Minu Brüssel. Vahur Afanasjev

      Ma ei eksinud. Vaevalt olin sellele arusaamisele jõudnud, kui naine mõneks päevaks kuhugi sõitis. Käisin duši all, kinnitasin juuksed hobusesabasse, panin jalga laia triibuga püksid, punase pluusi ja musta Junk Deluxe’i kaubamärki kandva jaki ning helistasin Aivele.

      Elu parimad aastad võisidki alata.

      Hakatuseks istusime Matongés tänavakõrtsi ning tellisime veini ja suupisteid. Vestlesime elust ja armastusest. Sõbralik suvetuul hellitas meid nagu parajale temperatuurile seatud soojenduskott. Mõne aja pärast liitus meiega Nataša. Ürituse jätkuks siirdusime keskparki purskkaevu servale. Vestlesime seal muuhulgas marokaaniga, kes pakkus hašišit, mida me ei soovinud, ning rääkis, et pargis pidi väga palju pedesid ilusate naiste seltskonnas ringi hulkuma. Noormees kurtis, et hoolimata 22 sentimeetri pikkusest riistast ei tunne tema vastu keegi huvi. Kahjuks ei osanud me teda aidata ning õnnetu noormees siirdus koju, et instrument igaks juhuks üle mõõta.

      Kuna park uusi atraktsioone ei pakkunud, jätkasime kultuuriprogrammi lõbustusasutustes. Ei mäleta, kas jõudsime käia Metro Valdis tantsimas. Igatahes sisenesime peagi legendaarsesse Brüsseli urkasse, mis kandis kuulsa tšehhi kirjaniku Kafka nime. Legendist oli tolleks ajal järel vaid kulunud sisustus ja peamiselt vanadest jotadest koosnev stammklientuur. Musta Jumalaema tänaval (Rue de la Vierge Noire / Zwarte Lievevrouwstraat) paikneva Kafka ainus väärtus oli uus baarimees – minu sõber lendav hollandlane Serge.

      Serge oli varem töötanud hotellides öises vastuvõtulauas, nii et teenindav töö polnud talle uus asi. Ta proovis Kafkast uuesti poppi kohta teha, tiris sinna kuhjade kaupa plaate ning püüdis üritusi korraldada. Ehkki ma ei käinud Kafkas rohkem kui korra paari nädala kohta, kanti mindki stammkundede raamatusse. Suuremeelne Serge jättis alatihti minu nime taha kriipsukese tegemata, paludes aeg-ajalt vastutasuks, et aitaksin tal õlleklaase loputada. Muuseas, hügieeni üleliia tähtsaks pidavale inimesele oleks vist üpris vastuvõetamatu, kui eelmise kliendi poolt läbisuudeldud õlleklaas torgatakse vaid korraks seebivette, siis üha seebisemaks muutuvasse loputusvette ning täidetakse seejärel järgmise kliendi jaoks õllega. Nõnda see Belgias käib.

      Kafka omanik või rentnik oli elukunstnik Patrice, kes oskas viit keelt, oli õppinud kõike filosoofiast kokanduseni ja kelle ainsaks eesmärgiks tundus olevat oma paistes pandanägu surmakuulutuste rubriiki juua. Tol toredal ööl lõbustas Patrice meid psühholoogiliselt pinevate küsimustega. Kui need ei osutunud väga populaarseks, tõi Patrice välja lõhnakunsti õppevahendi, suure puust karbi, mille kümnetes lahtrites peitusid pisikesed pudelid. Veetsime tükk aega lõhnu ära arvates. See tuli hämmastavalt kehvasti välja.

      Pärast pikka istungjärku suundusime läbi jaheda päikesetõusu kodu poole. Teel tabas meid valgustus – me olime noored, oli laupäeva hommik enne päikeselist päeva, meil puudus igasugune motivatsioon jääda linnakivide vahele ning Natašal oli auto. Kui käisin tema pool võtmeid ja dokumente toomas, viskasin voodisse pikali, katsin näo Belgia kaardiga ning jäin viieks minutiks magama.