oli tolleks päevaks kinni ja järgmisel päeval oli kliinik mu vaimses geograafias jõudnud kuhugi Poola ja Valgevene kanti, jäigi põhjalik ravitsemine pooleli. Mu jalad said terveks alles siis, kui avastasin, et Belgia apteekides müüakse retseptivabalt eetrit.
Huvitav oli, et suuremad kliinikud kippusid arveid esitama mitu kuud või lausa pool aastat hiljem. Tihti juhtus tuttavatel, et esimene arve ei jõudnudki kohale; selle asemel saabus kõvasti hiljem viivisega arve. Kahtlustan, et viivistega püüdsid kliinikud oma kasumit optimeerida. Kindlasti läks neil omajagu raha kaotsi välismaalaste pealt, kes jõudsid enne Belgiast ära kolida, kui arve makstud. Mainitud röntgeni eest laekus arve napilt enne seda, kui Püha Kertu tänavalt ära kolisime. Täiesti võimalik, et mõni analüüside arve hulgub praeguseni ohvrit otsides mööda Belgiat.
UUED PRILLID
Olen prille kandnud algkoolist saati.
Alguses olid need veidrad peaaegu ümarad moodustised, mida pehmed traatjad sangad kuidagi pea küljes ei suutnud hoida. Edaspidi tulid mugavamad silmaklaasid, mida ümbritses paks poolläbipaistev plastraam. Eakaaslaste arvates olid need halvas mõttes retro, minu arvates punk. Ega mul teistsuguseid õnnestunud hankidagi – vanemate võimaldatud eelarve piires asjalikumaid võimalusi polnud. Tollal üldlevinud peened kullatud raamid mulle ei meeldinud ja paksu klaasi nõudva miinuse tõttu ei sobinudki.
Ülikooli ajal algas paksude tumedate raamide taastulek. Tasapisi tõrjusid tumedad raamid poolläbipaistva välja ka odavate prillide riiulis. Tartust Maarjamõisa polikliinikust, pensionäridele orienteeritud prillipoest avastasin ülisoodsa hinnaga tumepruunid raamid ning, ime küll, seal müüdi ka müstiliselt madala hinnaga fotokroomseid klaase. Ma vist ei valeta, kui ütlen, et isetumenevate klaasidega prillid maksid alla kuuekümne euro. Ka need prillid nägid ausalt öeldes veidrad välja.
Üks paar isetumenevaid prille vajus mu nina peal kaheks tükiks kohe enne pulmareisi. Ma tõepoolest ei puudutanud neid käega; pilt vajus laiali ja kogu lugu. Teise paari naljakaid tumeklaase sõi ära Atlandi ookean aasta 2005 sügisel Marokos. Olgu ka teised hoiatatud, et merele ei tohi selga keerata – tagant tulev laine eemaldab inimese küljest kõik liigse.
Ilmselgelt oli saabunud aeg ühiskondliku arvamusega paremini ühtivate prillide soetamiseks. Olgu kiidetud Euroopa maksumaksja! Minul kui euroasutuse töötaja abikaasal oli õigus uutele prillidele, mille hinnast hüvitati 80 %! Ütlesin prillipoes, et tahan kõige paremaid klaase. Et oleks õhendatud, igasugu filtritega ja niisama kallid. Sain Carl Zeissi optika ning nende ümber lõpuks ometi tumedad, jõulise kujuga raamid, mille ainsaks hädaks oli külje peal eputav kiri Versace.
Kokku läksid uued prillid maksma üle 800 euro. Ma ei kujuta ette, millal oleksin Eesti sissetulekute juures oma silmadele sellise kingituse saanud teha. Tõsiasi, et kannan prille, mis maksid rohkem kui mu Brüsseli-eelne autoloks, kummastab mind praeguseni.
ÜHISTRANSPORT
Seda, et Brüssel ei ole tegelikult väga suur linn, näitab kas või tõik, et sealne metroovõrgustik koosneb kahest liinist.
Viimasel ajal on skeemi keerulisemaks aetud ja liininumbreid lisatud, kuid sisuliselt teeb üks liin ringi ümber kesklinna ning teine, mõlemast otsast harunev liin, liigutab inimesi Põhja- ja Lõuna-Brüsseli vahel. Metrooliinidest ja kesklinnast veavad rahvast igas suunas laiali trammid ja bussid. Kaardi järgi lähestikku asuvate piirkondade vahel on mõnikord kiirem liikuda põikega läbi kesklinna.
Brüsseli ühistranspordi esmakasutajat võivad kakskeelsed jaamanimed segadusse ajada. Näiteks Koning Boudewijn ja Roi Baudouin on sama peatus. Veel hägustab pilti niinimetatud eelmetroovõrgustik, mida tänaval ja kaardi peal tähistatakse samuti sinisel taustal „M”-tähega. Eelmetroo on tegelikult täiesti tavaline tramm, mis sõidab maa all. Maa peale jõudes muutub eelmetroo ka ametlikus mõttes trammiks. Maa-alune trammiühendus on muuhulgas kolme peamise raudteejaama vahel.
Metroo võeti Brüsselis kasutusse 1976. aastal ning hoolimata viimasel ajal lisandunud uutest rongidest ja peatustest on selle üldilmes endiselt seitsmekümnendate hõngu. Tipptunni ajal on vagunites kole, kuid siiski mitte nii talumatult kitsas kui Londoni või Pariisi metroos, ning taskuvaraste suhtes tuleb silmad lahti hoida. Minul ei läinud miskit kaduma, kuid mitu tuttavat on rahakotist ilma jäänud. Taskuvargad tegutsevad tihti organiseeritult – keegi tõmbab endale tähelepanu, tekitades rüseluse või sõneluse, ning teised teevad vargatööd.
Keskne raudtee- ja metroojaam Gare Central / Centraal Station asub vanalinna lähedal. Sellest ehk käidavamgi on De Brouckère’i jaam, millest pääseb ühtviisi hästi nii hilbukauplustesse kui kõrtsidesse. Euroasutused paiknevad Schumani ja Maelbeeki juures ning Londoni ja Pariisi kiirrongid väljuvad Gare Midi jaamast. Varsti on lisandumas täiesti uus läbi Schaerbeeki linnast välja kulgev metrooliin, mis hakkab eurokraate lennujaama vahet liigutama. Seniks pääseb Zaventemi lennuki peale Centraalist ekspressrongiga või Schumani ringilt bussiga number 12.
Mind hämmastas sügavalt, et linnasisese ühistranspordi pilet oli umbes samas hinnas mis Tallinnas või Tartus. Veel põnevam on, et Belgiat väga hästi katva raudteevõrgu kasutamine tuleb pigem odavam kui Eesti-sisene bussidega logistamine.
Kuuldavasti saavad koolilapsed kommuunist transporditoetust. Teinekord toetab kohalikke vajaliku marsruudi ulatuses ka töökoht. Ühistransporti kasutatakse palju, kuid autosid on sellegipoolest kõik kohad täis. Muudes asulates, eriti flaami poolel, kasutatakse rohkelt jalgarattaid, kuid Brüssel on kaherattaliste vastu umbes sama armutu kui Tallinn.
PARGID
Belgia territooriumil on inimesed nõnda kaua juuri ajanud, et puudele enam hästi ruumi ei jätku.
Inimeste side kultiveerimata loodusega on nõrk. Ka kõige linlikum eestlane avastab Belgias järsku, et sünnipäraselt on ta metsinimene, kelle jaoks seente ja marjade korjamine on sama loomulik tegevus kui poeskäik. Või mis tegevus, vajadus ikka.
Piisab pilgust maakaardile, et tuvastada karm tõde: kõige metsasem koht Brüsselist sajakonna või isegi rohkema kilomeetri raadiuses asub otse Brüsseli enda külje all ning kannab nime Forêt de Soignes / Zoniënwoud. Päris metsa näeb tegelikult alles Ardennides ja Luksemburgis.
Metsavaegust kompenseerivad natuke pargid ja parkmetsad, mida on Brüsselis meeldivalt palju, äärelinnades leidub ka puudega palistatud tänavaid. Vanalinna lahutab euroasutustest suur lihtsa nimega keskpark – Parc de Bruxelles / Park van Brussel. Ilusa ilmaga on park tulvil piknikupidajaid ning harvad pole kontserdid ja muud rahvaüritused. Kaardi pealt pargiteede asetust uurides ja pisut fantaasiat rakendades ilmneb, et Brüsseli vabamüürlased on jätnud planeeringusse linnulennult nähtava jälje oma sümboolika – sirklijalgadena hargnevate pargiteede ja kompassi – näol. Teise veidra nüansina võib hoolas vaatleja märgata keskpargis ringi lendamas siinpool Alpe avataevalinnuna haruldasi papagoisid. Keegi ei tea, kust need rohelised papagoid on tulnud või kuidas täpselt nad talve üle elavad, aga olemas nad on. Esimese hooga ei pruugi neid märgata, eriti kui puud on lehes. Raido rääkis, et papagoid lendavad parvena ka tema kandist Woluwe-Saint-Lambert’ist läbi. Kes jalgsi liikuda ei viitsi, jõuab keskparki metrooga. Õige peatus kannab nime Parc/Park.
Teine suur park, mille mitmes servas ma elasin, paikneb lõuna pool europiirkonda. Prantsuse keeli on pargi nimi Parc du Cinquantenaire ja flaami/hollandi keeli Jubelpark. Nagu nimi viitab, on park rajatud aastal 1880 iseseisva Belgia riigi poolesajandaks aastapäevaks. Hiiglaslikku kolmekümnehektarilist parki ilmestab võidukaar, mille mõlemas suunas kulgevad nöörsirgelt avenüüd. Võidukaar on isegi keskpargi juures näha. Selle otsa pääseb tasuta läbi kuningliku relvamuuseumi fuajee. Muuseum ise
