aga mis teha, ega iga päev saa vaesele mehele õnn naeratada ja eks jumal annab igaühele nii palju, kui too väärt on. Noogutan ja viskan jala üle võrri. Ma ju tean, et ta valetab, vähemalt liialdab kõvasti, kuid sellegipoolest kangastub silme ette rida lapsi, kelle lusikad käivad kolinal vastu tühje kausipõhju ja kelle küsiva pilgu peale lilla puhvaika õnnetult käsi laiutab. Pühin kujutluspildi peast ning püüan keskenduda algavale esimesele tööpäevale, kuid ega see nii lihtsalt ei õnnestu. Kihutava boda-boda tagaistmel, silmad kuklas ja tukk taevas, ei suuda ma õieti mõelda millestki muust peale surma. Ja seda hoolimata sellest, et olen puhvaikas mehele mitu korda noomivalt „slow“7 öelnud, õ-tähte kilomeetri pikkuseks venitades. Kuid võib-olla kuulis tema „slõu“ asemel selgelt „fast“8 ja ei suutnud oma õnne uskuda, et lõpuks ometi mõni valge, kes ei anu teda pisarsilmil pealinna hullumeelses liikluses teosammul võistelda ja ta saab teha seda, milleks inimesed endale mootorrattaid üldse ostavad. Igatahes mitte aeglaselt sõitmiseks!
Halleluuja, hõiskab ta mõttes rõõmsalt. Kuradile kõik need valgusfoorid, sõiduread ja liiklusreeglid! Kuradile meetrisügavustest teeaukudest ümber sõitmine! Ning ta tuhiseb paigalt. Haaran lillast puhvaikast kahe käega kramplikult kinni ja enam lahti lasta ei kavatse. Võib-olla mitte kunagi. Esimesed sekundid kannatan ähkivate, ohkivate veoautode, matatu’de, romude summutitest tõusvat süsimusta tossu sama vapralt kui tuimade nägudega erinevates liiklusvahendites loksuvad kohalikud. Vähemalt mulle endale näib see küll nii, sest kuigi hoian hambaid ristis ja kõiki lihaseid pingul, ma vähemalt ei kisenda nagu ratta peal. Ja see on kangelastegu.
Kuuenda veoauto tumeda tolmupilve keskel, sealt tegelikult juba peaaegu ees ootavasse hallikaspruuni uttu väljudes, hakkan lämbuma. Ahmin õhku, köhin, turtsun. Kõike seda muidugi kombekalt taskurätiku sisse. Boda-boda juht teeb neist häälitsustest omad järeldused ning lisab kiirust. Põrutame üle raudtee, põrkan üles, keerame vasakule, maandun tagasi istmele ja hakkame mäkke tõusma. Lõputuna näivate sekundite jooksul lendavad minust mööda inimesed, banaanid, autod, püssid, jalgrattad, lehmad ja seda kõike vaid selleks, et kümne meetri pärast järsult pidurdades seisma jääda.
„Olemegi kohal, lady! Tuhat šillingit selle kauni värskendava hommikuse sõidu eest,“ naeratab lilla puhvaika.
Mu ajud on alles seal, kus ma ennist pahaaimamatult boda-boda peale istusin, nii et annan käsi pikal ootavale mehele oma käekotist midagi, mis võis olla tuhandeline rahatäht või rohkem kui tuhat, kuid mis võis olla ka mu heleroheline kamm. Boda-boda tormab minema ja mina leian end vana kolmekorruselise maja eest, mis oli kunagi roosa. Klaasukse kõrval seisab punase ja musta kirjaga valge silt: Daily Monitor. Tõmban sügavalt hinge ja avan ukse.
Näost ikka veel õhetades hiilin teisel korrusel asuvasse uudistetoimetusse. Madala lae ja raske pruuni mööbliga ruumi täidab inimeste hommikune jutuvadin ning seinale kinnitatud televiisorist jooksev pesapalli ülekanne, mida keegi ei jälgi. Mind juhatatakse vasakule, saali kõige tagumisse nurka.
Toimetuse juhataja kabinetti on sätitud kolm musta värvi lauda ja neli tooli. Rohkem sinna midagi ei mahukski, mõtlen, kui ainsa külalistele mõeldud tooli taha seisma jään. Kabinetti ehib ilmatu maakaart, millel Euroopa mõjub majesteetliku Aafrika kõrval väikese pruuni laiguna, nagu kohvitassist paberile jäänud ring. Sealsamas kaardi all istuv kolmekümnendates, terava ninaga kiilakas mees tõstab ajalehe kohalt pilgu, uudistab mind pealaest jalatallani ning jääb mulle küsivalt otsa vaatama.
„Tere hommikust! Mina olen praktikant, kes teile tänasest tööle tuleb,“ lausun energiliselt ja taipan, et ma pole juba üheksa aastat kusagil kontoris tööl käinud. Kas ma enam oskangi?
„Praktikant?!“
Tema reageering ei üllata mind, sest tee, kuidas ma siia kabinetti lõpuks jõudsin, pole läinud just kõige libedamalt. Kõigepealt käisin neile tükk aega peale nagu uni ja siis kirjutasin midagi ähvardusetaolist, pole ime, et nad seda kõike unustada tahavad. Kuigi mu esialgne plaan oli muidugi hoopis teistsugune, palju ilusam. Kuid kas nad pole seda mitte alati?
„Olen Anna-Maria…“
„Ah jaa, õigus küll,“ katkestab ta mind teraselt silmitsedes. „Niisiis, siin ta meil on, Penu isiklikult! Mina olen Anyango.“
Anyango tõuseb kätt sirutades laua tagant püsti. Ta käepigistus on tugev ja enesekindla inimese mulje jätmiseks pigistan sama kõvasti vastu. Ta muigab, istub oma nahktooli tagasi ja uurib siis, kuidas mulle Ugandas meeldib. Kirjeldan talle hommikust peadpööritavat sõitu ja lisan, et kui tal oleks rohkem aega, võiksin talle jutustada kohe pikalt tervest oma elust, mis mul selle sõidu jooksul silme eest läbi jooksis. Ta puhkeb naerma ning lohutab, et varsti harjun ma Kampala hullusega ära ega pane tähelegi, kui kiiresti üks või teine liiklusvahend sõidab. Ma ise loodan sedasama, vastasel juhul ei pruugi mu süda väga kaua vastu pidada. Anyango muigab poole suuga, laseb peal pisut paremale vajuda ning küsib siis järsult teemat vahetades, mida ma ajalehes teha tahaksin.
„Mind huvitavad ennekõike poliitika ja ka sotsiaalsed teemad. Samas, võttes arvesse, kust ma pärit olen ja kuhu ma tulin, siis leian, et minu jaoks saab huvitav olema iga teema.“
Anyango noogutab mõtlikult. Sel hetkel astub kabinetti viigipükste ja tumesinise T-särgiga noormees, kes haarab vasakule jääva laua sahtlist märkmiku ja diktofoni. Ta heidab mulle sahtli kohal küürutades uudishimuliku pilgu.
„Oh, Mateebe!“ hüüatab Anyango ja too tardub paigale. „Mida sa sealt otsid? Muide, kuhu sa minema hakkadki?“
„Fzztsssiiiprrsssiknzzrtsile…“ vuristab Mateebe.
„Selge, väga hea! Et siis FDC pressikonverentsile… Sobib ideaalselt! See neiu siin alustab tänasest meie ajalehes praktikat ning just sisepoliitika osakonnas,“ selgitab Anyango rahulikult.
„Zzaathhadllldatmiiiejrrszzz?“ küsib Mateebe mind silmitsedes.
„Jah, ta tahab olla teie juures ja hakkab koos sinuga igal pool kaasas käima, tutvustad talle kohti, poliitikuid, selgitad olukorda ja mida iganes…“
„Kzzztllleebbbbkhhheeemnnngzzza?“ tulistab suurte, pisut punnis silmadega Mateebe nagu automaadist. Ma ei saa aru ühestki sõnast, kuid peas on tal selline nägu, et see mõte eriti ei meeldi talle. Anyango on mind aga talle juba kaela määrinud ja otsus edasikaebamisele ilmselgelt ei kuulu.
„Jah, ta tuleb kohe sinuga kaasa…“ vastab Anyango ja pöördub siis uuesti minu poole. „Mateebe on meie ajalehe poliitikatoimetuse noorim, lootustandvaim ajakirjanik ja sul saab temaga kindlasti huvitav olema. Ja nüüd otse opositsiooni suurima partei pressikonverentsile! Algab täpselt kell üksteist. Ega sul selle vastu midagi pole, et kohe esimesel hommikul töösse sukeldud?“
Mis mul saab selle vastu olla? Haaran innukalt käekoti ning järgnen Mateebele, kes astub jalgu lohistades oma töölaua poole. Tajun ihul kümneid uudistavaid silmapaare, siin-seal kostab meie möödudes sosinat, vaikset naeru. Mateebe haarab märkmiku ja autovõtmed ning viipab mind endaga kaasa. Ta pomiseb midagi, kuid ma ei saa peale „car“ ja „go“9 muust aru. Alles sel hetkel taipan, et see katkematu vurin, sisin, sulin ongi tema inglise keel. See aga tähendab omakorda seda, et ka ennist, Anyango kabinetis, ei rääkinud ta mitte luganda, vaid inglise keeles… Oh, issand!
Ruttan Mateebe järel trepist alla kirka valguse kätte. See on esiti silmadele pisut valus, kuid ma ei hooli sellest põrmugi. Tunnen, kuidas elevus on hinge värelema löönud, kuidas põnevus tuksleb soontes. Suurima opositsioonipartei pressikonverents riigis, kus president
Aeglaselt (inglise k)
Kiiresti (inglise k)
„Auto“ ja „minema“. (inglise k)
