Midagi palju hullemat. Midagi hoomamatult kohutavat. Ta oli mu viimase raha ära varastanud ja mulle selle kohta valetanud – kaugemas perspektiivis väike asi, aga minu 15-aastane süda oli purustatud.
Nüüd, seitse aastat hiljem rääkis ta mulle seda kõike. Kuidas me olime seisnud jõe ääres ja ma olin öelnud: „Anna andeks, aga ma pean seda tegema” – ning tema oli oodanud, et ma löön teda. Aga mina olin teda hoopis suudelnud.
Suudlesime palju. Vahel väänlesime ta põrandal, vahel seal jõe ääres, vahel tolmuse muru peal majakökatsi ees… Aga see oli ka kõik. Ma olin sel ajal veel liiga rikkumata, et labaselt katsuda järgi, „kas tal tõusis”, ja kõik mu enda tõusnud ihad lõppesid kas tülitsemiste või uue joogiga, või mõlemaga.
Kummaline. Ma ei mäletanud pooli neid asju, mida André mulle täna rääkis – äkki olen ma enda jaoks selle imeliku suve mälus blokeerinud?
Me ei räägi ju ka ema ja isaga sellest ajast, peaaegu mitte kunagi. See oli „aeg, kui ma hukka läksin”. Nad ilmselt arvavadki, et ma sellel suvel süütuse kaotasin, ega küsi mult midagi.
Vaatasin, kuidas André end teises toas magama sättis. Lubasin talle üheks ööks öömaja anda, enne kui ta homme edasi sõidab ja metsatööle läheb.
Nüüd on mul oma korralik kodu, oma elu, karjäär, ülikooliharidus. Mu vanemad „andsid mulle andeks”, et ma sel suvel täiskasvanuks otsustasin saada. Nad „võtsid mu tagasi” ja veel kaks aastat elasin ma peaaegu tavalist hilisteismeliseelu.
Peaaegu tavalist.
Huvitav. Kui mu isa praegu teaks, et André on siin – mida ta siis küll teeks?
Mida ma ise peaks tegema, või tegemata jätma? André. Ta mäletab kõiki neid detaile seitsme aasta tagusest ajast. Ta oskab mind senimaani vaadata nii, nagu teaks kõike mu hinge sisimas. Siiani oskab ta mind naerma panna, ka ilma alkoholita.
Midagi ju temas ikkagi oli. Ma ei läinud tol suvel mitte niisama hulluks.
Ma ei tahaks meenutada, kuidas see suvi lõppes. Ka tema ei puudutanud täna sõnagagi seda kohtuprotsessi.
Justnagu oleks ta lihtsalt ühel heal päeval sealt jõe äärest minema lennanud, nagu kärbes, õhku lihtsalt kaduma läinud.
Aga ma pidin ju tookord kohtus seisma ja kuulama, kuidas talle süüdistus ette loeti. Kõigist neist asjadest, mis ta oli valesti teinud, tunnistas ta ise ainult minule tehtud halba. „Ma tegin ju sulle haiget rohkem, kui ma kellelegi teisele eales teha oleks suutnud,” ütles ta ka nüüd, vangist tulles.
Senimaani ei suuda ma teiste ees nutta. Pisarad seostuvad mulle ikka veel selle kohutava suve lõpuga.
Ma ei saanudki kunagi teada, kes ja mida reetis. Kas minu isa korraldas André kinnikukkumise? Või reetis ikkagi André lihtsalt ise – ennast ja mind? Sellega, et ta oli see, kes ta oli.
Tegelikult olen ma tema peale mõelnud kõigi nende seitsme aasta jooksul. Iga kord, kui ma joon või kui ma kellelegi haiget teen, sõuab minust läbi see jõgi, roheline seelik, salaviin ja kärbseid täis tuba. André. Sina tegid mulle seda.
Ma ei tahtnud talle täna seda rääkida, kuidas peale temasuve tuli üks teine sügis. See, kui ma jõin väga palju ja muutusin väga halvaks, sest ma arvasin, et haigetsaamine on minu vabandus.
See ei ole iial vabandus, tegelikult.
Ma peaksin vist minema teise tuppa ja talle ütlema, et tegelikult pole ta enam mitte milleski süüdi. Ja ainus, mis alles, on see mälestus. Just nagu iseliikuv, lõhnade, värvide ja maitsega postkaart sellest erilisest suvest, mil ma sain täiskasvanuks.
BINGO
Tule ja löö
Siis tuli Bingo. Temale kuulusid meie tänavad. Öelda „kuulusid” on ilmselge liialdus, ameerikalik. Aga teda teati, teda kardeti, ta tundis õigeid inimesi. Ja õigeid võtteid. Ta suutis pikali lüüa ka endast kaks pead pikema ja kaks korda raskema mehe.
Tegelikult muidugi ei olnud tema nimi Bingo, aga kõik kutsusid teda nii. Ma mäletan, et esimesel korral, kui meid tutvustati, pidin ma laginal naerma hakkama, kui seda totrat nime kuulsin. Tema nimi tänavatel oli aga Bingo, seda ei tohtinud seada kahtluse alla ja jumal pidi hoidma seda, kes valjult Bingo nime üle naerda julges.
Bingo rääkis mulle alati, kuidas kõige hullemad kaklejad on tänavakaklejad. Sest neil pole reegleid. Nemad võivad minna surmani. Ta rääkis maadlusest, karatest, kung fust – seal on reeglid. Tänaval on ainult need reeglid, mida sa ise oma rusikatega lood.
Teinekord võib su rusika sisse olla surutud välgumihkel, et anda löögile rohkem tugevust – nii on su sõrmedel ja rusikaseljal rohkem toetuspinda. Inimese keha on elastne ja nõrk. Isegi plastik on sellest tugevam.
Bingo oli suurepärane, selle kõrval, millega mul tol hetkel võrrelda oli. Ta oli tänavakakleja, omal kombel aus ja õilis.
Omal kombel. Võrreldes sellega, millega mul tol hetkel võrrelda oli.
„Kuule, plika. Vaata, kui noor sa oled. Sa ei tohiks üldse suitsetadagi veel,” ütles ta ükskord, kui talt suitsu küsisin. Ma läksin mossi. Mis noor plika ma talle olen! Ma olen näinud rohkem elu, kui enamik 17-aastaseid kokku.
„Sinust elan see-eest kauem,” torkasin vastu.
Bingo hakkas naerma. „Ma tahangi noorelt surra,” ütles ta tõsinedes. Ma ei vastanud. See oli veider mõte. Noorelt surra.
Kuigi järele mõeldes oli see ju ka loogiline, arvestades kõigi nende noorte, minu tolleaegsete sõprade elustiili. Söödi siis, kui mahti oli. Joodi siis, kui raha oli. Suitsetati selle suitse, kellel neid oli. Homne ei olnud oluline.
Bingo skvattis, vabandust, ööbis suvalistes korterites, käis kasiinodes mängimas ja aeg-ajalt kakles. Vahepeal käis ta tööl, aga ma ei süvenenud detailidesse. Lõpuks leidis ta tühjaks jäänud kuuri ühes puitmajahoovis: vedas sinna madratsid, lõi seinad üle tekkidega, vedas piraatelektri sisse – ja nüüdsest hakkas ta seal elutsema, koos oma õukonnaga. See oli veider ja uskumatu, elada kuuris. Bingol oli kodu, ta oleks saanud iga kell minna vanemate juurde. Bingo valis elamise kuuris.
Aga ta oli ilus, nagu nukk. Üks ilusamaid mehi, keda ma olen kunagi näinud. Tema ripsmed kaardusid lõputult ja tumedad silmad läikisid nagu vihmane asfalt.
Meie teineteise poole tõmbumine ja teineteisest tõukumine kestsid pikka aega, aasta-poolteist. Käisime öösiti tühjadel tänavatel ja rääkisime sellest, mis südamel oli. Valgusest ja tuulest ja tunnetest ja aedviljadest ja pargipinkidest. Tähtedest ja lõpmatusest ja tulnukatest. Kõigest ja mitte millestki. Õhtukeskkooli oli ta pooleli jätnud, aga ta polnud loll.
„Kust sa seda kõike tead?” küsisin ma vahel.
Ta kehitas õlgu: „Siit ja sealt külge jäänud.” Vahel käis ta raamatupoes seismas ja raamatuid sirvimas, kiiresti lasi ta silmadel üle lehekülgede käia. Müüjad vaatasid ega öelnud midagi, vähemalt mitte neil kordadel, kui ta mind poodi kaasa oli tõmmanud. Võib-olla ei öelnud nad Bingo lihaste ja kandilise soengu pärast. Aga võib-olla hoopis ta naeratuse ja silmade pärast.
Ja kui meeletult meeldis talle kõndida! Ma pole ei enne ega pärast kohanud meest, kes niimoodi motoorset liikumist vajaks, aina ühest punktist teise, või ka täitsa punktivabalt, peaasi, et liikuda saaks. Talle
