Aga antud stseen võtab dramaatiliselt kokku, kuidas inimene võib mingis seisundis – heas või halvas – teha asju, mida ta teisel juhul kindlasti ei teeks. Rõhutan seda ikka ja jälle, sest see on teisse sisse kodeeritud: inimeste käitumine on nende seisundi tulemus. See, kuidas nad reageerivad oma seisundist lähtuvalt, on tingitud nende maailmapildist – salvestatud neuroloogilistest strateegiatest. Mina ei oleks suutnud Michael O’Brianit panna olümpiakulda võitma. Ta pidi ise suure osa oma elust tööd tegema, et salvestada strateegiaid, lihaste reageeringuid jne. Aga mida mina sain teha, oli välja selgitada, kuidas ta saaks soovi korral ja just vajalikel minutitel kõik oma sisemised ressursid ja edustrateegiad ühte koondada.
Enamik inimesi astub oma elu teadlikuks suunamiseks väga vähe samme. Nad ärkavad hommikul depressioonis või energilistena. Meeldivad sündmused tõstavad tuju, ebaõnn muudab selle kehvaks. Üks suur erinevus mis tahes alal töötavate inimeste vahel on see, kui efektiivselt nad oma sisemisi varusid koondavad. Spordis on see kõige selgem. Mitte keegi ei ole kogu aeg edukas, aga on teatud sportlased, kellel on võime end soovi korral sisemisi ressursse koondavasse seisundisse viia ning kes peaaegu alati oma võimalused ära kasutavad. Miks võitis Reggie Jackson kõik oktoobrijooksud? Kuidas kujundasid Larry Bird või Jerry West endas välja vapustava võime tabada korvi alati just siis, kui palli enda käes hoidmise aeg hakkas otsa saama? Nad olid suutelised koondama kõik oma sisemised varud just sel hetkel, kui seda vaja läks, kui pinge oli kõige suurem.
Seisundi muutus on just see, mille poole enamik inimesi püüdleb. Nad tahavad olla õnnelikud, rõõmsad, ekstaasis, keskendunud. Nad tahavad meelerahu või püüavad pääseda seisunditest, mis neile ei meeldi. Nad tunnevad frustratsiooni, viha, ärritust, tüdimust. Mida siis enamik inimesi teeb? Nojah, nad lülitavad sisse televiisori, mis annab neile uusi kujutluspilte, mida saab endasse ahmida, sest siis nad saavad midagi näha ja selle üle naerda. Frustratsioon kaob. Nad lähevad välja sööma või teevad suitsu või tarbivad uimasteid. Või kui asi on positiivsem, siis lähevad trenni. Enamiku nimetatud lähenemisviiside juures on vaid see probleem, et tulemus ei ole jääv. Kui telesaade on läbi, on inimese sisemine kujutluspilt oma elust ikka samasugune. See tuleb uuesti meelde ja ta tunneb end pärast liigse toidu või uimastite tarbimist jälle halvasti. Ajutise seisundimuutuse eest tuleb maksta teatud hinda. Käesolevas raamatus selgitatakse hoopis seda, kuidas muuta oma sisemist kujutluspilti ja füüsist ilma väliste vahenditeta, mis pikapeale tekitavad sageli lisaprobleeme. Miks tarbivad inimesed narkootikume? Mitte sellepärast, et neile meeldiks end süstlanõelaga torkida, vaid sellepärast, et neile meeldib see, mida nad kogevad, ja nad ei tea mingit muud viisi, kuidas sellisesse seisundisse jõuda. Mul on olnud õppurite hulgas teismelisi, kes olid enne kõvad narkomaanid, kuid loobusid sellest harjumusest pärast sütel kõndimist, sest nüüd oli neile antud hoopis elegantsem viis samade kõrguste vallutamiseks. Üks poiss, kes oli tarbinud heroiini kuus ja pool aastat, kõndis üle süte ja ütles kogu rühmale: “Nüüd on kõik. Ma ei saanud süstist kunagi midagi, mis oleks olnud ligilähedanegi tundele, mis minus tekkis, kui olin jõudnud teisele poole põlevaid süsi.”
See ei tähenda, et ta peaks hakkama regulaarselt sütel kõndima. See tähendab vaid, et tal on nüüd võimalik see seisund regulaarselt esile kutsuda. Tehes midagi, mida ta pidas võimatuks, arendas ta välja uue mudeli, mida ta saab enda puhul kasutada, et end hästi tunda.
Meisterlikkuseni jõudnud inimesed on meistrid oma kõige varuderikkama ajuosa kasutamises. Just see eristab neid teistest inimestest. Põhiline asi, mida käesolevast peatükist tuleks meelde jätta, ongi see, et seisundil on tohutu jõud ning et inimene on võimeline seda kontrollima. Te ei pea olema kõige ettesattuva meelevallas.
On olemas üks tegur, mis määrab juba ette ära, kuidas inimene oma elust kujutluspildi loob – tegur, mis filtreerib seda, kuidas ta endale maailma ette kujutab. Tegur, mis määrab ära seisundid, mida inimene teatud olukordades pidevalt tekitab. Seda on kutsutud suurimaks jõuks. Uurigem siis seda maagilist jõudu, mille annab…
4. PEATÜKK
MEISTERLIKKUSE SÜND: USK
“Inimene on see, millesse ta usub.”
Oma suurepärases raamatus Anatomy of Illness8 jutustab Norman Cousins õpetliku loo Pablo Casalsist, ühest suurimast kahekümnenda sajandi muusikust. See on usu ja taaselustumise lugu, millest me kõik võime õppida.
Cousins kirjeldab, kuidas ta kohtus Casalsiga natuke enne suure tšellisti üheksakümnendat sünnipäeva. Cousins ütleb, et tal oli peaaegu valus vaadata, kuidas vana mees oma päeva alustab. Nõrkus ja liigesepõletik tegid ta nii jõuetuks, et ta vajas riietumisel abi. Hingeldamine aga andis märku kopsutursest. Ta kõndis lohisevate sammudega ja oli kühmus, pea ettepoole kaldu. Tema käed olid tursunud, sõrmed konksus. Ta nägi välja üks väga vana ja väsinud mees.
Kuid ikkagi läks ta kõigepealt klaveri juurde, isegi enne söömist. Klaver oli üks instrumentidest, millel Casals oli saavutanud meisterlikkuse. Ta sättis end suure vaevaga klaveritoolile istuma. Tundus, et konksus ja turses sõrmede klahvidele asetamine on tema jaoks kohutav pingutus.
Ja siis juhtus midagi täiesti imelist. Casals teisenes Cousinsi silme all äkki ja täielikult. Ta läks üle sisemisi ressursse kasutavasse seisundisse ja kohe muutus tema füüsis sellisel määral, et ta hakkas liikuma ja mängima, tekitades oma kehas ja ka klaveril niisuguseid tulemusi, mis oleksid olnud võimalikud ainult terve, tugeva ja paindliku pianisti puhul. Cousins kirjeldas seda nii: “Sõrmed sirutusid aeglaselt klahvide poole nagu lilleõied päikese poole. Tema selg läks sirgu. Tundus, et tal oli kergem hingata.” Paljas mõte klaverimängimisest muutis tema seisundit ja seega ka kogu keha talitlust täielikult. Casals alustas Bachi Wohltemperierte Klavier’iga, mängides suure tundlikkuse ja ohjeldatusega. Siis jätkas ta Brahmsi kontserdiga ja tundus, nagu kihutaksid tema sõrmed üle klaviatuuri. “Kogu tema keha näis muusikaga kokku sulavat,” kirjutas Cousins. “See ei olnud enam kange ega kössis, vaid nõtke ja graatsiline ning täiesti liigesepõletikuvaba.” Selleks ajaks, kui Casals klaveri tagant tõusis, näis ta olevat täiesti erinev inimene tollest, kes oli mängima istunud. Ta seisis sirgemalt ja oli pikem; ta kõndis jalgu lohistamata. Ta läks otsekohe hommikusöögilaua juurde, sõi isukalt ja läks siis välja randa jalutama.
Tavaliselt mõtleme me usust kui tõekspidamiste kogumitest ja eks paljud uskumused seda olegi. Aga algsemalt tähendab usk mis tahes juhtivat põhimõtet, lausungit või kirge, mis võib anda elule tähenduse ja suuna. Inimesele on kättesaadav piiramatu hulk ärritajaid. Usk on meie maailmatunnetuse eelnevalt korrastatud filter. Usk on nagu aju komandör. Kui me usume püsivalt, et miski on tõsi, siis me nagu annaksime oma ajule käsu, kuidas juhtunut kujutada. Casals uskus muusikasse ja kunsti. See oli toonud tema ellu ilu, korrastatust ja suursugusust ning see võis temaga ikka veel iga päev imesid korda saata. Kuna ta uskus kunsti kõrgeimasse võimu, andis see talle mõistusega peaaegu hoomamatut jõudu. Usk muutis teda päev päeva kõrval väsinud vanast mehest elujõuliseks geeniuseks. Kui veelgi sügavamõttelisemalt öelda, siis see hoidis teda elus.
John Stuart Mill kirjutas kord: “Üks usuga inimene võrdub üheksakümne üheksa teisega, kellel on ainult huvid.” Just täpselt selle tõttu avab usk ukse meisterlikkuse juurde. Usk annab inimese närvisüsteemile otsese käsu. Kui inimene usub, et miski on tõsi, siis läheb ta sõna otseses mõttes seisundisse, kus see ongi tõsi. Kui usuga õigesti ringi käia, siis võib see olla elus kõige võimsam jõud millegi hea loomisel. Teisest küljest võib usk, mis piirab inimese tegevust ja mõtteid, olla täpselt sama hävitav, kui seesmisi ressursse koondav usk võib olla jõuduandev. Ajalugu on täis juhtumeid, kus usk on miljonitele inimestele jõudu andnud ja pannud neid tegema asju, mida nad pidasid võimatuks. Usk aitab meil kasutada meie sügaval sisemuses peituvaid rikkalikke varusid, suunates meid ihaldatud tulemuste saavutamisele.
Usk
“Haiguse anatoomia” (
