vabale sentimeetrile. Ma ei suuda oma hiiglaslikult portsult pilku pöörata. 1100 šillingit, alla 50 eurosendi. Kes selle kõik ära jõuab süüa?
Daily Monitori tagahoovis asuva ametiautode parkla ühte nurka on üles seatud kaheksa lauda kuuele. Puust laudadel on katus peal ja kooruv värv lubab aimata kunagist rohelist tooni. Hoov on rahvast täis, enamik kontoriinimesi eelistab lõunatada värskes õhus. Nende jalgade vahel luuravad kidurad kassid, kes nõuavad häälekalt oma osa ning kelle nina ette kukubki lihtsalt niisama, selgest taevast, midagi erilist peale kräunumise nõudmata, tükike söödavat. Pisut eemal on kiivitaja moodi valge lind seisma jäänud ja vaatab nagu muuseas siia-sinna, kuid aeg-ajalt, ma näen küll, teeb ta järjekordse sammukese laudade poole.
Istun Mateebe kõrvale, kui meie lauast mööduv punase pearätikuga neiu naeratab mulle ja hõiskab: „Tere, Elizabeth!“ Tervitan viisakalt vastu, tüdruk kaob majja ja alles siis taipan. Mis Elizabeth?!
Lähedal käivitatakse furgoonauto. Musta tossu on kõik kohad täis, mina köhin, vehin käega, kuid Mateebet ei näi miski häirivat. Ta sööb aplalt, peaaegu mälumata, ahmides. Maailmas ei eksisteeri peale posho ja matoke mitte midagi muud. Mina torgin toitu kombekalt noa ja kahvliga, kuid kui olen veerandi taldrikul kõrgunud mäest ära söönud ja tunnen, et enam ei jaksa, jään ümbritsevaid inimesi silmitsema. Nad naeravad tühjaks söödud taldrikute kohal, jutustavad omavahel elavalt, ilmselt jagades üksteisega põnevaid uudiseid, saladusi, kuulujutte, sest vahepeal lastakse lendu kõrvulukustavaid kiljatusi. Mateebe aga vaatab mind, siis mu taldrikut ja uuesti mind. Kuidas saab kõht enne täis saada, kui taldrik on tühi? Pakun talle oma toitu, kuid ta raputab pead.
„Ah, mul ei ole isu,“ ütleb Mateebe midagi hamba vahelt urgitsedes „Olen ikka väga vihane. Ma pidin jälle oma autoga tööasju ajama. Siin firmas töötab üle kahesaja ajakirjaniku ja firmal on ringiliikumiseks ainult kaks ametiautot. Kaks! Mismoodi saab niimoodi kvaliteetset ajakirjandust teha?“
Mina ka ei tea.
„Aga sulle makstakse bensiin ikka kinni?“
„Seda küll, kuid alles pärast kolme erineva tähtsa mehe allkirja, mida ma pean nüüd taga ajama, sest enne allkirju kulusid kinni ei maksta…
Pealegi polegi küsimus selles. Mis saaks siis, kui mul autot ei oleks, nagu enamikul siin? Jääks minemata? Või rapuks boda-boda’ga linna teise otsa ja tagasi? Oh, kuidas ma tahaksin selle reporterijama siin jätta kus kurat ja töötada mõnes Euroopa Liidu asutuses, ausalt! Seal makstakse vähemalt normaalselt ja amet oleks prestiižsem.“
Euroopa Liidus on kõik võimalik. Euroopa Liit on uus Ameerika unistus. Lehepoisist miljonäriks, reporterist rahvusvaheliste suhete spetsialistiks.
„Palju Monitor sulle palka maksab?“
Jah, sel hetkel kuulen isegi, et ütlesin seda kõvasti. Aga kuna see lause siin meie vahel juba hõljub, siis teen näo, nagu Euroopas oleks taoliste kohatute küsimuste esitamine täiesti tavaline.
„Vähe, väga vähe. Mõtle, minusuguse reporteri brutopalk on ligi 800 000 šillingit kuus, aga pärast makse jääb mulle kätte pisut vähem kui pool miljonit. Mis see siis teeb… umbes 240 eurot kuus. Kusjuures tööaeg ei ole piiratud, olen neile 24 tundi ööpäevas kättesaadav. Ja oma kuupalgast maksan 250 000 üüriks, 100 000 oma väikese õe kooliraha, siis veel auto ja mu enda õpingud. Võid ise arvutada, palju mulle söögi jaoks kuus raha jääb. Tõsiselt, Monitor ei ole hea koht töötamiseks! Ma tahan siit ära minna…“
See pole just see, mida ma oma esimesel tööpäeval võõral maal kuulda tahan. Mateebe on taskust leidnud hambaorgi, millega sorgib mõtlikult suus ja vangutab ikka ja jälle pead. Ma ei oska ta jutu peale midagi kosta. Tunnen teda selleks liiga vähe.
„Tere! Kas võin siia teie juurde istuda?“
Tõstan aeglaselt pilgu. Ingelliku näoga neiu, kelle pruunid juuksed ulatuvad õlgadeni, kelle helesinised silmad säravad taevalikult, vaatab mulle lahkelt otsa. Seal ta seisab, lihtsalt ilus nagu taevalik ilmutus. Hing värahtab rõõmust, justkui oleksime vanad tuttavad, kuigi aiman, et mu mahajäänud, tuhmuma kippuvat maailma meenutab vaid tema briti inglise keel ja nahavärv.
„Mina olen Elizabeth, kuid kõik kutsuvad mind Bethiks,“ ütleb ta naeratades, kui kahvli posho’sse lööb. Mateebe pomiseb midagi tusaselt internetist töökoha, parema tuleviku ja inimväärse elu otsimisest ning tõuseb laua tagant püsti.
„Nii et sina siis oledki Elizabeth, kelleks mind ennist peeti…“ lausun naist ikka veel võlutult silmitsedes. Me sarnaneme teineteisele nagu siga ja kägu. „Jah, ilmselt tundume meie neile samamoodi ühte nägu nagu nemad meile. Mulle on täna tutvustatud vähemalt kümmet inimest ja ma olen täiesti veendunud, et kui peaksin nendega mõne tunni pärast uuesti kohtuma, siis alustaksin otsast peale… Ah jaa, mina olen Anna-Maria ja mul on sinuga väga hea meel tutvuda. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.“
Elizabeth on pärit Londonist. Mõni aeg tagasi elas ta Indias, tegi vabatahtliku tööd ja hakkas briti ajakirjandusele Indiast, indialastest ja sealt läbi käinud tegelastest lugusid kirjutama. Tagasi Inglismaal, õnnestus tal saada tööd ühes väikeses telejaamas uudistetoimetajana, kus tal läks hästi ja oleks ehk võinud veelgi paremini minna, kui vaid rännupisik hinge poleks hakanud pitsitama. Ja seekord otsustas ta avastada Aafrikat, sest Aafrika, ja sel kohal jääb Elizabeth mõttesse, et mõne hetke pärast jätkata, sest Aafrika on Aafrika, millele ei saa tõesti mitte keegi vastu vaielda. Keenia oleks olnud liiga ilmselge valik, kõik britid ja ameeriklased lähevad sinna, sest kui nad üldse Aafrikasse lähevad, siis Keeniasse. Jah, Karen Blixen12 on palju halba teinud. Ja ta otsustas õnne proovida hoopis Ugandas. Ta saatis Daily Monitori toimetuse üldmeilile kirja, Fred Anyango vastas talle kohe pikalt tingimuste ja tööülesannete kirjeldusega ning siin ta nüüd on. Juba kaks nädalat.
„Kuidas, palun? Anyango vastas sulle kohe?“
„Jah, nii lihtne see oli. Milline siis sinu lugu on?“ muigab Elizabeth.
Jumaluke, minu lugu algas seitse kuud varem ja on kilomeetri pikkune! Kõigepealt saatsin portsu kirju Uganda naiste õigustega tegelevate organisatsioonide üldmeilidele. Kümneid kirju, kui mitte sadu, kuid neile ei tulnud mitte kunagi mitte ühtegi vastust, välja arvatud vale meiliaadressi teated. Kui hispaanlased on aeglased, siis aafriklased on seda veelgi enam, öeldi mulle. Ja see on just seda tüüpi lohutus, mis ärritab sind veelgi enam. Kuigi neil oli muidugi mõneti õigus, noogutan seda öeldes leplikult ja meenutan neid lugematuid vestlusi erinevates Aafrika riikides käinutega, mille jooksul igaüks andis isemoodi soovitusi, hinnanguid, tõlgendusi Aafrika mandril toimuvale, mis sest, et ühtset, lihtsustatud Aafrikat pole olemas. Ma ootasin nädalaid, lausa kuid ja oleksingi võinud jääda ootama, kui ühte neist paljudest meilidest poleks juhuslikult lugenud üks Kampalas töötav baski naine. Ja nüüd läheb asi põnevaks! Selle baski naise prantslasest elukaaslane oli fotograaf Ugandas, kes tundis ühte kanadalast, kes oli kunagi ammu töötanud Daily Monitoris ja kes omakorda teadis Anyangot. Tänu tolle kanadalase nimele mind üldse jutule võeti, kuigi lõplik kinnitus minu praktikale tuli pärast mitmekuulist ootamist ja kerget väljapressimist…
Jah, täpselt nii lihtne oli ka minu tee siia majja!
Elizabeth kõkutab naerda ja me jutustame väljas valitseva tapva palavuse käes veel pikalt. Küll Indiast ja briti televisioonist, siis Eestist, mis pakkus talle tunduvalt rohkem huvi kui Hispaania, sest viimases oli ta kunagi käinud, kuid Maarjamaal mitte, kuigi kuulnud oli ta meist küll. Siis arutasime kohalike raskepärase aktsendiga inglise keelt, mis on isegi talle keeruline mõista. Arvasime mõlemad, et ilmselt läheb mul paar nädalat sellega harjumiseks aega
Taani kirjanik (kirjanikunimega Isak Dinesen), kes kirjutas oma Keenia-kogemustest kuulsa romaani „Aafrika äärel“, millest vändati 1985. aastal samanimeline Oscari võitnud linateos Meryl Streepiga peaosas.
