aeda üles, otsides vihmausse. Alguses oli Vana Merekaru samuti abiks ning kahe peale suutsid pöörased kaevajad kiiresti pangepõhja ussidega täita. Siis võttis mees korraks aja maha, pani järgmise suitsu põlema ja seletas, et ta peab paar asja korda ajama ning tuleb enne pimedaks minekut tagasi. Ta ronis oma sissesõiduteele pargitud vanasse autosse ning kihutas linna poole.
„Ma õppisin juba pisikesena aias kaevama. Me kasvatasime suurema osa oma toidust ise ning aeda oli vaja korras hoida. Vahel kaevasime kaladele söödaks usse ka,” ütles Epp, ise samal ajal õhinal mullas tuhnides.
„Kas sellest juba ei piisa?” küsisin üht paksu ja räpast vihmaussi väiksesse plekkämbrisse visates.
„Häh, siin on ainult mingi kakskümmend!” pööras Epp end ümber ja vaatas ämbrisse. „Meil läheb rohkem tarvis, kui me tahame midagi head kätte saada. Oi, kuidas ma armastan värskelt praetud kala! Mm-mm!” limpsas ta keelega üle huulte.
Mina piidlesin samal ajal neid kahtkümmet roosat, mullast ja sitast ussi, kes üksteise otsas roomasid. Ma ei tundnud end ikka veel päris hästi. Võib-olla oli see pontšikutest või küüslauguleibadest või meremehelauludest. Või siis hoopis sellest, et ussid olid pisut vastikud.
„Kakskümmend on enam kui küll,” ütlesin ma. „Mis, sa tahad kakskümmend kala kätte saada või?”
„Justin, ära ole selline tüdruk,” noomis Epp, sikutas maa seest järjekordse koleda ussi ja viskas selle pange.
„Kui mina olen tüdruk, kes siis sina oled?”
„Eesti tüdruk,” vastas Epp, ise kogu aeg kaevates. „Tule nüüd appi.”
Kaevates oli mul öö maitse juba peaaegu suus. Kujutasin ette, kuidas me istume merel õõtsuva paadi serval, ümberringi on vaid varjud, Epu lõvilaka ja Vana Merekaru mütsi siluetid ning need kaks vadistavad vanade sõprade kombel eesti keeles, millest mina veel väga vähe aru saan. Meie kohal kumab roheline kuu, vesi kõigutab meid õrnalt ning meiega koos on ussid, kelle pehmed tumedad kujud vingerdavad hämaruses, soolikad konksu otsast tilkumas.
Mille kinni püüame, sööme ära.
Selleks ajaks, kui Vana Merekaru naasis, järjekordne sigaret alahuule külge kleepunud, olime pool plekkämbrit täitnud limase ja vingerdava kalasöödaga. Vahepeal oli pimedaks läinud, meie võõrustaja paistis olevat vähem lustakas kui varem ning tema nägu oli ootamatult kaame.
„Kuulge, vabandust,” mõmises ta meile. „Aga mu naine tuleb varsti haiglast töölt koju. Täna on tema õe sõbra nõo sünnipäev või midagi sellist. Ma olen sel nädalal juba kolm ööd käinud kala püüdmas. Kui ma temaga sellele sünnipäevale ei lähe…” Ta tõmbas oma sigaretist mahvi.
„Mis asja?” Epp viskas labida maha ja tõusis püsti. „Tõsiselt või? Aga oli ju jutt, et mille kinni püüame, sööme ära!”
„Me oleksime võinud varem minna, aga ta töötab haiglas õhtuses vahetuses, saate aru küll. Tal lõpeb vahetus tunni aja pärast.”
„Võib-olla saame siis natuke hiljem minna,” astus Epp lähemale. „Siis, kui te sealt peolt tagasi jõuate? Ma nii ootasin seda.”
„Tõesti, kahju küll,” palus Vana Merekaru jälle vabandust, puudutas ühe käega rinda ning teisega tõstis suitsu suule ja tõmbas uue mahvi. „Mina tahtsin ka minna, aga naine…”
„Pole viga,” tõusin ma püsti ja rapsisin püksid puhtaks. „Ma saan aru küll.”
„Jah?” vaatas Epp mulle otsa, käsi pettunult puusas.
„Noh, ta ju ütles,” kehitasin ma õlgu. „Naine töötab haiglas.”
„Hm,” kortsutas Epp jälle kulmu. „Aga mida me kõigi nende ussidega teeme?”
„Ma ei tea. Paneme tagasi?”
Kuulnud, et ma üritan eesti keelt purssida, hakkas Vana Merekaru naeru kõkutama. „Te meeldite mulle, lapsed. Te olete head lapsed,” ütles ta. „Tulge sisse, räägime juttu, enne kui ma ära lähen.”
Vana Merekaru väikese puitbangalo sisemus pärines otsekui mõnest vanast Jaapani filmist. Kõik seinad olid puust ning ehkki maja oli väike, oli kõige vahel ruumi: paberist ja bambusest sirm eraldas elutuba Vana Merekaru magamistoast, kraanikausi kõrval kükitas vann ning ühelt kaugelt riiulilt paistis vana telekas näitavat mustvalget jalgpallimängu. Meremees vaatas seda, kui ta pani kastruli ja teekannu pliidile sooja.
„Kohvi?” mühatas ta oma karedal häälel.
„Ikka,” ütles Epp. Vana Merekaru lõikas ühe kilekoti lahti ja kallas selle sisu potti.
„Kas sulle krevetid maitsevad?” küsis ta minult, osutades roosade mereelukate kotile.
„Okei.”
„Hästi, sest me hakkame sööma. Olete näljased?”
„Alati.”
„See mulle meeldib!” mühatas ta jälle, sigaret huule küljes rippumas.
„Ta meeldib mulle,” sosistas Epp, kui ootasime kohvi ja krevettide valmimist. „Mõnus tüüp!”
„Valmis!” hõikas Vana Merekaru, kurnas krevetid ära, puistas sinna pisut tilli ja paar lusikatäit võid peale, segas need paar korda läbi ning asetas poti väiksele ja lihtsale pruunile lauale.
„Ning kohv,” kallas ta endale kruusitäie musta vedelikku ning valgendas seda siis koorega. Epule pakkus ta väiksemat tassi.
„Sa pole Eestist, eks?” küsis Vana Merekaru, tõmbas oma tooli lauale lähemale ja koukis potist ühe võise kreveti. Lõhnas tilli ja sigarettide ning ohtra puidu järele, millest siin paistis peaaegu kõik olevat valmistatud. Tõmbasin sõrmedega üle sileda puust laua. See rahustas mind.
„Ta on New Yorgist,” vastas Epp.
„Ahaa, jänki. Aga sa ei näe välja nagu ameeriklane,” vehkis ta oma pruuni sigaretiga mu tumedate juuste suunas. „Sa näed välja nagu portugallane või midagi sellist.”
„Itaallane,” ütlesin ma.
„Ahaa, itaallasest jänki. Jah. Palun, palun, võta ise,” lükkas ta krevetid minu poole. Võtsin ühe, libistasin selle suhu ning nautisin liha, või, soola ja tilli maitset.
„Aga ütle mulle, jänki, mis sulle Eestis meeldib?”
„Noh, siin on väga ilus ja rahulik,” vaatasin hämaras ruumis ringi ja otsisin eestikeelseid vastuseid. „Palju rahulikum kui New Yorgis.”
„Mhmh,” mühatas ta ja puhus suitsu välja.
„Mulle meeldib Saaremaa ka.”
„Oled siin varem käinud?”
„Ei, aga mulle meeldib Saaremaa õlu ja Saaremaa viin.”
„Mulle meeldiks ka, kui see oleks siitkandist,” pahvis ta suitsu. „Kahju kohe sulle öeldagi, aga kõik Saaremaa-nimeline kaup, mida Eestis müüakse, on tõenäoliselt kusagil mujal tehtud.”
