endine töökaaslane Annika, kes maailma kuklapoole plaani mu pähe ühel ammusel jõulupeol idanema pani, vormistab koos minuga tööviisa, kuid loobub viimasel hetkel. Et pikal reisil üksi igav ei hakkaks, lappan reisiveebis Austraaliasse minejate kuulutusi ja otsin ühendust saatusekaaslastega. Svetlanat (20), kellest esimese päevaga saab minu jaoks Lana, kohtan teistkordselt elus Tallinna lennujaama check in’i sabas. Meie esmakohtumisel olen talle juba usaldanud, et lähen maailma vaatama ega tea, millal naasen. Seda enam, et mu süda on tühi ja Eestisse tagasi ei oota mind ükski kallim.
Saage tuttavaks, Lana. Eestis kasvanud õblukesel kaunitaril on vööni juuksed ja öömustad silmad, eesti keelt räägib aktsendiga. Ta isa on tšerkess ja ema ukrainlanna. Eestisse kolisid nad kuldseil sovjetipäevil, et rahulikult abielus elada – isapoolne moslemisuguvõsa keeldus ukrainlannat omaks võtmast.
Erinevalt minust saadab Lanat Tallinna lennujaamas terve pere: ema, isa ja vanem õde, kes kõik teda viimase hetkeni patsutavad. Nad näevad välja ülimalt murelikud, sest tütar läheb elus esimest korda üksi reisile. Pealegi veel nii pikaks ajaks, terveks aastaks! Nende pere põhilised reisid viivad külla vanavanematele Musta mere äärde.
„Tere, kuidas läheb?”
Absurdikas küll, aga sulaselges eesti keeles surub ühtäkki mulle keset lennujaama käe pihku erakordselt pikk, ligi kahemeetrine India mees. Niisiis on Lana minu jaoks lennujaama ekstra üllatuse tellinud. Teades, et India on siiani üks mu unistustemaid, üritab ta mind mitmel korral oma sellest rahvusest Eestis elava sõbraga kokku viia. Aga korraldada reisiga seotut ja tõmmata tööl projektide otsi kokku – see neelab kogu mu vaba aja. Nii ei ole ma mehega veel kohtunud.
Ma loen seda parimaks märgiks, et tehtud suur otsus oli õige. See laia naeratusega ja head eesti keelt rääkiv India mees on viimane, kes meile lennujaamast järele lehvitab. Ma tean, et sukeldun tundmatusse. Ma ei tea veel, et olen ühe ukse lõplikult sulgenud ja teise avanud.
Seal, kus lõpeb asfalt
Oleme niisiis maandunud Darwinis: ühelt poolt kuiva punase kõrbega, teiselt poolt ookeaniga ümbritsetud kuumas kolkahõngulises kuurortlinnakeses. Mis edasi?
Esimene päev osutub parajaks pettumuseks. Jah, kuigi siin on ilus ja soe ning randu ääristavad palmid, ei mõju koht mitte sugugi hingematvalt ja eriliselt. Mulle meeldis Aasia loomulik ja metsikult naturaalne ilu sada korda rohkem, siinne maastik ja ka poodidest vastu vaatav tarbimiskultuur meenutavad pigem Ameerikat.
Teine suur pettumus on meil ka: kontoarve sulab kui jää päikese käes, puhtalt tänu igapäevasele söögile ja joogile. „Kallis riik see Austraalia!” oleme peagi sunnitud tõdema. Veel pole maailmamajandus kukkunud ning hinnad on siin võrreldes Eestiga pöörased. Niisiis väldime restorane nagu tuld ning täidame kõhud supermarketist lunastatud odava saia ja puuviljaga.
Mitte et me kaks kätt tühjades taskutes oleksime tulnud! Aga enne Austraalias maandumist peatusime kaks nädalat Tais ja seal maksis näiteks neli päeva sukeldumiskursust 500 dollarit… Et mis siis nüüd teha? Täpselt sama, mida teisedki aastaks tööviisaga Austraaliasse reisile tulijad: alustame aktiivselt tööotsingutega. Kõigepealt seame sammud hosteli kõrval asuvasse töövahendusbüroosse.
Naisterahvas büroo laua taga lausa haigutab igavusest. Tundub, et oleme tema päeva esimesed kliendid, kuigi päike hakkab juba õhtusse veerema. Esitame oma soovi: palun paariks nädalaks kiiresti tööd! Selle peale vahib naine meile üllatunult otsa:
„Minimaalselt paariks kuuks leiaks teile midagi, hea, kui pooleks aastaks saate jääda!” pakub ta. „Aga lubada ei saa… Teised kõik pakivad asju ja sõidavad siit minema. Farmihooaeg just lõppes!”
Vahime naist arusaamatuses. Olen peaaegu esitamas küsimust: „Mis mõttes lõppes? Septembris ju Austraalias alles suvi hakkab!” Järgmiste nädalate jooksul saan aru, kui loll mu küsimus oleks olnud. Eestlase jaoks ongi lõunapoolkera kliima paras absurd. Mida enam suve suunas (suvi kestab novembrist veebruarini), seda rohkem liigub farmitöö mandrit mööda alla lõunasse. Kuna ekvaatori lähedal ehk Austraalia mõistes põhjas on novembris liiga kuum ja sajab liiga sageli, siis sel ajal suurem osa farme juhutöölisi ei võta. Seljakotirändurid suunduvad seetõttu
