Minu Eesti II. Justin Petrone

      „Do you really want to hurt me? Do you really want to make me cry?” 11

      Viibisin supermarketis maailma äärel, sest mul oli kõht tühi. Ent mida süüa? Läksin leiva-saia osakonda – ehk seal on midagi, mis leevendab mu näpistavat nälga, painavat tühja kõhu tunnet. Olin kusagilt lugenud, et vahel peegeldasid meeste kehad nende rasedate kaasade omi, nii et kui Epul oli janu, võis minul samuti janu peale tulla, ning kui Epp tundis tungi koristada, võisin ma ootamatult harja järele haarata, ja kui tema oli näljane… noh, siin ma nüüd olin. Pagaritoodete osakond on Eestis alati kindlaim viis midagi kiiresti hamba alla saada. Midagi pole vaja koorida, üles sulatada või praadida – pista ainult kotti ja mine. Kõik on pehme, magus ja rammusat kohupiima täis.

      „Mida me siis täna võtame, boss?” küsisin iseendalt. „Kohupiimapontšikud? Kohupiimataskud?” Otsused, otsused. „Kohupiimasõõrik või vareenik? Kohupiimapallid? Aga miks mitte õlis küpsetatud kohupiimarull või kohupiimasarv või tükike kohupiima-liivakooki?”

      Mis muud valikut mul õigupoolest oli? Külmutatud herned? Purgisupp? Ei, ma jõudsin tagasi kohupiima juurde ning otsustasin valida midagi lihtsat, nimelt vanad tuttavad kohupiimapontšikud – Tallinnas tööle minnes võtsin teelt tavaliselt kaks-kolm pontšikut kaasa. Tädid leti taga istusid nurgas ja lugesid ajalehte, kuni ma andsin valjusti köhatades märku, et ei kavatse niisama minema minna. Epul läks oma kunstniku intervjueerimisega kaua ning mul oli vaja see aeg surnuks lüüa. Leiva-saia juurest rändasin alkoholiosakonda. Napsiks polnud aeg sugugi liiga varajane. Kell oli viis õhtul ning Kuressaare rahvas viibis juba poes ja varus pikaks nädalavahetuseks džinnikokteile, mustasõstraviina ja õlut.

      Kaks ostjat olid pikka kasvu, lihaselised ja blondid kutid, tavalised eesti mehed. Nende vahel seisis üks teistsugune inimene, tumedama nahaga. See poodleja oli tõmmum ning tal olid pikka hobusesabasse köidetud juuksed. Vaatasin, kuidas ta kuuese paki õlut kärusse laadis, ning adusin, et see võiksin olla mina, kui ma ei seisaks seal tema vastas. Ma kahtlustasin, et ta on välismaalane, näiteks selle eestlaste kamba sõber Itaaliast või Portugalist. Võib-olla olid nad kohtunud välismaal. Või oli ta siia lihtsalt suveks tööle tulnud. Kui ta end aga ümber pööras ja õllepaki kärusse pani, olin ma löödud: ta rääkis eesti keelt, kuigi nägi välja täpselt nagu mina.

      See oligi tõsi! Piraadijutt oli tõsi!

      Too kujutluspilt tabas mind taas. Vaiksed paadid, mille aerud on lärmi summutamiseks riidesse mässitud, seejärel rünnak laterna valguses, karjed, higi, verejanu ja kaos. Piraadid tulid tol ööl nende kolme asja järele, mida kõik mehed sisimas igatsevad: seks, toit ja meelelahutus. Tõsi ta on. Iga kord, kui ma New Yorgis oma hea sõbra Eamoniga tema joomise ja liiderdamise pärast sõitlesin, vaidles ta vastu: „Kuule, ma ei saa sinna midagi parata! Ma teen seda sellepärast, et mul on igav.” Samamoodi oli nende piraatidega ning Kuressaare oli noppimiseks küps. Söök, meelelahutus, seks? Vaatasin silmanurgast uuesti tüdinud välimusega blondide kassiiride poole. Just, see siin oligi õige koht. Isegi peaaegu liiga täiuslik.

      Otsustasin, et tõmmu õlleostja on kindla peale piraatide järeltulija, patu vili, mitte nagu need romantilised ja idüllilised eestlased, kes kõik on blondid, puhtad ja head, kaetud heledate karvakestega, justkui põhjamaise paganliku mütoloogia ekstaas. Olin aga unustanud pontšikutele hinna võtta, nii et pidin piraadipoisi ja saare napsikaksikud omaette jätma ning naasma leiva-saia juurde oma kotti kaaluma.

      Seal nägingi tütarlast, kes oli eestilikkuse suurepärane eksemplar. Ta oli nii eestilik, et ta oleks sama hästi võinud olla Miss Estonia. Ta oli minust umbes kaks korda lühem ning ma nägin, et temagi oli otsustanud pontšikute kasuks. Hea valik. Oma linakarva juuste ja taevakarva siniste silmadega oli ta rahvuslik ideaal, sedasorti tüdruk, keda paigutati Tallinnas postkaartidele või Estonian Airi reklaamidele: lihast ja luust sinine, must ja valge.

      Ent Miss Estonial ei olnud tol päeval seljas rahvusvärvid. Tal kandis kitsaid punaseid pükse ja liibuvat roosat toppi, millel sädeles kaks silmatorkavat sõna: Great sex12. Sedasorti väljakutsuva särgiga tüdrukuid polnud Eestist raske leida. Kord nägin ühes Tallinna kaubamajas tüdrukut, kelle teksatagumikul oli kirjas Yummy13. Vahel mõtisklesin, kas nood moekad neiud üldse teavad, mida need ingliskeelsed sõnad nende riietel tähendavad.

      Kiikasin uuesti tütarlapse toppi, kuni ta kaalus oma sooja rammusat kohupiima täis imemaitsvaid pakse pontšikuid. Maiused olid nii rasvased, et paberkott hakkas juba laiali pudenema. Ning siis helises ta telefon, Miss Estonia kummardus, et helisejat poekärusse pistetud punasest käekotist kätte saada, ning telefoni kobades hööritas ta oma ümaraid kannikaid küljelt küljele, sellal kui mina tema selja taga kannatlikult enda kaalujärjekorda ootasin. Pärast kolme või nelja helinat ja kuut või seitset hööritust leidis Miss Estonia lõpuks oma plastist ristküliku üles. See lõugas valjusti ja nõudlikult nagu vastsündinud laps. Viimaks sikutas ta selle läikiva futuristliku karbi kotist välja ja vastas kõnele. Vene keeles.

      Ma polnud kunagi varem nii suurt kohvikruusi näinud ning kui Vana Merekaru tol õhtul selle suule kergitas ja ma mõistsin, et ta kavatseb terve selle kannutäie kohvi enne magamaminekut tilgatumaks juua, sain ma aru: ta on sõltlane.

      Eppu see ei seganud. Nagu enamik eestlasi, oli ka tema olnud kohvisõltlane. Ta oli raskustega proovinud üle minna lahjemale teele, ent märkasin, et tol pärastlõunal võttis ta kunstinäitusel tassi kohvi ning intervjueerides kunstnikku, kes oli muide samuti Epp, arvatavasti vandus alla kiusatusele võtta teinegi. Klõpsisin tollest teisest Epust galeriis kohusetundlikult mõne pildi. Kui kunstnik oli pildistatud, läksid Epud intervjuule. Mina manustasin sel ajal kotitäie rasvaseid pontšikuid ning kulistasin ühes hämaras tuulikumotiividega kohvikus alla mõned õlled.

      Istusin baaris, vaatasin seintel rippuvaid mustvalgeid fotosid veskitest ning kuulasin akordionisaatega eesti meremehelaule, mis olid üksteisega äravahetamiseni sarnased, meloodiad rullasid ja murdusid nagu merelained ning laulusõnad rääkisid alati ühest ja samast tegelasest: meremehest. Oh, meremees siin, meremees seal. Peaaegu terve tunni kuulsin järjest vaid üht: meremees, meremees, meremees. Lauljad ei jäänud hetkekski vait. Kui mul oleks olnud relv, oleksin kohviku krapi pilbasteks tulistanud. Meremeeste muusika, see ebakõlaline ja monotoonne akordionikääksutamine tegi mind merehaigeks ja ajas iiveldama, eriti pärast seda, kui olin ära vitsutanud taldrikutäie rasvaseid küüslauguleibu, mille iga krõbedaks praetud ning või ja küüslauguga lämmatatud tüki mu näljased käed veel hapukoore sisse kastsid.

      Pärast intervjuud saime Epuga kesklinnas kokku ja läksime end öömajja registreerima. See asus kesklinnast ida pool käänulisel elumajadega palistatud tänaval. Majad olid enamjaolt hästi hoitud ja tänavad vaiksed. Õhus oli kuivama riputatud kala lõhn.

      Seal kohtusimegi Vana Merekaruga. Ta oli lustakas mees, ei pikka ega lühikest kasvu, tihedate vuntside, tumedate puhmaskulmude ja läbilõikavalt siniste silmadega, mis särasid isegi külalistemaja seinal rippuval nõukogude laevastikus tehtud fotol. Selle kõrval seisis üks teine pilt, mis kujutas tema poega Merekaru Juuniori, kelle valge meremehemütsi tagant paistis Ameerika Ühendriikide lipp. Üks meremees oli teeninud nõukogudelasi, teine teenis nüüd ameeriklasi. „Ta elab Floridas,” selgitas Merekaru.

      Vana Merekaru pere oli suureks sirgunud ja kodust lahkunud ning nii oli ta maja ümber sättinud võõrastemajaks ränduritele. Hoone oli avar, moodne ja lihtne ning selle ümmargused futuristlikud aknad olid nagu kosmoselaeva illuminaatorid. Vana Merekaru elas ise väiksemas majas krundi tagumises otsas ning kui me mööda sissesõiduteed aeda astusime, jändas ta parajasti mingi vana õngeridvaga. Ta ütles

Скачать книгу