kes nägi oma vanuse kohta vana välja. Väliselt oli tal kõik olemas. Sisemiselt oli ta juba aastaid tühi olnud.
Sarnaseid näiteid on meie ümber palju. Olete te kunagi kuulnud Pete Strudwickist? Ta sündis ilma käte ja jalgadeta, kuid temast sai maratonijooksja, kes on tänaseks läbinud juba 40 000 kilomeetrit. Mõelge Helen Kelleri hämmastavale loole.5 Või Candy Lightnerile, kes lõi mittetulundusühingu Mothers Against Drunk Driving.6 Ajendiks oli kohutav tragöödia – joobnud juht sõitis surnuks tema tütre –, mis pani teda asutama organisatsiooni, mis tänaseks on päästnud juba sadu, aga võib-olla isegi tuhandeid elusid. Teise äärmusena võiks nimetada selliseid inimesi nagu Marilyn Monroe ja Ernest Hemingway, kes olid fantastiliselt edukad, kuid ometi hävitasid end lõpuks ise.
Tahaksin teile eelneva põhjal esitada järgmise küsimuse: mis on erinevus “pean” ja “ei pea” vahel? Mis on erinevus “suudan” ja “ei suuda” vahel? Mis on erinevus “teen” ja “ei tee” vahel? Miks saab mõni inimene üle kohutavatest, kujuteldamatutest õnnetustest ja muudab oma elu õnnestumiseks, teine aga juhib selle kõigist eelistest hoolimata hukatusse? Miks kasutab mõni ära kõik oma kogemused ja paneb need enda heaks tööle, teine aga käitub nii, et läbielatu hakkab tema vastu töötama? Mis mõttes on W. Mitchell ja John Belushi erinevad? Mis on see, mis muudab inimese elukvaliteeti?
See küsimus on mind painanud kogu elu. Lapsepõlves nägin ma enda ümber inimesi, kellel oli igasugust rikkust – suurepärased töökohad, õnnelik isiklik elu ja hea tervis. Ma pidin teada saama, mis on selle põhjuseks, et nende elu on minu ja mu sõprade omast nii erinev. Tuleb välja, et erinevus on tingitud sellest, kuidas me enesega suhtleme ja milliseid samme astume. Mida teeb inimene siis, kui ta on kõike katsetanud ja asjad lähevad ikka valesti? Edukatel inimestel ei ole vähem probleeme kui edututel. Ainsad, kellel ei ole probleeme, lamavad kalmistutel. Mitte see, mis meiega juhtub, ei erista läbikukkumist edust. Määrav on hoopis see, kuidas me juhtunut tajume ja mida me selles suhtes ette võtame.
Kui W. Mitchell sai oma kehalt informatsiooni, et kolm neljandikku sellest on kaetud kolmanda astme põletushaavadega, seisis ta valiku ees, kuidas seda infot tõlgendada. See sündmus oleks andnud piisavalt põhjust, et surra, nutta või endale midagi muud sisendada. Tema otsustas endale sisendada, et see kogemus on talle antud teatud eesmärgiga. Ning et ühel päeval annab see talle veelgi suuremad eelised eesmärgini jõudmisel – maailma muutmisel. Selle endale selgeks teinud, kujundas ta välja kindlad veendumused ja väärtushinnangud, mis hakkasid tema elu juhtima pigem eelistest, mitte aga tragöödiast lähtudes – isegi pärast seda, kui ta jäi halvatuks. Kuidas suutis Pete Stradwick joosta Pike’s Peaki, maailma kõige raskemat maratoni, kui tal ei olnud käsi ega jalgu? Lihtsalt. Ta õppis endaga suhtlema. Kui tema kehameeled saatsid talle signaale, mida ta oli varem tõlgendanud valuna, piirangutena, kurnatusena, siis ta lihtsalt muutis nende tähendust, andes signaalidele uued nimed, ja jätkas oma närvisüsteemi veenmist nii, et oli võimeline edasi jooksma.
“Asjad ei muutu; meie muutume.”
Mind on alati huvitanud, kuidas inimesed tulemusteni jõuavad. Sain juba ammu aru, et edul on teatud võti, et väljapaistvate tulemustega inimesed teevad nende saavutamiseks teatud asju. Mõistsin, et ei piisa, kui teatakse, et W. Mitchell ja Pete Strudwick suhtlesid endaga viisil, mis võimaldas neil tulemusteni jõuda. Oli vaja täpselt välja selgitada, kuidas nad seda tegid. Ma uskusin, et kui ma jäljendan teiste tegevust täpselt, siis saan ka mina sama häid tulemusi kui nemad. Uskusin, et kui ma midagi külvan, siis saan ka saaki lõigata. Teiste sõnadega, kui ma leian inimese, kes on kaastundlik isegi kõige keerulisemas olukorras, ja kui ma teen kindlaks tema strateegia – kuidas ta olukorda suhtub, kuidas ta kasutab oma keha selles olukorras –, siis võiksin ka mina muutuda kaastundlikumaks. Kui mees ja naine on õnnelikus abielus ja tunnevad teineteise vastu sügavat armastust ka kahekümne viie aasta möödudes, siis võiksin ma kindlaks teha, kuidas nad on käitunud, milline usk on sellele kaasa aidanud, ning ka omaenda isiklikus elus samu tulemusi saavutada. Olin näiteks hirmsasti ülekaaluline. Sain aru, et mul on vaja jäljendada saledaid inimesi, teha kindlaks, mida nad söövad, kuidas nad söövad, millised on nende veendumused, ning ma jõuan sama tulemuseni. Just nii kaotasin ma oma liigsed viisteist kilo. Tegin sama rahalises sfääris ja oma isiklikes suhetes. See oli mu isikliku meisterlikkuse otsingu algus. Ja selles otsingus uurisin ma kõiki võimalikke valdkondi.
Nii avastasin ma enda jaoks teaduse nimega neurolingvistiline programmeerimine ehk lühendatult NLP. Nimi ise ütleb, et “neuro” viitab ajule ja “lingvistiline” keelele. Programmeerimine on aga plaani või protseduuri paikapanek. NLP uurib, milline on verbaalse ja mitteverbaalse keele mõju inimese närvisüsteemile. Inimese suutlikkus elus midagi teha põhineb tema võimel juhtida oma närvisüsteemi. Need, kes suudavad jõuda väljapaistvate tulemusteni, teevad seda oma närvisüsteemi abil ja selle kaudu toimuva spetsiifilise suhtlemisega.
NLP uurib, kuidas inimesed iseendaga suheldes tekitavad optimaalse hulga sisemisi ressursse kasutavaid seisundeid ja seega ka suurima võimaliku arvu käitumisvalikuid. Nimetus “neurolingvistiline programmeerimine”, kuigi see kirjeldab täpselt antud teaduse uurimisvaldkonda, võib siiski olla ka üheks põhjuseks, miks te ei ole sellest võib-olla kunagi kuulnud. Varem õpetati seda peamiselt arstidele ja vähestele õnnelikele ärijuhtidele. Mõistsin sellega esimest korda kokku puutudes kohe, et see on midagi täiesti erinevat kõigest, mida ma olin varem kogenud. Vaatasin pealt, kuidas NLP-d praktiseeriv arst võttis ette patsiendi, kellel juba aastaid oli ravitud foobiat, ja vähem kui neljakümne viie minutiga oli igasugune foobia kadunud. Olin vaimustatud. Ma pidin sellest kõik teada saama! (Muide, väga tihti saavutatakse tulemus viie või kümne minutiga.) NLP annab süstemaatilise ajujuhtimise raamistiku. Selles õpetatakse juhtima mitte ainult omaenda seisundeid ja käitumist, vaid ka teiste omi. Lühidalt öeldes on see teadus, kuidas oma aju optimaalselt juhtida, et saavutada soovitud tulemusi.
NLP pakkus mulle täpselt seda, mida ma olin otsinud. Selles peitus võti, mis aitas lahti muukida saladuse, kuidas osa inimesi suudab pidevalt optimaalseid tulemusi saavutada. Kui keegi ärkab hommikul üles vaevata ja kergelt ning on energiast pakatamas, siis on see antud meetodiga saavutatud tulemus. Kuidas selleni jõuti? Kuna kõik tulemused tulenevad mingitest tegevustest, siis millised olid need vaimsed või füüsilised tegevused, mis tekitasid unest vaevata ja kergesti ärkamise neurofüsioloogilise protsessi? Üks NLP eeldusi on see, et meil kõigil on ühesugune närvisüsteem, nii et kui keegi siin maailmas suudab mingit asja teha, siis saate ka teie oma närvisüsteemi samamoodi tööle panna. Antud protsessi, mille abil selgitatakse täpselt välja, mida inimene mingi kindla tulemuse saavutamiseks teeb, nimetatakse jäljendamiseks.
Küsimus on jällegi selles, et kui keegi teine siin ilmas suudab mingit asja teha, siis suudate seda ka teie. Asi ei ole selles, kas te suudate jõuda tulemusteni, mida sai teine inimene; asi on strateegias – kuidas see inimene nende tulemusteni jõudis? Kui keegi oskab väga hästi õigekirja, siis on võimalik teda nii jäljendada, et ka teie ise muutute nelja või viie minuti pärast heaks õigekirjaoskajaks. (Selle strateegia kohta saate te rohkem teada 7. peatükist.) Kui keegi teie tuttavatest oskab väga hästi oma lapsega suhelda, siis saate seda teha ka teie. Kui kellelgi on hommikul hästi kerge üles tõusta, siis muutub see kergeks ka teie jaoks. Tuleb lihtsalt jäljendada, kuidas teine inimene juhib oma närvisüsteemi. Loomulikult on mõned ülesanded teistest raskemad ning nende jäljendamine ja kopeerimine võtab rohkem aega. Kuid kui teil on piisavalt soovi ja usku, mis teid kohanemise ja muutuste ajal toetavad, siis saab jäljendada praktiliselt kõike. Paljudel juhtudel üritatakse katse ja eksituse meetodil aastaid, et leida parim keha ja vaimu kasutamise ning tulemuste saavutamise moodus. Aga teil on võimalik vahele astuda, jäljendada tegevusi, mille täiustamiseks on kulunud palju aastaid, ja jõuda samadele tulemustele hetkega, kuudega – või vähemalt palju väiksema ajaga kui see inimene, kelle tulemusi te kavatsete kopeerida.
NLP on välja töötanud
Pime ja kurt ameeriklanna, elas aastatel 1880-1968, lõpetas Radcliffi kolledži, valdas lisaks inglise keelele ka prantsuse ja saksa keelt. Tema jutustus “Minu elu lugu” on ilmunud ka eesti keeles. (
“Emad purjus autojuhtide vastu”. (
