see minu asi on!” naersin aina meeletumalt. Nagu ka tema. See tundus sel hetkel kõige olulisem – mitte minna tülli ja ainult naerda see tobe, abikaasalik ülekuulamise toonis esitatud küsimus minema.
Seetõttu ei küsinud ma talt ka enam kunagi midagi. Ma näiteks ei uurinud, miks ta varastab. See oleks olnud sama, kui küsida, miks ta hingab või miks ta peldikus käib. Pealegi kartsin ma taas näha seda põlglikku pilku. Olin parem vait. Ma ju teadsin tegelikult niigi – ta tegi kõike seetõttu, et muudmoodi ei osanud.
Ja siis ükskord jalutasin ma hilisõhtul ringi seal getos, vaeste puumajade vahel, ja järsku ma nägin.
See oli ühe suvalise maja suvaline lahtine aken. Akna all oli laud, sellel oli CD-pleier. Tol ajal olid CD-plaadid staatuse näitajad: kui sa ostsid plaate, mitte kassette, siis tähendas see, et sul on piisavalt raha, et neid millegagi ka kuulata. Muusikakeskused aga olid kallid, minu ema-isa endale sellist lubada ei saanud.
Tuba oli tühi, aknad lehvisid tuules. Ma sirutasin käe, võtsin pleieri ja peitsin selle endale kotti. Rahulikult, just nagu poleks midagi juhtunud, kõndisin ma mööda tänavat edasi. Niipea, kui jõudsin nurga taha, hakkasin jooksma. Tuul vilistas kõrvus, mitu kvartalit, kuni jõudsin koduse kuurini.
Bingo oli seal, nagu ma arvasingi.
„Sa ei usu, mis ma just tegin!” paristasin kuuri sisse joostes. Bingo vaatas mind üllatunult.
„Mul on nüüd CD-pleier!” Ja rääkisin talle kogu loo.
Millegipärast arvasin, et ta on mu üle uhke. Et sain julgustükiga hakkama. Aga Bingo silmad läksid aina tumedamaks ja tumedamaks.
„Mida sa oma aruga teed, plika, ah?” küsis ta mult ärritunult.
Ma olin jahmunud ega vastanud midagi, vaatasin talle ainult suurte silmadega otsa.
„Kas sul üldse mõistust peas ei ole?! Mida sa oma eluga teed? Tahad lõpetada nagu mina, ilma õige eluta? Sest täpselt nii sa lõpetad! Kui mitte hullemini!” karjus ta mulle. Püüdsin end kuidagi kaitsta, sest arvasin, et olin teinud õigesti – pleierit ma endale lubada ei saanud ja see oli nende omanike süü, et niiviisi akna lahti jätsid. Bingo tõusis, ja ma sain aru, et ta oli tõsiselt vihane.
Järsku raksatas ta rusikas vastu seina.
„Kas sa tahad peksa saada mu käest praegu?!” karjus ta vihaselt. „Sest kuidagi peab su mõistuse persest pähe taguma!”
Ta sõnad olid suured, valusad ja külmad. Ma ei suutnud uskuda, et Bingo mind ähvardab. Tema, kes on mind alati hoidnud!
„Jah, tule ja löö mind! Nagu see sul midagi paremaks teeks! Tule ja löö!” röökisin talle vastu. Tundsin, kuidas pisarad voolasid mööda nägu allapoole, kuigi oma arust ma ei nutnud. Bingo hingeldas ja mina hingeldasin. Ta oli vait ja vaatas mulle pikalt otsa. Mu lõug oli ette surutud ja ma ootasin. Kartsin, et ta lööbki. Sest ta oli nii vihane. Ja ta ju armastas lööminguid.
Siis raksatas ta veel korra vastu seina – mulle tundus, et kogu see kuur kõikus. „Kao siit ära! Vargaplika!” sisistas ta mulle.
Võtsin oma asjad ja läksin minema. Istusin kuhugi tänavakivile ja nutsin pikalt. Ma ei saanud aru, kuidas on mulle keelatud miski, mis on talle lubatud. Kuidas Bingo mind hukka mõistis, kui tema oleks pidanud olema see ainus, kes must aru saab ja mind toetab?
Kunagi hiljem sain ma aru. Et ta hoopis üritas mind hoida ja kaitsta. Hiljem alles mõistsin, et ta pidi must väga palju hoolima.
Alles nädala pärast julgesin kuuri juurde tagasi minna. Ma ei osanud teisiti, kogu mu „fämili” oli ju seal. Inimesed, kelle eest olid sa valmis peksma, varastama, surema. Perekond ei olnud mitte inimesed, kellega sa jagad sama geneetilist materjali. Perekond olid inimesed, kellega sa istusid öö läbi üleval ja proovisid anda nõu, kuidas hakkama saada sellise eluga, mille nad olid valinud. Kuidas leida raha, et osta üle mõne päeva jälle päts saia ja saiakatet kõrvale. Kuidas maha müüa hiljuti varastatud CD-pleier.
Bingo ei rääkinud minuga mitu päeva. Me vahetasime aegajalt käibefraase „kas sul suitsu on?” ja „poes viitsid käia?”. Ühel hetkel jäime aga kuuri kahekesi ja kui olime sellest teadlikuks saanud, vaikisime pikalt.
„Bingo, anna mulle andeks,” ütlesin. Bingo vaatas mind pikalt ja tõsiselt.
„Sa ju tead, et ma ei oleks sind löönud. Ma ei saaks sind kunagi lüüa, plika. Aga ära enam kunagi sellist lollust tee, lubad?”
Võitlesin pisaratega. Millegipärast oli tema andestus mulle väga oluline. Ma lubasin talle, et ma ei varasta enam kunagi.
Möödus veel paar päeva. Olin pärast kooli just kuuri juurde jõudnud, kui sain aru, et miski on valesti. Kostis hõikeid ja lärmi, hoovi peale oli kogunenud palju rahvast. Bingo kakles vihaselt ühe mustlaspoisiga. Kõrvalseisjad tülitsesid omavahel, karjusid teineteisele venekeelseid roppusi. Ma ei saanud aru, miks kakeldi, aga mustlastega oli meie kamba poistel pidevalt mingi tüli käinud.
Ma nägin, et Bingoga kaklev mustlane võttis taskust välja noa. Edasi ei mäleta ma midagi.
Siis mäletan taevast.
Kerli istus minu kõrval tänava äärekivil ja korrutas: „Kõik saab korda, kõik saab korda. Rahune, kõik saab korda.”
Ma tõstsin pilgu ja nägin, et mu riided on verised. Kõikjal valitses lõikav vaikus.
„Mis… juhtus?”
Kerli vaatas mind segaduses pilguga. „Sa jooksid täiesti tühja koha pealt neile vahele, karjusid midagi vene keeles ja Jafar tõukas su eemale.”
„Kes Jafar on?” pärisin. Ma ei oska isegi vene keelt, imestasin.
„Jafar oli see mustlane, kellega Bingo kakles. Jafar tõukas su eemale, sa kukkusid ja siis läks Bingo veel rohkem närvi… Kohe siis juhtuski see, et ta kukkus peaga vastu asfalti ja enam ei tõusnud…”
Ma olin täiesti vait. Jah. Keegi kutsus kiirabi. Midagi meenus. Mu käed olid verised, aga see ei olnud minu veri.
Mäletan veel palju taevast. Kuidas ma läksin sinna surnuaia taha ja viskasin end selili, lasin rongide vibratsioonil mu sisse tulla, ja nutsin, vaadates taevast.
Bingo oli siinsamas lähedal.
Tema matused oli kummaline kakofoonia, kõik need meie kamba karvased ja sulelised, ning siis Bingo bioloogiline perekond. Ta õpetajatest ema ja isa, nii korralikud ja konservatiivsed. Hauakõned rääkisid hoopis kellestki Ingost. Ma tundsin, et ei suutnud nutta, isegi seista ma ei suutnud. Istusin kusagil kellegi teise haua veerel ja lihtsalt olin. Ära minna ka ei suutnud, tahtsin olla Bingole lojaalne, ja vist ka näha oma silmadega, et ta pannaksegi sinna alla.
Pärast kõike seda tuli ta ema minu juurde. „Sina siis oledki see tüdruk,” ütles ta.
Mis tüdruk? Kas see, kelle pärast Bingo surma sai? Kas keegi on vanematele kaklusel juhtunut kirjeldanud?
„…Ingo rääkis mullu jõulu ajal kodus käies, et tal on see tüdruk, keskkoolitüdruk. Mul oli kohe nii hea meel, sest eks see tema elustiil oli selline, nagu oli. Aga kui on tüdruk, kes korralikult koolis käib, siis polegi ju kõik nii pahasti! Mida ühele ulakale mehele ikka vaja on, korralikku naisterahvast kõrvale…” Ema pühkis silmi.
