RohnMeisterlikkuse saavutanud inimesed käivadki mööda edu rada. Kutsun seda Ülima Edu Valemiks. Valemi esimene samm on teada soovitud tulemust ehk teisisõnu täpselt määratleda, mida soovitakse saavutada. Teine samm on tegutsemine – vastasel juhul jäävad soovid alatiseks unistuseks. Te peate tegutsema just sellisel viisil, mis teie arvates kõige tõenäolisemalt annab soovitud tulemuse. Tegevused ei anna alati soovitud tulemusi, seetõttu kolmas samm on endas selliste sensorite väljaarendamine, mis aitavad ära tunda tegevusest tulenevad reaktsioonid ja tulemused ning teha võimalikult kiiresti selgeks, kas tegevus viib eesmärgile lähemale või vastupidi. Tuleb teada, milliseid tulemusi tegevus annab, olgu siis tegemist vestluse või lihtsalt igapäevaste toimetustega. Kui tulemused ei ole need, mida sooviti, on vaja selgeks teha, mis tulemusi siis saadi, et sellest kogemusest õppida. Ja siis tuleb astuda neljas samm, arendada välja paindlikkus, et muuta oma käitumist seni, kuni saavutatakse soovitud eesmärk. Edukaid inimesi jälgides märkate, et nemad on need sammud astunud. Nad alustasid eesmärgi seadmisest, sest sihtmärki ei ole võimalik tabada, kui te seda määranud ei ole. Nad tegutsesid, sest teadsid, et eesmärgist üksi ei piisa. Neil oli võime teisi inimesi mõista ning seetõttu teadsid nad, millist reageeringut oodata. Ning nad kohandasid end pidevalt, muutsid oma käitumist seni, kuni leidsid selle, mis toimis.
Mõelge Steven Spielbergile. Juba kolmekümne kuue aastaselt oli ta kõige edukam filmitegija ajaloos. Neli kõigi aegade parimat filmi on just tema tehtud, sealhulgas E.T., The Extra-Terrestrial, mis on kõigi aegade edukaim film. Kuidas õnnestus tal juba nii noorena nii kaugele jõuda? See on tähelepanuväärne lugu.
Spielberg teadis juba alates kaheteistkümnendast või kolmeteistkümnendast eluaastast, et tahab saada filmirežissööriks. Tema elu muutus, kui ta käis seitsmeteistkümnesena ühel pärastlõunal Universali stuudiotes ekskursioonil. Kahjuks ei hõlmanud ekskursioon otseselt filmivõtete paiku ning Steven, kellel oli eesmärk silme ees, astus vajalikud sammud. Ta hiilis teistest eemale, et vaadata, kuidas filmi tegelikult tehakse. Lõpuks kohtus ta ka Universali toimetusosakonna juhiga, kes vestles temaga terve tunni ja tundis Spielbergi filmide vastu huvi.
Enamiku jaoks oleks lugu sellega ka lõppenud. Aga Spielberg ei olnud nagu enamik inimesi. Temas oli sisemist jõudu. Ta teadis, mida tahab. Ta oli oma esimesest stuudiokülastusest midagi õppinud ning muutis taktikat. Järgmisel päeval pani ta selga ülikonna, võttis kätte isa diplomaadikohvri, kandamiks ainult võileib ja kaks maiustust, ja pöördus stuudiosse tagasi ilmega, nagu peakski ta seal olema. Tol päeval marssis ta väravavalvest enesekindlalt mööda. Ta leidis ühe mahajäetud haagissuvila ja pani uksele plastiktähtedega sildi “Režissöör Steven Spielberg”. Ülejäänud suvi möödus tal režissööride, kirjanike ja toimetajatega kohtudes, igatsetud maailma veerel jõlkudes, igast vestlusest õppides, filmitegemist vaadeldes ning aistingute teravust edasi arendades.
Lõpuks, kahekümneaastasena, olles saanud stuudio territooriumil omainimeseks, näitas Steven Universalile tagasihoidliku sisuga filmi, mille ta oli kokku pannud, ning talle pakuti seitsmeaastast lepingut ühe televisioonisarja režissöörina. Ta oli oma unistuse teoks teinud.
Kas Spielberg toimis Ülima Edu Valemi järgi? Kindlasti. Ta teadis täpselt, mida tahta. Ta tegutses. Tal oli aistingute teravust, et teada, millised on saavutatud tulemused, kas tegutsemine viib teda eesmärgile lähemale või sellest kaugemale. Ning tal oli paindlikkust muuta oma käitumist, et ihaldatud eesmärgini jõuda. Kõik edukad inimesed, keda ma tean, toimivad samamoodi. Need, kes edu saavutavad, on altid muutustele ja paindlikud seni, kuni on soovitu saavutanud.
Mõelge Columbia Ülikooli õigusteaduskonna dekaanile Barbara Blackile, kes kunagi kujutles end vaimusilmas dekaanina. Noore naisena tegi ta endale teed meeste pärusmaale ja lõpetas edukalt Columbia Ülikooli õigusteaduste kraadiga. Seejärel otsustas ta oma karjäärialase unistuse ootele panna, et täita teine unistus – luua perekond. Üheksa aastat hiljem leidis ta, et on valmis oma karjäärialast unistust teostama, seega pani ta end kirja Yale’i Ülikooli doktorantuuri ning arendas endas välja õpetamis-, uurimis- ja kirjutamisoskuse, mis andsid talle lõpuks töökoha, mida ta oli alati tahtnud. Ta oli süvendanud endas veendumust – ta oli muutnud oma lähenemisviisi ja ühendanud mõlemad eesmärgid ning saanud Ameerika ühe kõige prestiižsema õigusteaduskonna dekaaniks. Ta oli murdnud tava ja tõestanud, et edu võib saavutada üheaegselt mitmel tasandil. Kas ta järgis Ülima Edu Valemit? Muidugi. Enese eesmärki teades katsetas ta millegagi ja kui see ei toiminud, muutis ta end seni, kuni oskas oma elu tasakaalus hoida. Lisaks tähtsa õigusteaduskonna juhtimisele on ta ka ema ja abikaasa.
Veel üks näide. Kas te olete kunagi söönud Kentucky Fried Chickeni praetud kana? Kas te teate, kuidas kolonel Sanders ehitas üles impeeriumi, mis tegi temast miljonäri ja muutis kogu rahva toitumisharjumusi? Alguses ei olnud ta midagi enamat kui praetud kana retseptiga pensionär. Muud ei midagi. Ei mingit ettevõtet. Mitte midagi. Tal oli olnud väike restoran, mis läks pankrotti, kuna suur maantee, mille ääres restoran tegutses, suunati ümber teisale. Saanud sotsiaalabist esimese toetusraha, otsustas ta katsetada, kas tal õnnestub oma kanaretsepti müüa. Alguses kavatses ta lihtsalt retsepti restoraniomanikele müüa ja siis nende tulust teatud protsenti küsida.
Muidugi ei olnud see just kõige realistlikum äri alustamise idee. Tuligi välja, et see ei toonud tähesära. Ta sõitis mööda maad ringi ja magas autos, püüdes igal võimalusel endale toetajat leida. Ta koputas paljudele ustele. Talle öeldi ära 1009 korral ja siis äkki juhtus midagi imelist. Keegi vastas jaatavalt. Kolonel oli äris tagasi.
Kui paljudel teist on mingi retsept? Kui paljudel teist on valges ülikonnas turske vana mehe sisemist jõudu ja karismat? Kolonel Sanders ajas kokku varanduse, sest tal oli suutlikkust võtta ette suuri, otsustavaid samme. Tal oli sisemist jõudu, et saavutada ihaldatud tulemust. Tal oli jõudu kuulda tuhat korda “ei” ning ikka endale sisendada, et ta peab ka järgmisele uksele koputama, ise veendunud, et just seal võib olla keegi, kes ütleb “jah”.
Ühel või teisel viisil on kõik siin raamatus kirjutatu mõeldud selleks, et teie aju hakkaks saatma teile efektiivselt signaale, mis teid edukalt tegutsema sunniksid. Peaaegu igal nädalal korraldan ma 4-päevase seminari teemal “Mõtte revolutsioon”. Sellel seminaril õpetame me inimestele, kuidas panna oma aju tööle võimalikult efektiivselt, nii et söömine, hingamine ja füüsiline tegevus annaksid võimalikult palju energiat. 4-päevase seminari esimese pärastlõuna teemaks on “Hirmu muutmine jõuks”. Seminari mõte on õpetada inimestele, kuidas tegutseda, mitte olla hirmust halvatud. Seminari lõpul antakse osalejatele võimalus kõndida sütel – üle kahe kuni kolme meetri pikkuse hõõguvate süte aseme, kusjuures edasijõudnute grupis on mul olnud inimesi, kes kõnnivad kaksteist meetrit. Sütel kõndimine on meedia nii kihevile ajanud, et mulle tundub, et selle tegelik sõnum hakkab kaotsi minema. Eesmärk ei ole sütel kõndimine. Peaks ju olema selge, et õndsast hõõguvatel sütel kõndimisest ei tõuse mingit majanduslikku ega sotsiaalset kasu. Sütel kõndides kogeb inimene oma tegelikke võimeid, see on varjatud võimalusi väljendav metafoor, võimalus jõuda tulemusteni, millest inimene varem unistadagi ei julgenud.
Inimesed on sütel kõndinud tuhandeid aastaid. Mõnes maailma osas on see inimese usu religioosne proovilepanek. Kui mina sütel kõndimist läbi viin, siis ei ole see mingi usuline talitus selle tavatähenduses. Ometi on see usu kogemine. See annab inimesele kõige veenvamalt teada, et ta on suuteline arenema, end pingutama, tegema asju, mida ta varem pidas võimatuks, ning et oma suurimad hirmud ja piirangud on ta endale välja mõelnud ise.
Selle, kas inimene suudab sütel kõndida või mitte, määrab ära tema võime suhelda iseendaga viisil, mis sunnib teda tegutsema, hoolimata kõigist varasematest hirmudest kõige selle pärast, mis võiks temaga selle kõndimise tulemusena juhtuda. Siit järeldub, et inimene suudab teha praktiliselt kõike, kui ta oskab oma sisemisi ressursse koondada nii, et tekiks usk suutlikkusse ja tegutsemise edukusse.
Eelnevast
