on vaimustuse kõrval siiski üksjagu väsitav.
Jah, me rääkisime pikalt. Vist liigagi, sest kui tund aega hiljem kontoris Mateebe laua juurde seisma jään, teatab ta mulle rahulikult, et artikkel on valmis, et ta pani minu nime ka alla, ärgu ma muretsegu, ja põhimõtteliselt võin ma koju hakata minema, sest täna pole siin rohkem niikuinii midagi teha.
„Juba valmis…“ pomisen ja vaatan seinakella. Suur seier osutab kahele. „Mateebe, mulle oleks meeldinud ikka artikli kirjutamise juures olla, aga kuna sa ütlesid, et meil täna lugu ei ole, siis arvasin, et ei ole tegelikult ka… Millest siis artikkel räägib?“
„Ah, ei midagi erilist,“ venitab Mateebe. „Natuke FDC reageeringutest tapmistele, natuke politseijuhi avaldusi ja kõik.“
„Siis ikkagi just lugu sellest?“
„Olgugi et mitte eriti hea… kuid kuna meil muud polnud, siis arvas Fred, et väikese lõigu võiksime teha ja ma siis tegin. Aga ära muretse, järgmine kord kirjutame koos, sest tänane lugu oli tõesti lühike. Mine rahulikult koju, sul alles esimene päev ju! Ma lähen ise ka varsti ära…“
Ma ei teagi kohe, mida öelda, mõelda või teha. Lasen pilgul toimetuses ringi vurada. Töölaudade asemel laiuvad keset kontorit pruunid lauaboksid nagu raamatukogudes ja osa reporterite ees on avatud isiklik sülearvuti. Mateebe oma on ilus valge. Mu pilku märgates küsib ta, kus minu oma on. Kodus. Kus kodus? Hispaania kodus, sest keegi ei öelnud, et peaksin oma arvuti kaasa võtma. Mateebe vangutab pead, see asjaolu võib mulle hakata raskusi valmistama. Ainukesed kontori lauaarvutid paistavad olevat vähemalt viieteist aasta vanused koltunud kobakad kastid. Neist vabaks jäävale tööpinnale ei mahu peale klaviatuuri midagi, ei pabereid, märkmikku ega teisi vajaminevaid materjale. Kuid arvuteid ei leidu igas lauaboksis. Kellel oma arvutit pole ja vaja tööd teha, peab endale vaba arvuti otsima ja kui ta seda parajasti ei leia, tuleb tal oodata niikaua, kuni keegi teine oma töö lõpetab. Aga taolise korralduse juures valitseb hierarhia, leidub võrdsematest võrdsemaid. On neid, kellel on juba oma kindel koht välja kujunenud, kelle arvuti taha ei istuta naljalt isegi siis, kui teda pole kaua toimetuses näha olnud. Neil on isegi õigus töötav kolleeg arvuti tagant ära kupatada. Ülejäänud, noored reporterid, uustulnukad ja muidugi praktikandid, peavad ellujäämisvõitluses ise hakkama saama. Ka toole on vähem kui inimesi ja kui keegi korraks oma kohalt tõuseb, et minna tualettruumi või juhatajaga rääkima, siis tõmmatakse vaba iste kohe endale. Ajaks, mil too poolelijäänud artikli juurde naaseb, tuleb tal hakata uut tooli otsima. Ehk leiab tolle katkise katteriidega tooli, mida Mateebe mulle ennist istmeks pakkus, või on vaba too viltune ratastega iste, mis kriuksub ja vingub su all nagu piinatud kõuts.
Mateebe käib peale, et minema hakkaksin. Noogutan talle vastuseks sõnatult ja suundun tualettruumi poole. Alles siis, poolel teel märkan, et vasakut kätt nurga taha jääb ringikujuline, viiele inimesele mõeldud töökoht, mis asub põrandast umbes kolmkümmend sentimeetrit kõrgemal, justkui pjedestaalil. Neil on mustad nahktoolid, lameekraanidega arvutid, seinal ripub plasmateleviisor, kus räpib kohalik muusik, ning kontorimööbel läigib ja lõhnab uue järele. Ja ühe sellise arvuti taga istub naeratav, ingellik Elizabeth, kes end muusika rütmis jõnksutab.
„Elizabeth, sina siin? Mul ei ole tooligi, rääkimata oma boksist või arvutist, aga sina istud siin luksuslikul saarel nagu kuninganna ise?“
„Jah, tundub, et mul on esimesena jõudja õnne olnud! Mulle anti kohe, samal päeval see koht siin kujundajate ja toimetajate juures ning ma olen kaks nädalat juba värisenud, et varsti tuleb koha pärisomanik tagasi ja lööb mu siit minema, aga näed, ei ole tulnud ja nii palju, kui mina aru olen saanud, vist ei tulegi,“ sosistab ta mulle vandeseltslaslikult silma pilgutades. Ja mul on hea meel seda kuulda, sest see tähendab, et ka minul on lootust saada endale päris oma koht uue arvuti, läikiva laua ja mugava nahktooliga. Ehk juba homme? Ah, polegi tähtis, millal! Räägitakse, et õiged asjad juhtuvad ikka siis, kui on õige aeg ja õige aja tunned ära, kui kõik selle asjaga seotult voolab, läheb suuremate takistuste ja pettumusteta. Õiged asjad tulevad su ellu kergelt, lausa loomulikult ja nad tekitavad sinus hea, sooja, rahuliku tunde.
Elizabeth on ilmselgelt õigel ajal õiges kohas, mõtlen tänavale astudes. Toimetuse välisuks vajub vaikse klõpsatusega mu selja taga kinni ja ma viipan teisel pool teed unistavale boda-boda juhile. Siis ma veel ei tea, et minu jaoks ei koidagi siin majas seda päeva läikiva nahktooli ja uue arvutiga.
„Sa töötad Daily Monitoris!?“ hüüatab Jacob paar tundi hiljem. Ta kõrv on selle meie hispaaniakeelsest vestlusest kuidagi kinni püüdnud. Istume „La Fontaine’i“ kahe kõrge puu all ja tellime õhtusöögi ooteks kohalikku õlut; grill-liha, kartulite ja köögiviljadega läheb umbes kolmveerand tundi. „Oot-oot, las ma mõtlen, kuidas selle tüdruku nimi oligi, kes ka siin meie juures kaks ja pool aastat tagasi elas ja oli Monitoris praktikal! Katherine… Katherine Roubos… Oled sa juba kuulnud, mis temaga juhtus?“
Raputan pead. Mis temaga siis juhtus?
„Katherine kirjutas paar lugu homodest ja mõni nädal hiljem tulid inimesed tänavatele ning nõudsid tema riigist väljasaatmist. Mäletan seda nii selgelt. Suured Katherine’i näopildid, peal punane rist ja hüüded, et homopropagandist maalt välja… Katherine istus noil õhtutel sellesama laua taga siin, silmad suured, ja muudkui vangutas pead, et mida teha. Ta ei julgenud isegi tänavale minna… Mõned tahtsid ju lausa tema vangipanekut. Igatahes läks asi lõpuks niivõrd hulluks, et tal tuligi Ugandast lahkuda. Tal oli siin võimatu edasi olla, temast oli saanud persona non grata… Ma loodan, et sul läheb paremini,“ astub Jacob laia naeratuse saatel teise laua juurde.
Ma loodan ka.
Sel õhtul ei tule mul tükk aega und. Külalistemaja baaris on naised oma tavalise peo lahti löönud ja seekord on nende hulgas ka üks sopran. Tõsiasi, mis alguses ajab naerma, pärast kahte tundi aga juba nutma. Pealegi raputab naaberbaarist kostev tantsutümakas sama hoogsalt ka unenägusid. Mind ründavad tumedad massid, käes plakatid, labidad ja kirved, minust tahetakse lahti saada, Ugandast välja saata, minema kihutada. Seda karjub üks veripunaste silmadega raevunud mees mulle ruuporist otse näkku: „Propagandist sihuke!“
Selle viimase lause peale ehmatab igaüks ennast ärkvele. Hingan sügavalt sisse, lükkan lina oma alasti ihult varvasteni ning koban pimeduses Ernesto tööarvuti järele. Kes oli Katherine? Miks see kõik temaga juhtus?
Katherine Roubos oli 22-aastane Stanfordi üliõpilane, kui ta otsustas tulla 2007. aasta suvel kolmeks kuuks Daily Monitorisse praktikale. Täpselt samamoodi nagu mina, vuhiseb mul peast läbi. Kogu skandaal algas sellest, kui toimetaja palus Katherine’il – ja mitte mõnel kohalikul ajakirjanikul – kajastada esimest Uganda LGBT13-kommuuni pressikonverentsi ning jälgida homoseksuaalide õiguste üle käivat kohtulugu. Ja seda Katherine tegigi. Enda sõnul objektiivselt ja isiklikku suhtumist kõrvale jättes; toimetajagi kiitis neiu „ettevõtlikku ning usaldusväärset raporteerimist“. Vastukaja ei jäänud aga tulemata.
21. augustil 2007 toimus Kampala ragbiväljakul sadadest mustadest peadest koosnev meeleavaldus, mille organiseeris ja kus võttis ainsana sõna Kampala fanaatiline kirikujuht Martin Ssempa. Ssempa jagas kohaletulnutega oma Google’i otsingumootori tulemusi, viibutas pea kohal valgeid pabereid, mis tõestavat, et Roubos on seotud Stanfordi ülikooli lesbide, geide, biseksuaalsete ja transseksuaalsete teabekeskusega. Ssempa süüdistas Kahterine’i lesbismis. Lesbi, kes tegeleb ajakirjanduse levitamise asemel „kriminaalse propagandaga“. Sajad kuulajad, kel käes värvilised plakatid, nõudsid seejärel kooris Roubosi ajalehest vallandamist ja riigist väljasaatmist „ebamoraalse elustiili“ propageerimise pärast. Noorest ameerika praktikandist oli saanud rahvavaenlane number üks.
Katherine kirjeldas hilisemates intervjuudes,
LGBT – lesbide, geide, biseksuaalsete ja transseksuaalide. (inglise k)
