kööginurgast. „Aitäh, tead, me peame seda meeles, aga ma arvan, et ikka räägin Erwiniga kõigepealt,” vastan talle diplomaatiliselt.
Juba ongi kolmapäeva õhtu ja laupäeva hommikul peaksime kolima.
„Ee-ee… sa vist oled kursis, et nüüd sel reedel lõpetamegi töö,” räägin Erwinile, kui ta meid nagu ikka neljapäeva hommikul kella seitsmeks farmi ära viskab ja me nagu ikka peaaegu hiljaks hakkame jääma.
„Muidugi tean, te ju kutsusite mind sel puhul reede õhtul Rollingstone’i pubisse pitsaringile!” vastab ta üllatunult.
„Jah, ja tead, ee-ee… me mõtlesime, et ehk võiksime järgmise kuu sinu pool peatuda. Oleme sinu juures end juba nagunii praegugi sisse sättinud ja… seal jagub lahedasti ruumi, et nii mind kui Lanat mõneks ajaks ära mahutada. Alex, tead, pakkus oma elamist ka, aga see on ju kitsavõitu…” koperdan puiselt ja piilun silmanurgast Erwini suunas vaadata.
Erwini ümar heasüdamlik nägu muutub järjest murelikumaks nagu väiksel lapsel. „Mis mõttes, ainult kuuks tahadki jääda või?!?” pahvatab ta siis õnnetult.
Sellega on asi lahendatud. Laupäeva hommikul joome farmi köögis viimased kohvid, laome Erwini auto pagasniku täis arbuuse, ananasse, banaane ja tomateid: tohime nimelt võtta puu- ja juurvilju hüvastijätukingituseks nii palju, kui autosse mahub.
Siis läheneb nurga tagant meie vanameister Colin, ilme kuidagi kurb. Ta surub mulle käe pihku ja teatab: „Tubli töö! Ootame teid tagasi!” Ta on selline tüüp, kellel pole kombeks emotsioone välja näidata. Mul on tunne, nagu ta oleks mulle maavanaisa eest, keda juba ammu tegelikult enam ei ole. Ja nüüd me läheme ära ega näegi teda rohkem. Tahaksin teda kallistada, kuid… Colin lööb juba selja sirgu ja teatab: „Noh, hakake minema, muidu peate lõunase kuuma päikese all sõitma!”
Me surume end asju täis autosse ja Erwin käivitab mootori. Ma elan järgmised kuud Rollingstone’ist vaid 50 kilomeetri kaugusel, kuid Rollingstone’i küla elu edendajat, suure südamega vanameest Colinit ei kohta ma enam kunagi.
Kihlatud?
„Mina tulen Luna-linnast, kustkandist sina tuled?” leelotame Erwiniga muretult Townsville’i ja Rollingstone’i vahel asuva küla kuuvalges rannas.
On täiskuu. Oi, kui fantastiline on ausside maa kuu! Öö on selle heleda hiigelketta tõttu nii valge, et ei lähe tarvis mingit taskulampi.
Päevast kuumal liival istudes pole me üldse kurvad, et Rollingstone’i kõrtsi hiigelpäevapraad meie saabumise hetkeks otsas oli.
Nagu meie kuldsete farmiaegade alul reklaamisid Bob ja Debrah, on reeded rollingute pubis erilised. Väidetavalt on köök erandkorras lahti hilisõhtuni, pakutakse erimenüüd. Kõik kohalikud „maakad”, lähevad sel puhul kogu perega välja sööma.
Kuid paraku! Kui meie poole üheksast sinna pubisse jõuame, on köök juba kinni ja enamik kohalike farmide mehi istuvad ning targutavad kõvahäälselt vägevate õllekannude taga. Niisiis istume autosse ja sõidame tagasi Townsville’i külje alla Bushlami randa, millest Erwin teab, et ka seal on kindlasti üks söögikoht avatud.
Üksainus koht reede õhtul kell üheksa, kujutate ette? Neetud, et kogu see Põhja-Queenslandi rahvas nii varajane on! Mulle on hakanud tõsiselt närvidele käima, kuidas juba enne keskööd on kõik kohalikud kõrtsid ja restoranid nii suletud, et isegi valvekoerad magavad ega vahi möödakäijaid.
Sama lugu on poodidega: pärast viit on heal juhul ainult toidupoed lahti. Enamikul poeustest on silt: avatud kümnest neljani. Kõik müüjad tahavad ju kella viieks kodus perega olla!
Mingi ime läbi on aga täna õhtul Bushlami külas tõesti lahti nii üks kiirsöögikoht kui ka alkoholipood seal kõrval. Haaramegi salati ja veini kaasa ning seame sammud randa.
Veinipudel minu ja Erwini vahel seisab liiva sisse torgatuna püsti. Lana kisub Beni „mere peale jalutama”. Ilmselgelt iiri päritolu noormees (punapea ja hele nahk) on üks me uutest tuttavatest kuutagusest täiskuuööpeost.
Lana tahab teha öist ujumiskäiku, kuid mõõn on taandanud mere kuuvalguses sätendavasse kaugusse. Meie Erwiniga lamaskleme mõnusalt liival ning vaatame pealt, kuidas Lana ja Ben taanduvat merd jälitavad ja meist järjest kaugenevad. Tänu eredale kuuvalgusele on neid tükk aega näha.
„Kas sa tead, mida see täiskuuöö tähendab?” uurin Erwinilt, kes on end liivale kassina mugavalt kerra tõmmanud.
„Seal mere taga toimub parasjagu järgmine pidu…” viipab ta unelevalt Magneetilise saare suunas.
„Jah, ja vaat, meie esmakohtumisest saab ju ka täpselt kuu aega!” teatan ma võidukalt.
Erwin ei kosta selle peale midagi, ainult võtab mul käest kinni. Mis toimub?
Tunnen, kuidas ta mulle sõrmuse sõrme libistab. Kuuvalguses imetlen mustadest-oranžidest pärlitest tillukest ringi oma vasaku käe neljandas sõrmes.
„Kas sobib? Valisin selle, et oleksid sinu värvid,” uurib Erwin ebalevalt.
Ja järsku tuleb mulle silme ette mälupilt vähem kui poole aasta tagusest Olümpia kohvikust Tallinna kesklinnas.
Mina istumas kaitseasendis, käed rinnal risti, ühel pool lauda, minu eksmees teisel pool lauda raporteerimas: „Esiteks vabandan selle hiljutise pärast, mis juhtus.” (Ja samal ajal näen ta silmadest, et tegelikult ei mõtle ta seda tõsiselt ega saagi õieti aru, mille pärast vabandab; ta ütleb seda ainult selleks, et plusspunkte teenida, tunnen ma.)
„Ja teiseks: kas sa tuled mulle naiseks?”
Mina: „?!?!”
Selleks ajaks oleme juba üle kuu aja lahus elanud. Ta on mind paar korda sõbralikus toonis leppima kutsunud ja paar korda õelalt pikalt saatnud, kui ma ta ettepanekuid ühiseks vaba aja veetmiseks vastu pole võtnud. Mida kauem olen elanud üksi, seda rohkem olen hakanud mõistma, kuivõrd me pole loodud teineteisele. Vabadus! Olen hinganud sisse seda teadmist nagu aprilli alguse värsket õhku pärast pikka koolitalve ja sadu sumbunud tunde kinnistes ruumides. Viimasel kohtumisel mainin ma, et Austraalia piletid on ostetud ehk et tagasiteed pole. Ilmselt tulenevalt sellest ehmatusest teebki ta viimase katse mind ümber veenda.
Olen pahviks löödud. Mina olen enda meelest tulnud erapooletule alale läbirääkimisi pidama, et oma maist vara tema juurest kätte saada. See protsess on käinud üle kivide ja kändude, sest seni ei soovinud ta väikeseks kolimistoiminguks aega leida, hoopis vahetas oma ukse turvakoodi ära. „Sina võid oma kolimisautoga kohale tulla, aga mind pole kodus!” saadab ta mulle näiteks sõnumi, kui ei tea mitmendat korda kolimisaega kokku püüan leppida. Magan oma korteris põrandal, sest voodi jäi mehe poole.
Asjaliku arutelu asemel sorib mu eksmees hoopiski hõlma vahel ning lükkab sekundi pärast sametist sõrmusekastikest üle laua minu suunas. Laud tundub ilmatuma pikk, aga karbike läheneb ähvardavalt.
„Ei, ei, ei – see ei saa tõsi olla!” soiun vaikselt endamisi. Tüüpiline naine ilmselt piiluks uudishimust ikkagi ehtekasti sisse. Kuid ma ei taha teada, millises suuruses ja hinnas kiviga mind ostetakse.
Sest hetkega mõistan. Siiani on ta me lahusolekut pidanud üheks pirtsaka naise tujuks ning katseks hinda kõrgele ajada. Selle žestiga – kinkida
