jätta maailm maha natuke paremana kas terve lapse, aialapi või ärateenitud ühiskondliku positsiooni kaudu; teada, et vähemalt üks inimene on hinganud kergemini, sest sa oled elanud. See ongi eduI OSA
MEISTERLIKKUSE JÄLJENDAMINE
1. PEATÜKK
VALITUTE PRIVILEEG
“Elu suur eesmärk ei ole mitte teadmised, vaid tegutsemine.”
Olin temast kuulnud juba mitu kuud. Räägiti, et ta on noor, jõukas, terve, õnnelik ja edukas. Pidin seda oma silmaga nägema. Silmitsesin teda hoolega, kui ta väljus telestuudiost, ning jälgisin mõne nädala vältel, kuidas ta andis nõu paljudele inimestele alates presidendist kuni erinevate foobiate all kannatajateni. Nägin pealt, kuidas ta nõustas toitumisspetsialiste, koolitajaid, sportlasi ja õpiraskustega lapsi. Ta näis olevat uskumatult õnnelik ja sügavalt armunud oma naisesse, kui nad mööda meie riiki ja kogu maailma ringi rändasid. Ja kui nende reis sai läbi, oli aeg pöörduda tagasi San Diegosse ja veeta mõned päevad koos perega kodus oma lossis vaatega otse Vaiksele ookeanile.
Kuidas oli võimalik, et see kahekümne viie aastane poisike, kellel oli vaid keskkooliharidus, oli nii lühikese aja jooksul saavutanud nii palju? Tegemist oli ju lõppude lõpuks kutiga, kes alles kolm aastat tagasi elas pisikeses poissmehekorteris ja pesi vannis nõusid. Kuidas oli ta muutunud viisteist kilo ülekaalus olevast õnnetusehunnikust, kes ei osanud teistega suhelda ja kelle väljavaated elule olid üsna kesised, selleks keskendunud, tervisest pakatavaks, austusväärseks inimeseks, kellel oli palju häid tuttavaid ja piiritud võimalused edukas olla?
See tundus uskumatu, kuid kõige rohkem jahmatas mind see, et see olin mina ise! “Tema” lugu ongi minu lugu.
Ma ei taha muidugi öelda, et mu elu tähendab ainult edukust. Loomulikult on meil kõigil erinevad unistused ja mõtted selle kohta, mida me tahame elus saavutada. Lisaks tahan ma rõhutada, et see, keda sa tunned, kus sa käid ja mida sa omad, ei ole isikliku edukuse tõeline mõõdupuu. Minu jaoks on edu pidev millegi enama poole püüdlemine. See on võimalus pidevalt nii emotsionaalselt, sotsiaalselt, hingeliselt, vaimselt, intellektuaalselt kui majanduslikult edasi areneda, andes samal ajal midagi positiivset ka teistele. Tee edule on alati ehitamisjärgus. See on pidev kulgemine, mitte eesmärk, milleni jõuda.
Minu loo mõte on selge. Rakendades selles raamatus kirjeldatud põhimõtteid, õnnestus mul muuta mitte ainult seda, mida ma enda suhtes tundsin, vaid ka oma saavutusi ning mul õnnestus seda teha põhjapanevalt ja mõõdetavalt. Käesoleva raamatu eesmärk on jagada teiega kõike, mis mu elu paremaks muutis. Loodan siiralt, et siinsetel lehekülgedel kirjeldatud meetodid, strateegiad, oskused ja kontseptsioonid osutuvad ka teile sama jõuduandvaks kui mulle. Meis kõigis on peidus jõud teha nii, et unistused saaksid otsekui võluväel reaalsuseks. On aeg see jõud valla päästa!
Kui ma mõtlen kiirusele, millega mul õnnestus oma unistused tõelisuseks muuta, tunnen uskumatut tänulikkust ja aukartust. Kuid ma ei ole sugugi unikaalne. Asi on selles, et me elame ajastul, mil paljud inimesed saavutavad imelisi asju peaaegu üleöö, saavutavad edu, mis varasematel aegadel oleks olnud mõeldamatu. Vaadake näiteks Steve Jobsi.1 Ta oli sinistes teksapükstes nooruk, kes võttis pähe koduarvuti idee ja ehitas Fortune 5002 firma üles kiiremini kui keegi teine enne teda. Vaadake Ted Turnerit. Ta kasutas ära teabekanali, mis vaevu hingitses – kaabeltelevisiooni – ja lõi sellest impeeriumi. Vaadake selliseid meelelahutustööstuse gigante nagu Steven Spielberg ja Bruce Springsteen või ärimehi nagu Lee Iacocca või Ross Perot. Mis on neil peale hämmastava ja imestustäratava edukuse veel ühist? Vastus on muidugi … võim.
Võim on väga emotsionaalne sõna. Inimesed reageerivad sellele erinevalt. Mõne jaoks on sellel ka negatiivne tähendus. Mõni inimene ihaldab võimu väga. Teised tunnevad end sellest nakatuvat, nagu oleks tegemist millegi müüdava või kahtlasega. Kui palju võimu tahta? Kui palju võimu oleks sinu jaoks vajalik, et edasi areneda? Mida võim sinu jaoks tegelikult tähendab?
Ma ei mõtle võimu kui inimeste üle valitsemise vahendit. Ma ei mõtle sellest kui millestki, mida peale surutakse. Ma ei soovita ka teil seda teha. Selline võim kestab harva kaua. Aga tuleks aru saada, et võim on maailmas konstantne suurus. Kui te ise oma tajumusi ei kujunda, siis kujundab neid keegi teine. Tehke seda, mida te teha tahate, vastasel juhul reageerite te vaid kellegi teise kavatsustele. Minu jaoks on ülim võim suutlikkus saada tulemusi, mida inimene kõige rohkem ihaldab, ning luua selles protsessis ka teiste jaoks väärtusi. Võim on võime muuta oma elu, kujundada oma tajusid, teha nii, et olukord töötaks sinu kasuks ja mitte sinu vastu. Tõeline võim on jagatud võim, mitte pealesurutud võim. See on võime määratleda inimeste vajadusi ja neid rahuldada – nii omaenda vajadusi kui ka nende omi, kellest sa hoolid. See on võime suunata oma isiklik valitsemisala – oma mõtteprotsess, oma käitumine – selliselt, et saada just soovitud tulemusi.
Võim oma elu üle kontrolli omada on ajaloo jooksul esinenud paljudes erinevates ja vastuolulistes vormides. Väga-väga ammu oli võim lihtsalt inimese füüsise tulemus. Kõige tugevamal ja kiiremal oli võim suunata nii oma kui ka ümbritsevate inimeste elu. Tsivilisatsiooni arenedes aga muutus võim päritavaks. End kuningriigi sümbolitega ümbritsenud kuningas valitses vaieldamatu autoriteediga. Teised aga said võimu seotuse kaudu temaga. Industriaalajastu algul seisnes võim kapitalis. Industriaalprotsessi juhtijad olid need, kellel oli kapitalile ligipääs. Kõik see omab ka tänapäeval teatud tähtsust. Näiteks füüsilist jõudu on parem omada kui mitte omada. Kuid tänapäeval ammutatakse suurim võim sügavatest teadmistest.
Me kõik teame, et kätte on jõudnud informatsiooniajastu. Meie kultuur ei ole enam põhiliselt tööstuskultuur, vaid kommunikatsioonikultuur. Elame ajal, mil uued ideed, liikumised ja kontseptsioonid muudavad maailma peaaegu iga päev, olgu siis tegemist nii põhjapaneva teadusega nagu kvantfüüsika või sellise maise asjaga nagu eriti hästi müüv hamburger. Kui on üldse midagi, mis tänapäeva maailma iseloomustaks, siis on selleks peaaegu kujuteldamatult tohutu informatsioonihulga liikumine – mis ühtlasi tähendab muutusi. See info jõuab meieni raamatutest ja filmidest ja raadiost ja arvutikiipidelt andmetormina, mida me näeme ja tunneme ja kuuleme. Selles ühiskonnas on nendel, kes omavad infot ja vahendeid selle edastamiseks, midagi, mis oli vanasti kuningatel – piiramatu võim. John Kenneth Galbraith on kirjutanud: “Industriaalühiskonda toitis raha. Kuid informatsiooniühiskonnas on kütuseks ehk võimuks teadmised. On tekkinud kaks klassi – ühed, kellel on informatsioon, ja teised, kes on teadmatuses. Uue klassi võim ei tulene mitte rahast, mitte maa omamisest, vaid teadmistest”.
On väga põnev, et võimu võti on tänapäeval meile kõigile kättesaadav. Kui sa keskajal ei olnud kuningaks sündinud, siis oli sul väga raske selleks saada. Kui sul tööstusrevolutsiooni alguses ei olnud kapitali, siis olid võimalused seda koguda väga kesised. Kuid tänapäeval võib iga sinistes teksapükstes nooruk luua korporatsiooni, mis muudab maailma. Tänapäeva maailmas on informatsioon valitute privileeg. Need, kellel on ligipääs teatud eriteadmistele, võivad muuta ennast ja mitmes mõttes ka kogu maailma.
Siit aga kerkib üks ilmselge küsimus. Ameerika Ühendriikides on ju elukvaliteedi muutmiseks vajalikud erialateadmised kõigile kättesaadavad. Need on olemas igas raamatukaupluses, igas videolaenutuses, igas raamatukogus. Neid võib ammutada kõnedest, seminaridelt ja kursustelt. Me kõik ju tahame olla edukad. Bestsellerite loetelu on täis retsepte, kuidas olla edukas: The One Minute Manager, In Search of Excellence, Megatrends, What They Don’t Teach You at Harvard Business School, Bridge Across Forever…3 Nimekiri on lõputu. Kogu info on olemas. Miks siis mõned inimesed saavutavad
Rajas 1975. aastal firma
Majandusajakirja
“Ühe minuti juht”, “Otsides täiuslikkust”, “Megatrendid”, “Mida Harvardi Ärikoolis ei õpetata”, “Sild üle lõpmatuse”. (
