lugu! Oleksin nagu sattunud unenäolisesse pärismaailma ega oska midagi muud, kui suud maigutada. Wilikli ei hakkagi mu reaktsiooni ootama, vaid räägib aina edasi:
„Aborigeenide muistendi kohaselt olnud Austraalia taevas algul nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed pidid käsikaudu korjama toiduks seda, mis pihku sattus… Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks said püsti tõusta.”
Olen end mõnusalt istuma sättinud ja kuulan, vahele küsimata.
„…Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast kõrgemale laagriplatsi kohal, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema. Nendest kaugetest aegadest kuni tänaseni vaatame meie, kängurud, hommikuti harakate järele, kes tervitavad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga.”
Nii lõpetab Wilikli.
Tükk aega on vaikus, sest ma maigutan ikka veel suud.
„Wilikli, miks sa seda mulle räägid?” tuleb mu hääl tagasi, enne kui punane ilmutis paari sujuva hüppega kõrbepimedusse kaob. Ta ei vasta, ainult punane kuiv kõrb supleb öisest tirtsusirinast küllastunud kuuvalguses.
Sellest kummalisest ööst alates on mul tunne, nagu oleks Austraalia hing mind omaks võtnud, ja ma uurin aborigeenide maailma suure huviga edasi. Ma ei karda edaspidi madusid, keda kass tuppa toob. Harakate kädinat kuulan uutmoodi rõõmuga. Ja mul on kahju krokodillidest, keda austraallased kinni püüavad, et välja selgitada, kas kinnipüütud krokodill sõi mehe ära või ei söönud, ja ta selle vaatluse käigus sureb.
Kuhu rekkajuht meid maha paneb
3000 kilomeetrit karedate Aussi rekkajuhtidega annab meile muuhulgas sisulise ülevaate kohalikust mahlakast kirumiskultuurist.
Ühe lihtsakoelise ja kirjaoskamatu rekkajuhi vestlusstiil võib olla õige omapärane. Habemik John, kelle auto peale hääletame end pärast Jordyt ja Ronit, laseb oma jutul näiteks nii joosta:
„Sõidan pagana marsruuti pidi õhtul pagana Ayers Rocki kaudu pagana Sydneysse. Vaatan, tee ääres passib üksik pagana hääletaja. Võtan ta peale. Too nutab, et on pagana moodi ära vägistatud. Mida paganat temaga peale hakata? Lähim linn on 600 kilomeetrit, kuhu pagan ta viia? Pagana noor teine ka. Mu oma pagana ema elab üpris lähedal selles kandis. Lõpuks võtangi pagana tüdruku koju ühes, et las siis pagana ema räägib ja toimetab temaga. Paneme ta pagana magama, aga hommikul on pagana tüdruk kadunud, pagana pihta! Koos ema pagana paremate vääriskivide ja pagana ehtekarbiga!”
Vetrun rekka kõrvalistujatoolil masina loksumise taktis hoogsalt üles-alla. Kuna pool jutust jääb esialgu arusaamatuks, siis uurin mehelt, mida tähendab see sõna „blimey” (tõlkisin ta eespool „paganamaks”).
Selle peale jääb jutukas vanamees poolelt sõnalt vakka ja ainult nohiseb omaette, nagu me oleks teda kritiseerinud. Kui ta aru saab, et me jätkuvalt tõesti vastust ootame, hakkab ta näost tasapisi rõõsamaks värvuma. „Ah, teate, ma olen üks pagana lihtne mees!” rehmab lõpuks.
Edasi. Teelint muudkui jookseb. Rekkajuhid on omavahel raadiosaatjaga ühenduses. John peab varsti lõunasse pöörama. Ta uurib maad ning leiab meile Nelvini, kellega järgmisel öösel Austraalia idarannikule Townsville’i nimelise linna külje alla välja jõuame.
Townsville’is elab üle 150 000 inimese ning tänu transiidisadamale on see Põhja-Queenslandi osariigi suurim linn. Me kügeleme ebamugava öö äärelinnas, rekkajuhtide peatumiskohas puupinkidel.
Nelvin on meil soovitanud tööd küsida Townsville’ist 50 kilomeetrit põhjas asuvas ananassi- ja arbuusifarmis. „Inimesed on seal ausad, rabavad kõvasti, hoiavad töölisi ja rekkajuhte. Iga kord võtan sealt enda jaoks kaasa nii palju puuvilja, kui tahan,” kiidab mees.
Öö kuidagi möödas, kondid kanged ja rekkajuhtide tualetis duši all käidud, „hääletame” end hommikul kütusejaamas järgmise rekka peale. Õigemini piidleme tükk aega tankivat masinat ning juurdleme, kas ta suundub meiega samale marsruudile.
„Oh, mis, lähete põhja suunas? Muidugi hüpake peale!” teatab üliaktiivne tegelane nimega Tom: kiilakas viiekümnendates tüüp, kes käitub nagu positiivne filmikangelane. Tal on ootamatu seltskonna üle siiralt hea meel. „Jaa!” kilkame me kergendusega (rekkajaama pole just kuigi palju masinaid jäänud). Ronime kõrgele kabiini ja tirime kotid järele.
See rekkajuht Tom on nagu liikuv entsüklopeedia, tõesõna! Küsi, mida iganes, ning paljusõnaline vastus järgeb lobinal. Ta peab meile loengu kartulifarmidest põhjas: et töö olla must, aga tasuv. Teeb kiire ülevaate farmitöö plussidest ja miinustest. Uurime ananassifarmide kohta. Pole probleemi! Mees võtab varem soovitatud ananassifarmi telefonikõne ja möllib meid kuuks ajaks tööle.
„Tulge kohale ja näidake ette, mis te endast kujutate,” vastab kellegi taadi krigisev hääl rekka valjuhääldis lahkelt.
Linnast 50 kilomeetrit väljas, hüppame Rollingstone’i sildi taga kõrgelt rekka äärelt teepervele maha. „Näete, see farm!” näitab Tom põllu keskel troonivat eest ja tagant avanevat imelikku ehitist. Hiljem saame teada, et tegu on hiiglasliku varialusega, kuhu rekkad sisse sõidavad, et kaup peale laadida.
Rekkajuht viskab meile seljakotid järele ja seamegi sammud üle hiigelpõllu vookleva kruusatee sissesõidu suunas.
Hetkeks kogume lõputute ananassipõldude ääres jõudu. Vaade, mis avaneb, võtab hingetuks! Ühel pool raamib farmi pilvedeni ulatuv sinakas udus mäestik. Silt teisel pool teed lubab, et paari kilomeetri pärast algab ookean.
Halli ees kõnnib ootavalt ligi 80-aastane tegus vanamees: see on Colin, üks farmi kolmest omanikust. Ta on tolmus halliks kulunud teksatunkedega ja kauboikaabuga, siniste silmadega ja näonahaga, kuhu tuul ning aastatepikkune välitöö on mitu raamatut kirjutanud. Küürus ja kiitsakas, liigub ta siiski ootamatult väledalt ringi.
„Ahah! Või teie need kaks helistajat olitegi, ma juba ootasin!” hüüatab Colin meid hindavalt silmitsedes. Ta ei raiska aega. Näitab kätte magamiskohad – esialgu pargime magamiskotid varialuse nurka tolmuse betooni peale – ning juba törtsutabki vana villis meid põllule.
Parasjagu tõstavad kümmekond töölist vähemalt kümnekiloseid arbuuse maast traktorilindile. Üks mees seisab kõrgel järelkärul ja võtab lindilt põrakaid arbuuse vastu, neid kordamööda kahe kõrvalseisva naise kätte loopides. Need asetavad hiigelpallid ettevaatlikult põrandale pooletonnistesse pappkastidesse.
Vahel läheb tempo kiireks, naine saab arbuusiga pihta, vaarub ja raske pall libiseb käest. Siis on ülevalt masinalt kuulda kirumist („blimey” ja muud tegelased). Põrandale lõhki kukkunud arbuusi koored koos verevpunase sisuga lükatakse jalust traktori taha põllule.
„Töö on raske – kas saate hakkama?” uurib Colin.
Ausalt öeldes olen pikast loksumisest väsinud. Üle 30-kraadine päike
