"Kes_kardab_Aafrikat" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>Anna-Maria Penu usub: me kõik loeme raamatuid selleks, et meile jutustataks lugusid. Ning osa meist kirjutab neid selleks, et meil ei tuleks lugudest eales puudu.
Nii räägivadki autori lood kõigest, mis meid puudutab, mis meid voolib, mis me soontes voolab. Jutud ühiskonnast, kultuurist, rännakutest, poliitikast, sõprusest, tähendustest, armastusest ja ajaloost on eluks vajalikud; on tähtis anda kogetule, nähtule, kuuldule mitmekihiline vorm. Tähtis mitte selleks, et kuulutada tõde, vaid selleks, et arutleda nähtuste, tõekspidamiste, süsteemi üle, neid vajadusel vaidlustada. Sest kõik lood räägivad alati meist endist ja meid ümbritsevast maailmast. Nad räägivad sellest, mille poole me kogu aeg pürgime, kuid milleni jõuda on kõige raskem: kes me oleme päriselt.
Ja tükike sellest vastusest asub Aafrikas, tema mullakarva peos, tema pinnal tekkinud suhetes, tunnetes, mõtetes. Aafrika rüpes sündinud ja hargnevates lugudes.
Autor on vabakutseline ajakirjanik ja kirjanik ning õpib riigiteadust Hispaanias UNEDi ülikoolis.
Inimene on inimene vaid teiste inimeste pärast.
1
Põhjatus pimeduses ripuvad üksikud haprad särakeed. Võõra maa tuled. Uurin neid tähelepanelikult, huviga, otsekui võiks seal kirjas olla tulevik, just nagu saaks nende taevakaarti jäljendavate valgustäppide põhjal ennustada seda, mis juhtub järgmise tunni, nädala, kuu pärast. Iga maandumine on nagu uue aasta esimene päev, mõtlen ning tugev judin jookseb üle selja. Ootusärevus, mis mind terve lennu vältel armutult pitsitas, on nüüdseks paisunud kõri nöörivaks ängiks. Loen minuteid, kuulan südamelööke.
Hääletult mu kõrvale ilmunud Brussels Airlinesi stjuardess kummardub ja küsib hoolitsevalt, kas soovin veel midagi juua. Raputan pead, püüan isegi vastata, kuid sõnu üle huulte ei saa. Hinges, alakõhus, sõrmeotstes tuksleb tume hirm. Mille pärast oli mul vaja kogu see asi ette võtta? Mis mul kodus häda oli? Ja mulle ei meenu mitte ühtegi neist lugematutest põhjustest, mis pool aastat tagasi kuhjusid üksteise otsa, üks põrutavam kui teine. Ma olin endas sedavõrd kindel, et otsus tuli sajandiksekundiga. Kõik oli lihtne, loomulik, lausa iseenesestmõistetav. Teadsin kogu oma kehaga juba enne, kui suutsin toimuva sõnadesse panna, et pean võtma selle tee jalge alla, haarama võimalusest kinni ja järgnema Aafrika kutsele. Ma oleksin hull, kui seda ei teeks!
Aga kui ma eksin?
Ohates sulgen viimase lehekülje pealt lahtiununenud roheliste kaantega raamatu, mille Ernesto mulle jõuludeks kinkis. Tiitellehele on ta pühenduseks kirjutanud sõnad, mis alles nädal tagasi tundusid paljulubavad, kuid mis nüüd tekitavad mu hinges ainult rahutust. „Selle raamatuga saab alguse meie elu suur seiklus. Ma armastan sind väga.“
Raamatus rännuhimuline ajakirjanik peaaegu sureb…
Kuid mis minuga ikka juhtuda võib? Ja ma hakkan loetlema viimaste nädalate jooksul kehasse kihutatud haiguste nimesid. Igaks juhuks. Süstematiseeritud tegevus rahustab inimesi, tekitab mulje, et olukord on kontrolli all. Niisiis kollapalavik, meningokokknakkus, leetrid, punetised, mumps, koolera, lastehalvatustõbi, marutaud, hepatiit A, hepatiit B, tüüfus, difteeria, malaaria. Hulluksminek ei ole siiski kunagi välistatud, selle vastu vaktsiini ei leidu. Seda andis väga selgelt mõista poolteist kuud tagasi noor meesarst, kes vangutas meie plaani peale vaid pead, sest „no sealkandis möllavad muidugi kõikvõimalikud eksootilised haigused, ja eksootiline, et te teaksite, ei ole siinkohal sünonüümiks meeldivale“. Pealegi olla just kuu aega tagasi see piirkond kuulutatud veel ka poliomüeliidi koldekohaks. Hoogsalt vihtus arst ettenähtud vaktsiinide paberile ristikesi teha, et ikka see ja see, ja muidugi see, oh, jumal, et too kindlasti ei ununeks… Siis ohkas kuuldavalt ja teatas, et lisaks käib meile väljakirjutatavate malaariatablettide juurde üks väga oluline lugu.
„Mis lugu?“
„Nimelt on nende tablettide puhul täheldatud, et eelkõige heledanahalised ja blondid kannatavad sagedamini ning rängemalt kõrvalmõjude all. Teisisõnu, nad võivad tekitada teil masendust, raskeid meeleolukõikumisi ja tõsiseid hallutsinatsioone. Nii et kui märkate, et te…“ Ja ta jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, siis aga pööras pilgu Ernestole. „No tegelikult, ega tema ise sellest aru ei saa, seega räägin parem teile: et tablettide manustamine tuleb viivitamatult lõpetada, kui märkate, et teie abikaasa näeb kummalisi asju või räägib imelikku juttu…“
„Kas veel imelikumat kui tavaliselt?“ teravmeelitses Ernesto.
Noor arst ei osanud reageerida. Ta pilk eksles Ernestolt minule ja tagasi, näol ebamäärane muie. Tal ei olnud meiega mugav, ta ei saanud meist aru ja ta polnud sugugi kindel, et meiegi iseendid mõistame. See viimane süvendas tema muret veelgi. Nii et lõpetuseks manitses ta meid äärmuslikule ettevaatlikkusele stiilis „ärge sööge, ärge jooge, ärge puudutage midagi“ ja saatis meid kõrvalkabinetti meditsiiniõe juurde. Süste tegev väike tumeda peaga naine küsis otse, kas meie olemegi need hullud, kes lähevad vabatahtlikult Ugandasse.
Siis ma muidugi naersin nende hirmude peale ja kohe kõval heliseval häälel, ehk pisut hullumeelse moodigi, aga ma tõesti tundsin end kartmatu maadeavastajana. Tundsin end erilisena nagu Mary Kingsley, May Sheldon või Alexine Tinne, kes 1860. aastal suundus Aafrika südamesse, et näidata kaasaegsetele kangelastele Stanleydele, Burtonitele ja Livingstone’idele, et ka naine võib hoolimata üldsuse vastuseisust ja arvamustest, et naised on nõrgad ja arad, korraldada ise ühe eduka ekspeditsiooni. Ent nüüd siin lennukis, mille akna taga laiub võõras, tundmatu ja kottpime Uganda, pole mul seda kindlustunnet enam kusagilt võtta.
„Asjade kulgu tuleb usaldada. Hirm on vaid illusioon,“ kirjutas mu viimast kuud rase sõbranna emaduse üle arutlevas kirjas ja ta sõnad lohutasid mind. Pressisin nad suurte selgete tähtedega märkmiku siseküljele ja oma hinge juhuks, kui tulevik peaks ühtaegu meelitama, ehmatama, kiskuma ja heidutama. Täpselt nagu teeb ta minuga praegu.
Hirm on vaid illusioon, kordan endamisi nagu mantrat, kui valge hiiglasliku lennuki rattad puudutavad musta hiiglaslikku Aafrikat. Pehmelt, sujuvalt, justkui paitades. Mulle tundub, et kaheksatunnine lend läks seekord liiga ladusalt. Ei väljalennu hilinemist, ei tõkestavat lennuliiklust maandumisel, ei tehnilisi probleeme nagu lind mootoris või purjus piloot, mis vahel lükkavad su reise mitme tunni võrra edasi. Isegi õhuauke mitte. Kui sul pole kiiret, on lennukid täpsed ja piloodid kained. Ja ometi me alles külmetasime Ernestoga talvises Brüsselis ninad otsast, jäine tuul tungis luust ja lihast läbi. Sooja otsides põikasime väikesesse itaalia restorani, kus sõime konnajalgu ja pitsat ning naersime selle ebahariliku koosluse üle, mida kindlasti ei anna võrreldagi sellega, mis ootab meid ees Ugandas. Joovastunult tõstsime aasta viimasel õhtul punase veini pokaale suure seikluse terviseks, sest me olime Euroopa südames, kus kõik oli tuttav, selge ja kindel. Kus kõik oli mõeldav, võimalik, kus meie olime vägevad.
Kapten teatab summutatud häälel, et me oleme maandunud Entebbe lennujaamas ja kõik need, kes lendavad edasi Nairobisse, jäägu palun oma istekohtadele. Lennukist väljub vaevu kakskümmend inimest. Neliteist musta ja ülejäänud valged, kes hakkavad vaikuses, ükskõiksete sõjaväelaste pilgu all rohelisi blankette täitma. Ma ei tohi öelda, et olen vabakutseline ajakirjanik. Välismaalastel on Ugandas ajakirjanikuna töötamiseks vaja erilube, mida väljastab välisministeerium pärast mitme kuu pikkust arutelu ja väljaselgitamist, kas konkreetne ajakirjanik on „sõbralikult meelestatud“ või mitte. Hinnaks umbes 250 dollarit. Ja minul seda luba muidugi ei ole. Niisiis kirjutan ameti lahtrisse, et olen üliõpilane.
Ümar piirivalveametnik vaatab mu blanketti ja tõstab siis küsivalt silmad: „Mida te siin teha plaanite?“
„Hakkan Ugandast raamatut kirjutama.“
„Kas Ugandast on midagi kirjutada?“ muigab
