siis, kui lõpeb kandidaatide esitamistähtaeg. Pean täpsustama ka seda, et kolonel Kizza Besigye pole oma kandidatuuri veel esitanud,“ vastab Bamweda ja kohendab end lohvaka pintsaku sees.
„Aga seda teeb ta ju kindlasti? Siin pole kahtlustki,“ käib Andrew peale.
„Sellele, härra Red Pepper, ei oska mina küll vastata. Kuigi võib-olla on teil mingit salajast siseinfot kolonel Kizza Besigye kandidatuuri kohta, mida meie parteiliikmed veel uneski pole näinud,“ lennutab Bamwenda iroonianoole, ise malbelt naeratades. Andrew istub vaikides oma kohale tagasi.
„Tina New Visionist. Millised on kandidaadile esitatavad nõuded?“ Käe on tõstnud pikkade juustega neiu, kelle keha on alles päris lapseohtu.
New Vision on valitsuse ametlik häälekandja. Valitsuse kontrollitavale meediagrupile kuulub Ugandas viis ajalehte, sama palju raadiojaamu, kolm ajakirja ning kaks telekanalit. Juttude järgi on nad üritanud ära osta ka suurimat iseseisvat päevalehte Daily Monitori ja erapooletuks tituleeritud nädalalehte The Observer. Kui see kõik peaks ühel päeval õnnestuma, kuulub valitsusele kogu Uganda tõsiseltvõetav meedia.
„Kandidaat peab esitama haridust tõendava dokumendi, parteiliikmete toetusallkirjad ning väljavõtte sellest, et tal on kampaania läbiviimiseks olemas omafinantseering 20 miljoni šillingi ulatuses.“
„No peale kolonel Besigye ja kindral Muntu ei küündi nende nõudmisteni küll keegi,“ hõikab vahele Andrew Red Pepperist. Bamwenda vaatab teda pikalt, naeratust näolt hetkekski kaotamata: „Red Pepperi informeerituse, analüüsivõime ning arukate järelduste asukoht on minu jaoks siiani saladuseks jäänud. Oskate ehk teie mulle öelda, kus nad olla võiksid? Ja kas meil on lootust neid peagi kohata?“
Kogu saal kihiseb naerust ja vaimukustest, esineja unustatakse sootuks. Bamwenda tänab kohaletulnuid, tõuseb pabereid korrastades püsti ning astub majakesest välja. Mateebe tormab talle järele, mina Mateebe kannul.
„Härra Bamwenda, oodake üks hetk!“ hüüab Mateebe. Järgnev küsimus kõlab umbes „kzzllkzzzvmmlkkthhhha intervjuu mgshhhaanntga“.
„Mateebe, ma ju ütlesin sulle juba eelmine nädal, et kindralmajor Mugishu Muntu tuleb siia ehk alles jaanuari keskel ja võib-olla saad temaga siis intervjuu kokku leppida. Hetkel teda siin ei ole ja mul ei ole ka täpset infot, millal ta tuleb. Räägime järgmine kord,“ vastab Bamwenda rahulikult, patsutab Mateebele isalikult õlale ning siseneb partei peakorterit majutavasse ühekorruselisse elamusse. Mateebe koputab pastakaga mõtlikult vastu märkmikku ja vaatab närviliselt ringi. Valge majakese ees laiuv ereroheline äsjapöetud muru, mille värske lõhn veel õhus hõljub, on ajakirjanikke täis valgunud. Nende vahel, väikestest gruppidest ümbritsetuna, seisavad kolm ülikonnas noormeest. Mateebe märkab ühte lilla särgi ja kuldse lipsuga tegelast, kes räägib parajasti tasasel häälel Andrew’ga Red Pepperist.
„…usume, et tal on suured võimalused. Ta on rahulikum ja ennekõike uus nägu, midagi värsket. Besigye on kaotanud kahel viimasel presidendivalimisel ja kui ta peaks kolmandat korda esitatama, siis on võit enam kui kahtlane. Miks peaks ta Musevenit võitma nüüd, kui ta ei ole selleks olnud võimeline viimase kümne aasta jooksul, on nii? Tema aeg on läbi! Rahvas tahab kedagi uut, kes süütaks nendes taas lootuse muutusele, ja Muntu sobib selleks ideaalselt.“
„Nii et Muntu hakkab Besigyega võistlema? Muntust, Besigye suurest sõbrast, kellega nad koos põõsas diktatuuri vastu võitlesid, kellega mõlemad Liikumisest välja astusid, saab nüüd tema rivaal võitluses riigi presidenditooli pärast?“ muigab Andrew pead vangutades. Ta ei suuda uskuda, et mahlane info talle pärast nii halli pressikonverentsi ise sülle jooksis. Jälle! Ta näeb juba homseid pealkirju, skandaali, siginat ja saginat, mida taoline info tekitab, ning ta ei suuda rahulolevat muiet tagasi hoida. Andrew’l on kogu aeg selline nägu peas, nagu ta oleks järjekordse käki kokku keeranud või hakkab selle keeramisega kohe tegelema.
„Andrew, ära nüüd liialda! Tegemist on demokraatliku valimisprotsessiga ja FDC teeb seda esimesena parteisiseselt, et näidata, tõestada rahvale, et me teeme seda ka pärast võimule saamist, riiklikul tasemel. Ja et meil on alternatiive Besigyele. Mitte nagu Liikumises, kus ainuke kandidaat on Museveni. Ja seda juba viimased 25 aastat. Muntu ja Besigye on endiselt sõbrad, sest see, mis varsti toimuma hakkab, on vaid puhas poliitika… Ja, nagu alati, ära oma loos allikat nimeta!“
Mateebe kasutab tekkinud vaikust ja küsib vahele: millal Muntu siiakanti satub? Tal on intervjuud vaja. Kuldse lipsuga noormees mõtleb hetke. Kahe päeva pärast on kindralmajor lubanud vähemalt paar tundi peakorteris olla, nii et siis võib proovida tema jutule pääsemist. Mateebe tänab, jätab hüvasti ning hakkab auto poole astuma, mina sabarakuna tema järel.
„Jama! Fredile see ei meeldi,“ ütleb ta autot käivitades. „Ta tahtis Muntuga intervjuud juba täna ja mitte kahe päeva pärast… Loodame, et kolmapäeval Muntu minuga räägib… Ja lugu meil ka ei ole.“
Vaatan Mateebet mõistmatult. Kuidas meil lugu ei ole? Kas see pole siis lausa suurepärane lugu, et politsei tapab keset tänavat neli inimest, keda kahtlustati milleski, mida nad veel teinudki ei olnud, aga politsei pressiesindaja argumendiks on see, et tunnistajate sõnu ei saa uskuda, sest asi toimus hilja õhtul… Mida ta sellega mõtleb? Et liiga hilja ja kõik linlased juba magasid, või nii pime, et midagi pole niikuinii näha? Lisades veel, et teda ennastki polnud seal, nagu ta oleks muidu alati sündmuspaigal isiklikult kohal. See on ju absurdne!
Mateebe raputab mu jutu peale itsitades pead, kuid ei ütle midagi. Toimunu otsekui polekski skandaalne, aga ta ju ometi on seda… Vajun mõttesse. Majad, autod ja inimesed lainetavad kuumuses. Kaherealine sõidutee tõmbub vahepeal ahtaks, näib, nagu oleks keegi asfaldi äärtest lihtsalt ära närinud. Vasakule jääb pesunaiste linnaosa, kus tontlike madalate majade vahele on risti-rästi kinnitatud sadu nööre, millel ripub sadu pesuesemeid ja tundub, et rohkem sinna küll ei mahu, kuid kümned värviliste pearätikutega naised küürutavad pesukausside kohal edasi ning ei lakka nühkimast. Väikesed poolpaljad lapsed mängivad autotee lähedal, eksivad suurte linade vahele ära, mõni nutab, hüüab ema, teised kilkavad naerda, kui veerema löödud teab kust leitud roostes rattale paljajalu järele kimavad. Pruun linnaõhk, mis on muutunud veelgi paksemaks, hägusemaks, tolmusemaks, paneb silmad kipitama. Ja ma pigistan nad kinni.
3
Taldrikule potsatab valge püdel mass. Posho.
„Maisipuder, millel pole mingit maitset,“ kõkutab Mateebe mulle kõrva. Seisame kõrgete alumiiniumist pottide ees järjekorras, käes taldrikud, kõhus augud. Meiesuguste näljaste saba ulatub sel kellaajal sööklast välja ja kui lõpuks sisse jõuab, segunevad toiduaroomid märja nõudepesulapi mõrkja lõhnaga, mis peletab pooleldi nälja. Võib-olla on see taotluslik, mõtlen. Selles kõiges on midagi nii tuttavat…
Posho kõrvale potsatab heleroheline möks. Matoke. Rohelisest aurutatud banaanist valmistatud puder, millel polevat samuti mingit maitset, kuigi muidugi oleneb, kes ja kuidas seda valmistab. Näiteks Mateebe ema teeb maailma parimat matoke’t, sest lisab sinna köögi- ja juurvilju ning ümiseb putru banaanilehtede sees sussutades kauneid viise. Posho’le ja matoke’le neli keedukartulit ning lusikatäie riisi lisanud kokatädi ei ümise ja ta pole seda nägugi, et ta seda üldse kunagi teeks. Ta mõõdab mind pika pilguga ja käsib siis tüdinult valida kollase leeme, mille sees ujuvad lihatükkide kõrval kaks porgandit, ning erklillat värvi kastme vahel. Kõhklen. Ei-ei, see lilla soust näeb ikka liiga kahtlane välja. Ja osutan kollasele. Igaks juhuks.
„Kas siis maapähklikastet ei soovi kohe kindlasti?“ ei suuda põllega naine mu valikut uskuda. Kehitan õlgu.
