kontrolli all hoida ja enda kasuks tööle panna.
Seisundit võib defineerida kui inimese sisemuses toimuvate miljonite neuroloogiliste protsesside summat ehk, teiste sõnadega, igal ajahetkel kogetu summat. Enamik inimese seisunditest tekib teadliku suunamiseta. Me näeme midagi ja reageerime sellega, et tekib mingi seisund. See võib olla sisemisi ressursse ärakasutav ja kasulik seisund või neid mittekasutav ja kitsendav seisund, aga me ei võta enamasti midagi ette, et seda kontrolli all hoida. Erinevus nende vahel, kes ei saavuta elus oma eesmärke, ja nende vahel, kes saavutavad, on selles, et ühed ei suuda end positiivsesse seisundisse viia, teised aga suudavad end pidevalt viia seisundisse, mis neid nende saavutustes toetab.
Iga inimene tahab alati mingit positiivset seisundit. Tehke nimekiri asjadest, mida te elult ootate. Armastust? Hea küll, armastus on seisund, tunne või emotsioon, mille kohta me saadame endale signaali ja mida me sisimas tunneme ümbritsevast tulevate teatavate ärritajatega seoses. Kindlustunnet? Austust? Me ise loome need endale. Me ise tekitame need seisundid oma sisemuses. Võib-olla ihaldate te raha? See ei tähenda aga sugugi, et te igatsete omada väikseid rohelisi paberitükke, millelt vaatavad vastu surnud kuulsuste näod. Te tahate seda, mida raha teile annab: armastust, kindlustunnet, vabadust või veel mingeid muid seisundeid, mida raha teie arvates aitab saavutada. Võti nii armastuse kui ka rõõmu saavutamiseks ning veel ühe võime võti, mida inimene on kaua aega otsinud – võime juhtida oma elu –, on võime teada, kuidas juhtida ja kontrollida oma seisundeid.
Oma seisundite juhtimiseks ja soovitud tulemuste saavutamiseks on vaja õppida, kuidas juhtida efektiivselt oma aju. Et seda teha, on vaja natuke teadmisi, kuidas aju toimib. Tuleb teada, mis mingi seisundi tekitab. Inimene on sajandeid huvi tundnud, kuidas oma seisundeid ja kogetavat muuta. Ta on proovinud paastumist, uimasteid, rituaale, muusikat, seksi, toitu, hüpnoosi, skandeerimist. Kõigil neil asjadel on oma otstarve ja piirangud. Nüüd aga tutvustaksin ma teile palju lihtsamaid viise, mis on sama efektiivsed, kuid sageli kiiremad ja täpsemad.
Kui käitumine on selle seisundi tulemus, milles inimene parajasti viibib, siis järelikult on suhtlemine ja käitumine sisemisi ressursse kasutavas seisundis teistsugune kui neid ressursse mittekasutavas seisundis. Siit kerkib järgmine küsimus: mis on see, mis tekitab seisundi, milles inimene parajasti viibib? Seisundil on kaks peamist komponenti. Esimene on sisemised kujutluspildid ning teine füüsise seisund ja kasutamine. See, kuidas te asju näete, kuidas te endale eksisteeriva olukorra kohta midagi ütlete, tekitab teatud seisundi ning ühtlasi ka käitumise. Näiteks kuidas te kohtlete oma abikaasat või elukaaslast, kui ta tuleb koju lubatust palju hiljem? Teie käitumine oleneb suures osas teie seisundist armastatu saabumise hetkel ja seisund omakorda suures osas sellest, mida te olete endale hilinemise põhjusena vaimusilmas ette kujutanud. Kui olete tundide viisi mõelnud, et inimene, kellest te hoolite, on sattunud õnnetusse, on verine, surnud või haiglas, siis tervitate te teda kergenduspisarate, kallistuste ja küsimusega, mis juhtus. See käitumine on tingitud muretsemise seisundist. Kui te aga olete teda ette kujutanud salajast armuromaani pidamas või kui te olete endale ikka ja jälle öelnud, et ta hilineb vaid sellepärast, et ei hooli teie ajast ega tunnetest, siis saab ta saabumisel teie seisundist tulenevalt hoopis teistsuguse vastuvõtu osaliseks. Vihaseisund või seisund, milles inimene tunneb end ärakasutatuna, tingib hoopis teistsuguse käitumise.
Siit tuleneb järgmine ilmselge küsimus: miks kujutab üks inimene asju ette muretsemise seisundist lähtudes, teine aga tekitab endale kujutluspilte, mis viivad ta usaldamatuse ja viha seisundisse? Tegureid on palju. Võib-olla jäljendame me oma vanemate või teiste eeskujude reageeringuid. Näiteks kui teie ema muretses alati, kui isa tuli hiljem koju, siis võite ka teie kujutada asju ette nii, et hakkate muretsema. Kui aga ema rääkis, et ta ei saa isa usaldada, siis võite te olla võtnud omaks hoopis sellise mudeli. Seega – meie veendumused, hoiakud, väärtushinnangud ja läbielatu mingi inimesega seoses mõjutab tema käitumise kohta tekkivaid kujutluspilte.
Kuid tunnetust ja ettekujutust maailma kohta mõjutab veel üks tähtsam ja tugevam tegur – inimese füüsiline seisund. Lihaspingel, sellel, mida me sööme, kuidas me hingame, kehahoiakul, üldisel biokeemilisel talitlusel on inimese seisundile tohutu mõju. Sisemine kujutluspilt ja füüsis toimivad koos küberneetilises seoses. Iga asi, mis mõjutab üht, mõjutab automaatselt ka teist. Seega sisaldab seisundite muutmine sisemise kujutluspildi ja füüsise muutmist. Kui teie armastatu/abikaasa/laps peaks juba olema kodus, kuid ei ole, ning teie keha on sisemisi ressursse kasutavas seisundis, siis kujutate te teda ilmselt ette liiklusummikus või koduteel. Kui te aga olete mingil põhjusel sellises füsioloogilises seisundis, kus teie lihased on pinges või väga väsinud või kui teil on valud või madal veresuhkru tase, siis kaldute te endale asju maalima viisil, mis suurendab negatiivseid tundeid. Mõelge näiteks: kas te tajute maailma end füüsiliselt energilise ja erksana tundes teisiti kui väsinult ja haigena? Füüsise seisund määrab otseselt ära, kuidas te maailma ette kujutate ja kogete. Kui olukord paistab raske ja murettekitav, kas siis ei lähe ka teie keha pingesse? Need kaks tegurit – sisemine kujutluspilt ja füüsis – mõjutavad teineteist pidevalt ja tekitavad erinevaid seisundeid. Seisund, milles me viibime, määrab ära ka meie käitumise. Seetõttu tuleb meil oma käitumise kontrollimiseks ja juhtimiseks kontrollida ja juhtida oma seisundeid; seisundite kontrollimiseks aga peame me pidevalt kontrollima ja teadlikult juhtima oma sisemisi kujutluspilte ja füüsist. Kujutage ette, kui te oleksite igal ajahetkel võimeline sajaprotsendiliselt oma seisundit kontrollima!
KUIDAS ME TEKITAME SEISUNDEID JA KÄITUMIST
Et oma kogemusi juhtida, tuleb kõigepealt aru saada, kuidas kogemus tekib. Nagu kõik imetajad, võtavad inimesed keskkonnast vastu infot ja loovad selle kohta vastavalt kohandunud retseptorite ja meeleorganite kaudu kujutluspilte. Meeli on viis: maitsmis-, haistmis-, nägemis-, kuulmis- ja kompimismeel. Enamiku oma käitumist mõjutavatest otsustest teeme me ainult kolme meele abil: nägemis-, kuulmis- ja kompimismeelt kasutades.
Retseptorid juhivad väliste ärritajate signaali ajju. Ajus toimub üldistamine, moonutamine ja kustutamine ning seejärel võtab aju need elektrilised signaalid ja filtreerib sisemiseks kujutluspildiks.
Seega ei ole sisemine kujutluspilt, teie poolt sündmuse kogemine, täpselt see, mis toimus, vaid pigem isikupärastatud sisemine ettekujutus toimunust. Inimese teadlik mõistus ei saa kasutada kõiki signaale, mis talle saadetakse. Te läheksite otsekohe hulluks, kui peaksite teadlikult aru saama tuhandetest signaalidest alates pulsilöökidest vasakus sõrmes kuni vibratsioonini kõrvas. Sellepärast filtreerib ja säilitab aju informatsiooni, mida tal on vaja või mida võib vaja minna hiljem, ning lubab inimese teadvusel ülejäänut ignoreerida.
Selle filtreerimisprotsessiga saab selgitada tohutut inimtajumuste erinevust. Kaks inimest võivad pealt näha sama avariid, kuid anda selle kohta absoluutselt erinevaid selgitusi. Üks võis rohkem tähelepanu pöörata sellele, mida ta nägi, teine aga sellele, mida ta kuulis. Nad tajusid seda erinevatest vaatenurkadest. Neil on erinevad füüsised, kuid see on just see, millest tajumisprotsess alguse saab. Ühel võib olla sajaprotsendiline nägemine, teine võib aga lihtsalt olla füüsiliselt üliheas vormis. Üks võib olla ise kunagi avarii läbi elanud ja tal on sellest salvestunud ere mälupilt. Kuidas asi ka ei oleks, neil kahel on sündmuse kohta väga erinevad kujutluspildid. Nad salvestavad need tajumused ja sisemised kujutluspildid uute filtritena, mille läbi nad tulevikus uusi asju kogevad.
NLP-s on kasutusel üks tähtis kontseptsioon – “Kaart ei ole territoorium”. Ka Alfred Korzybski on kirjutanud oma raamatus Science & Sanity:7 “Kaardil on väga olulised iseloomulikud jooned. Kaart ise ei ole territoorium, mida ta kujutab, aga kui ta on õige, siis on tal territooriumile sarnane struktuur, mis muudab ta kasulikuks.” Inimese kohta paralleele tõmmates on siin tähtis see, et inimese sisemine kujutluspilt ei ole sündmuse täpne esitamine. See on lihtsalt üks tõlgendus, mida filtreeritakse sellele inimesele iseloomulike veendumuste, hoiakute, väärtushinnangute ja veel millegi kaudu, mida
“Teadus ja terve mõistus” (
