ning paindlikkust kuni lõpliku edu saavutamiseni. Sama kehtib ka uskumuste kohta. Tuleb leida uskumused, millest on tulemusteni jõudmisel kasu – uskumused, mis viivad eesmärgini. Kui teie uskumused ei suuda seda teha, siis tuleb neist loobuda ja midagi uut proovida.
Inimesed kohkuvad mõnikord ära, kui ma räägin edu “valedest”. Kes tahaks elada valede najal? Ma mõtlen tegelikult vaid seda, et me ei tea, milline on maailm tegelikult. Me ei tea, kas joon on nõgus või kumer. Me ei tea, kas meie usk on õige või väär. Mida me aga teada võiksime, on see, kas see toimib või mitte – kas see on meile toeks, kas see muudab meie elu rikkamaks, kas see muudab meid paremateks inimesteks, kas see aitab meid ja teisi.
Sõna “vale” kasutan ma siin peatükis pideva meeldetuletusena, sest me ei tea kindlalt, kuidas asjad tegelikult on. Kui me teaksime näiteks surmkindlalt, et joon on nõgus, siis ei näeks me seda enam kumerana. Sõna “vale” ei tähenda “valelikkust või ebaausust”, vaid on pigem meeldetuletuseks, et ükskõik kui väga me mingisse kontseptsiooni ka ei usuks, peaksime olema avatud ka muude võimaluste ja pideva õppimise suhtes. Soovitan teil vaadata järgnevat seitset “valet” ja otsustada, kas need on teile kasulikud. Olen neid ikka ja jälle leidnud edukates inimestes, keda ma jäljendanud olen. Et meisterlikkust jäljendada, tuleb alustada meisterlikkuse arusaamadest. Olen arvamusel, et need seitse “valet” on andnud inimestele jõudu oma sisemisi ressursse paremini kasutada, teha rohkem, astuda julgemaid samme ja saada paremaid tulemusi. Ma ei taha öelda, et need on ainsad veendumused, mis edu saavutamisele kaasa aitavad. Need on lihtsalt algus. Nad on toiminud teiste inimeste puhul ja ma tahaksin, et te teeksite kindlaks, kas need ka teid aitavad.
1. veendumus: iga asi toimub mingil põhjusel ja eesmärgil ning see on meile kasulik. Tuletage meelde W. Mitchelli lugu. Mis oli see keskne uskumus, mis aitas tal ebaõnnest üle saada? Ta otsustas aktsepteerida seda, mis temaga oli juhtunud, ja selle igal võimalikul viisil enda kasuks tööle panna. Kõigil edukatel inimestel on imelik võime keskenduda olemasolevas situatsioonis asjadele, millest võiks sündida positiivseid tulemusi. Nad mõtlevad alati võimaluste peale, olgu keskkonnast saadud tagasiside nii negatiivne kui tahes. Nad usuvad, et igal asjal on põhjus ja et sellest on neile kasu. Nad usuvad, et iga ebaõnn sisaldab ka sama suurt või isegi suuremat kasu.
Võin teile kinnitada, et väljapaistvaid tulemusi saavutavad inimesed mõtlevad just nii. Mõelge oma elule. Mingile olukorrale reageerimiseks on lõpmatu arv variante. Ütleme, et teie ettevõttel ei õnnestu saada lepingut, mille peale te olite lootnud, mille te olite enda meelest kindlasti ära teeninud. Mõni meist oleks solvunud ja pettunud. Mõni jääks koju norutama või läheks välja ja jooks ennast täis. Mõni tunneks viha ja nördimust. Me hakkaksime süüdistama firmat, kellega leping sõlmimata jäi, ja peaksime neid rumalateks. Või hakkaksime hoopis süüdistama omaenda inimesi, et nad kindla asja käest lasid.
Kõik see võib aidata natuke auru välja lasta, kuid sellest ei ole abi. See ei too meid ihaldatud eesmärgile lähemale. On vaja tugevat enesedistsipliini, et oma samme teises suunas seada, valusaid õppetunde saada, sildu parandada ja hoolikalt uusi võimalusi uurida. Samas on see siiski ainult üks viis saada positiivseid tulemusi millestki, mis tundub olevat negatiivne tulemus.
Tahaksin teile tuua ühe hea näite võimaluse kohta. Marilyn Hamilton, endine õpetaja ja iluduskuninganna, on California osariigis Frescos edukas ärinaine. Ometi elas ta üle kohutava õnnetuse. Kui ta oli kahekümne üheksa aastane, kukkus ta deltaplaaniga lennates kõrgelt kaljult alla, see õnnetus jättis ta alakehast halvatuna ratastooli.
Marilyn Hamilton oleks võinud kindlasti keskenduda paljudele asjadele, mida ta enam teha ei saanud. Selle asemel keskendus ta aga hoopis võimalustele, mis veel avatud olid. Tal oli oskus näha tragöödias võimalust. Algul oli ta ratastoolide pärast nördinud. Ta pidas neid liiga vangistavateks ja piiravateks. Olen veendunud, et ei teil ega minul pole aimugi, kuidas otsustada ratastooli headuse üle. Marilyn Hamiltonil oli. Ta leidis, et saatus on talle andnud unikaalse võimaluse projekteerida parem ratastool. Niisiis istus ta koos kahe deltaplaane ehitava sõbraga maha ja hakkas töötama välja parema ratastooli prototüüpi.
Nad asutasid kolmekesi firma nimega Motion Designs. Nüüdseks on sellest saanud mitme miljoni dollarilise käibega ettevõte, mis tekitas ratastoolitööstuses revolutsiooni ja sai 1984. aastal California Aasta Väikeettevõtte auhinna. Firma võttis oma esimese palgalise töötaja tööle 1981. aastal, nüüd on töötajaid kaheksakümmend, müügiagente aga üle kaheksasaja.
Ma ei tea, kas Marilyn Hamilton istus kunagi maha ja püüdis teadlikult oma uskumusi kujundada, aga ta toimis võimaluste tunnetamise ajel, tajudes, milleks ta on suuteline. Tegelikult saavutatakse suurt edu alati just sellelt pinnalt.
Mõelge korraks, mida te usute. Kas te usute tavaliselt, et asjad lähevad hästi, või eeldate pigem, et halvasti? Kas te usute, et teie suured pingutused kannavad vilja või arvate juba ette, et need jooksevad liiva? Kas te näete olukordades võimalusi või takistusi? Paljud inimesed kalduvad nägema pigem negatiivset kui positiivset. Et seda muuta, tuleb seda kõigepealt tunnistada. Usk piirangutesse sünnitab piiratud inimesi.
Põhiline on lasta piirangutel minna ja tegutseda sisemiste ressursside kõrgtasemel. Meie kultuuris on juhtideks inimesed, kes näevad võimalusi, kes võivad minna kõrbesse ja näha seal aeda. Võimatu? Aga mis juhtus Iisraelis? Kui teil on tugev usk võimalusse, siis on tõenäoline, et te selle ka ära kasutate.
2. veendumus: sellist asja nagu ebaõnnestumine ei ole olemas. On ainult tulemused. See on esimese arusaamaga tihedalt seotud ja täpselt sama tähtis. Meie kultuuris on paljud inimesed juba ette programmeeritud ebaõnnestumisi kartma. Ometi võib igaüks meenutada juhtumeid oma elus, kus eesmärk oli üks, aga tulemus teine. Oleme kõik eksamil läbi kukkunud, elanud üle õnnetu armastuse, koostanud luhtunud äriplaani. Olen siin raamatus kasutanud sõnu “tulemused” ja “saavutused”, sest see on just see, mida näevad edukad inimesed. Nad ei näe läbikukkumist. Nad ei usu sellesse. See lihtsalt ei tule kõne allagi.
Inimesel õnnestub alati teatud tulemusi saada. Meie kultuuris ei ole kõige edukamad inimesed mitte need, kes kunagi ei koge ebaõnne, vaid hoopis need, kes teavad, et kui nad millegi katsetamisel ei saa soovitud tulemusi, siis on nad vähemalt saanud kogemuse, millest õppida. Nad kasutavad õpitut ja lihtsalt katsetavad millegi uuega. Nad võtavad ette midagi uut ja saavad uusi tulemusi.
Mõelge sellele. Mis on see üks eelis, mis teil on täna võrreldes eilsega? Vastus on muidugi: kogemus. Läbikukkumist kartvad inimesed loovad endale juba eelnevalt kujutluspildi asjadest, mis kõik viltu võivad minna. Just see takistab neid astumast sammu, mis tagaks unistuste täitumise. Kas te kardate ebaõnnestumist? Aga mida te arvate õppimisest? Igast kogemusest saab õppida ja seega oma tegemistes edukas olla.
Mark Twain ütles kunagi: “Ei ole olemas kurvemat pilti kui noor pessimist.” Tal on õigus. Ebaõnnestumisse uskuvatele inimestele on keskpärane eksistents praktiliselt garanteeritud. Ebaõnnestumine on aga midagi, mida “suured” inimesed ei tunneta. Nad ei peatu sellel. Nad ei seosta negatiivseid tundeid sellega, mis ei toimi.
Lubage ma jutustan teile ühe inimese eluloo. See oli mees, kes
21-aastasena kukkus läbi äritegevuses,
22-aastasena sai lüüa seadusandlikku kogusse valimisel,
24-aastasena kukkus äritegevuses uuesti läbi,
26-aastasena elas üle oma kallima surma,
27-aastasena sai närvivapustuse,
34-aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel,
36-aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel,
45-aastasena sai lüüa senaatoriks
