on sõlmitud.
Neid kordi, kus kassid Max ja Mia meid nägema hakkavad, saab olema oi, kui palju. Õhtuti hääletame end Lanaga linna, käime Erwini ja ta sõpradega väljas ning varahommikuti sõidutab Erwin meid truult tagasi farmitööle. Tõsi, vahel saame ta üles suure raputamise ja hädaldamise tagajärjel ning farmi jõuame tavaliselt napilt viis minutit enne töö algust – aga kohale me jõuame!
Ühel hommikul jääme viis minutit hiljaks. Villisel on juba hääled sees ja teised töölised istuvad kastis, valmis põllule logistama. Me tormame hulga pahakspanevate pilkude all pikkade käistega pluuse ja paksust riidest halle töötunkesid selga tõmbama. „Not good!” rõhutab peremees Colin süngelt, kui vabandama tõttan. Jube piinlik hakkab. Teised töölised rivistuvad üldjuhul juba viisteist minutit varem farmi ette valmis, nii igaks juhuks!
Nädala pärast teeb Erwini sõber, Ameerika-Robert viimase lahkumisõhtusöögi. Nagu ikka, sõidutab Erwin meid Lanaga kella seitsmeks hommikul farmitööle. Sedakorda on meiega kaasas ka Robert. Jätame farmiesisel õuel pikalt hüvasti. „Viie kuu pärast siis näeme Filipiinidel, sinu pulmas!” hõikan Robertile, kes lahkelt noogutab: kokku lepitud! Ise samal ajal kallistan Erwinit veel kord, niisama.
Ananassipõllul uurib karu moodi Bob oma meelest äärmiselt tagasihoidlikul kombel, kas mul on Eestis poiss-sõber.
„Ei ole,” vastan talle asjalikult.
Seepeale räägib Bob tähendusrikka loo, kuidas ta töötas kunagi ehitusel korealastega, kes olid väga töökad, ainult et jõid kogu aeg. Debrah pistab seepeale kõrvalt, et farmis oli viie aasta eest indialane, kes pidas vastu kolm nädalat. Kõigist neist juttudest kumab muidugi läbi, et ega need Aasia inimesed ikka normaalsed ole…
Ennelõunasel puhkepausil on üle põllu kuulda, kuidas Debrah nokib Micky ja Meckaga. „Tal on nüüd Aasia peika!” kõlab kaugele üle põllu.
Mickey ja Mecka ei paku enam üldse nii agaralt, et võiksid meid vahel autoga linna sõidutada.
Mida edasi areneb minu sõprus Erwiniga, seda kaugemaks jäävad farmiinimesed. Ka Erwin tunnetaks nagu nähtamatut piiri – kui ta meile järele tuleb, et nädalavahetuseks vihmametsadesse telkima rännata või rokk-kontserdile sõita, ootab ta meie kohmitsemist, ise autost välja tulemata.
Ühel hommikul ei suuda ma end põllul tagasi hoida ja räägin farmirahvale üllatusest, mille Erwin möödunud õhtul mulle valmistas. „Ta kutsus meid kunstinäituse avamisele Townsville’i peatänaval asuvas galeriis,” kirjeldan ma. „Noh, me hääletasime ja jäime hiljaks. Lõpuks siiski seisime seal maalide ees. Erwini õlimaal oli nii värske, et peaaegu tilkus kuivamata värvist, ta oli selle just näituse avamiseks lõpetanud. Ja kujutage ette: sellel maalil loeb keegi lillade juustega noormees raamatut ning ta kõrval joob afropatsidega blond tütarlaps vaniljekokat. Ma leidsin maalilt iseenda! Oli see vast ehmatus!” lõpetan ma uhkelt.
„Ah soo, jaa, või kunstinäitus,” venitab Debrah. „Näe, Kyle tahab ka linna minna, ehk hakkab ka kuu-untsnikuks,” venitab ta parastavalt, osatades farmi perepoega Kyle’i. Bob prahvatab kõva häälega naerma ja mina lahvatan näost punaseks.
Rohkem ma nendega „kuntsi-asjandusest” ei räägi.
Imelikud on inimesed siin farmis. Ühest küljest kõik ülisõbralikud, teisest küljest keep smiling-stiilis pinnapealsed.
Kui kuu aega täis saab, teavitame bosse, et me läheme ja proovime alates järgmisest nädalast Townsville’is elada ja tööd leida.
„Ah et peatute selle aasialase pool?” uurib Debrah salakavalalt. „No palju õnne teile siis!” Kas ta hääles on tõesti iroonia või kujutan seda ette? Peremees Robert teeb katse olukorda pehmendada: „Kui linnas hakkama ei saa, võite alati meile tagasi tulla. On niisuguseid ennegi nähtud!”
Algul peame plaani lahketele farmeritele lahkumispidu korraldada. „Oli mis oli, aga nad on meile viimase kuu jooksul olnud pere eest,” arutame Lanaga õhtul telgis.
Uurime austraallanna Donna käest, et kui teeks koos ja pakuks reedeõhtusel „peoks” kutsutaval pärast tööd istumisel midagi. Nemad olid Carliga farmis viis kuud ning on lahkumas samal nädalalõpul.
„Milleks? Siin pole see kombeks,” kehitab Donna õlgu.
Niisiis lähemegi lihtsalt viimast korda farmi töötajate „peole”. Istume kõik viieteistkümnekesi ringis farmi laoruumis: Bob viskab kõvahäälselt nalja, naised itsitavad. Sedakorda tunnevad mõned leigelt huvi, kuhu me edasi suundume. Meie endised suured sõbrad Micky, Debrah ja Bob kaovad aga head aega ütlemata.
„Nägemist!” poetab minust alles paar nädalat tagasi väga sisse võetud Mecka käigult ja silma vaatamata. Selgemalt kui ükski sõna ütleb ta kehakeel: teie pole enam meie, te ei kuulu enam siia.
Kui Lanaga minema asutame, tõusevad kohe kõik püsti ning korjavad tühjad õllepudelid ühte kasti kokku. Kojuminek.
Kahju on lahkuda koduseks saanud kauboifilmist ja telgist mangopuu all. Meie nelja asemele võetakse tööle kaks noorukest prantslast: kõhnuke juuratudeng Benoit ja Prantsusmaal autosid värvinud Yann. Mõlemad tulid Austraaliasse inglise keelt õppima. Nad on pärit ühest kandist Põhja-Prantsusmaalt Calais’ lähedalt ja kohtusid juhuslikult Sydney motellis. Ostsid koos auto, ja kui piisavalt raha koguvad, suunduvad põhja surfama.
Meie Lanaga aga oleme sellest muinasjutuvaadetega igisuvisesest lapsepõlveriigist välja arvatud.
Paradiisist väljas
„Kas te tahaksite mõneks ajaks minu juurde kolida?” küsib Erwin. „Mnjaa, las me mõtleme,” vastame meie Lanaga… „Jaa, muidugi oleme nõus!” hõikame pärast sündsalt välja peetud pausi.
Vaat niimoodi peaks meie kolimine Townsville’i välja nägema! Tegelikkus on paraku märksa erinev.
Otsustasime juba ammu, et Rollingstone’i farmi me pikemaks ei jää. Muidugi võiks seal edasi töötada, palk muudkui jookseks ning vaba aeg oleks tänu Erwinile ja meie uutele sõpradele sisustatud… Aga raskete arbuuside tõstmise tõttu on mu randmed hakanud õhtuti painavalt valutama. Debrah ütleb, et vahel on tal raskemate päevade lõpus selline valu kätes, et ei saa õhtul isegi Bobile süüa teha. Mina ei taha endale sellist tulevikku.
Kui me siis Erwinile räägime, et tahame linna elama tulla, rõõmustab ta südamest. Aga sellega ka asi piirdub. Kuhu me linnas kolima peaksime, seda ta teemaks ei võta. Vahepeal arutan asja isegi juba paari teise uue sõbraga. Loll oleks hostelisse kolida, kui oleme siiani vabalt Erwini ruumikasse elamisse ööbima mahtunud. Aga ei tea, kas Erwin ikka tahab meid pikemaks ajaks enda juures näha?
„Muidugi kolige Erwini juurde! Te ju nagunii elate seal kogu aeg ning kõik teavad, et Airi ja Erwin on paar!” arvab üks meie uus sõbranna, Townsville’is elav uusmeremaalanna Alex.
„Jah, vaata,” ohkan vastu. „Aga ta pole meid otse enda juurde kutsunud ja ma arvan, et ilma kutsumata sisse kolida ei sobi.”
„Ja mis minust saab, kui sina Erwini juurde kolid?” muretseb Lana. „Erwin on sinust sisse võetud. Ma ei taha mingiks viiendaks rattaks hakata!”
„Te võite ka minu pool ööbida,” pakub
