siis viite te end seisundisse, mis tekitab vastavat käitumist ja tagajärgi. Kas te olete näiteks armukade? Ei ole. Kuid võib-olla esines teil varem armukadeduse seisundeid ja sellest tulenevat käitumist. Samas – inimene ei ole tema käitumine. Enda kohta üldistusi tehes loote te veendumusi, mis valitsevad ja juhivad teie tegevusi tulevikus. Pidage meeles, et käitumine on seisundi tulemus ja seisund sisemise kujutluspildi ja füüsise tulemus ja te olete võimeline mõlemat hetkega muutma. Kui te olite minevikus armukade, siis see tähendab lihtsalt, et te kujutasite olukorda ette viisil, mis selle seisundi tekitas. Nüüd kujutate te kõike ette teisiti ja loote sellega teistsugused seisundid ja vastava käitumise. Tuleks meeles pidada, et inimesel on alati valikuvõimalus, kuidas endale midagi ette kujutada. Kui te kujutate ette, et teie armastatu petab teid, siis leiate te end varsti raevu- ja vihaseisundist. Pidage meeles, et teil ei ole mingeid tõendeid, et see on tõsi, aga te kogete seda oma kehas nii, nagu see oleks tõsi, ning kui armastatud inimene lõpuks koju jõuab, olete te juba kahtlustav või vihane. Kuidas te teda sellises seisundis kohtlete? Tavaliselt mitte väga kenasti. Te ründate teda sõnadega või lihtsalt tunnete end sisemiselt halvasti ja karistate teda oma käitumisega.
Pidage meeles, et teie armastatu ei olegi võib-olla midagi halba teinud, aga käitumine, mida te sellises seisundis esile kutsute, paneb teda küll tahtma hoopis kellegi teisega koos olla! Kui te olete armukade, siis tekitate te just sellise seisundi. Kuid te võite muuta negatiivsed kujutluspildid hoopis selliseks kujutluspildiks, et teie armastatu teeb kõvasti tööd ega saa seetõttu kiiresti koju tulla. See uus kujutlusprotsess viib teid seisundisse, mille tõttu te käitute tema saabumisel sellisel viisil, mis paneb teda end oodatuna tundma ja suurendab seega tema soovi teiega koos olla. Muidugi esineb ka juhtumeid, kus armastatu tõesti teeb seda, mida te ette kujutasite, aga milleks raisata hulgaliselt emotsioone, kuni te ei ole seda täpselt kindlaks teinud? Enamikul kordadel on väga ebatõenäoline, et see on tõsi, ometi olete te tekitanud nii endale kui temale palju valu. Mille nimel?
“Iga tegu sünnib mõttest.”
Hoides suhtlust iseendaga kontrolli all ja tekitades soovitu kohta visuaalseid, auditiivseid ja kinesteetilisi signaale, võib inimene alati saavutada väljapaistvaid positiivseid tulemusi isegi olukordades, kus õnnestumise võimalused tunduvad piiratud või olematud. Kõige jõulisemad ja efektiivsemad juhid, treenerid, lapsevanemad ja motiveerijad on just need, kes suudavad olukordi endale ja teistele maalida nii, et närvisüsteem saab edusignaale lootusetutest välistest ärritajatest hoolimata. Need inimesed hoiavad nii ennast kui ka teisi sisemisi ressursse kasutavas seisundis, et oleks võimalik tegutseda seni, kuni lõpuks saabub edu. Küllap te olete kuulnud Mel Fischerist. See on mees, kes seitseteist aastat otsis merepõhjast varandust ja leidis lõpuks 400 miljoni dollari väärtuses kulla- ja hõbedakange. Ühes artiklis, mida ma tema kohta lugesin, küsiti ühelt meeskonnaliikmelt, miks ta nii kauaks oli paigale jäänud. Ta vastas, et Melil lihtsalt oli võime kõiki vaimustuma panna.
Ta ütles iga päeva alul nii endale kui meeskonnale, et just täna on see tähtis päev, ja päeva lõpul, et just homme on see tähtis päev. Kuid see ei olnud paljas ütlemine. Ta andis seda sõnumit edasi ka oma hääletooni, kujutluspildi ja tunnetega. Ta viis end iga päev seisundisse, mis lubas edasi tegutseda seni, kuni saabub edu. Ta on Ülima Edu Valemi klassikaline näide. Ta teadis tulemust, ta tegutses, õppis sellest, mis toimis hästi – ja kui miski ei toiminud, siis katsetas muuga, kuni saavutas edu. Üks kõige paremaid motiveerijaid, keda ma tean, on Dick Tomey, Hawaii Ülikooli jalgpallimeeskonna peatreener. Ta on täpselt aru saanud, kuidas sisemised kujutluspildid tulemusi mõjutavad. Ükskord Wyomingi Ülikooli vastu mängides oli tema meeskond vastaste üleväljasurve all. Poolaja lõppseis 22 :0 ja tema meeskond ei näinud välja nii, et a oleks sobinud Wyomin-giga samale platsile.
Te võite ette kujutada, millises seisundis olid Tomey mängijad vaheajal riietusruumi lonkides. Treener silmitses nende longus päid ja süngeid näoilmeid ning mõistis, et kui ta nende seisundit ei muuda, siis saab teine poolaeg olema sama katastroofiline. Nende füsioloogiline seisund võinuks tekitada mängijate jaoks ebaõnnestumiste nõiaringi ning selles seisundis ei oleks neil enam mingeid edu saavutamiseks vajalikke sisemisi ressursse.
Niisiis tõi Dick välja stendi artiklitega, mida ta oli aastaid kogunud. Igas artiklis oli juttu mingist meeskonnast, kelle skoor oli olnud sama halb või veelgi hullem ning kes sellisest, näiliselt võimatust olukorrast olid end võidule mänginud. Ta lasi mängijatel neid artikleid lugeda ja süstis sellega neisse uut usku, et nad tõesti võivad veel olukorra enda kasuks pöörata – ja see usk (sisemine kujutluspilt) lõi täiesti uue neurofüsioloogilise seisundi. Mis siis juhtus? Tomey meeskond tuli teisel poolajal väljakule ja mängis oma elu mängu, jättes Wyomingi üldse punktideta ja võites mängu 27: 22. Nad said sellega hakkama, sest Tomey oli suutnud muuta mängijate sisemisi kujutluspilte – nende usku selle kohta, mis on võimalik.
Sõitsin hiljuti lennukis koos Ken Blanchardiga, “Ühe minuti juhi” (The One Minute Manager) kaasautoriga. Ta oli just kirjutanud ajakirjale Golf Digest artikli, mille pealkiri oli “Ühe minuti golfimängija”. Ta oli palganud ühe Ameerika Ühendriikide parima golfiõpetaja end juhendama ning tänu sellele oma tulemusi parandanud. Ta rääkis, et oli saanud kuulda hulgaliselt kasulikke näpunäiteid, kuid tal on raskusi nende kõigi meelespidamisega. Ütlesin talle, et kõiki polegi vaja meeles pidada. Küsisin temalt hoopis, kas ta on kunagi täiuslikku lööki sooritanud. Ta vastas, et muidugi on. Küsisin, kas ta on seda teinud palju kordi. Ta vastas jaatavalt. Siis selgitasin ma, et sisemiste ressursside koondamise strateegia on tema alateadvuses kindlasti alles. Tal piisab vaid viia end sellisesse seisundisse, kus ta seda infot kasutada saaks. Õpetasin talle mõne minutiga selgeks, kuidas end sellesse seisundisse viia ning kuidas seisundit soovi järgi esile kutsuda. (Seda tehnikat kirjeldatakse täpsemalt 17. peatükis.) Mis juhtus? Ta läks ja tegi oma viieteistkümne aasta parima mängu, ületades eelmise mängu tulemused mitmekordselt. Miks? Sest pole olemas teist niisugust jõudu nagu sisemisi ressursse kasutava seisundi jõud. Tal ei olnud vaja pingutada, et meeles pidada. Kõik vajalik oli kättesaadav. Tal oli lihtsalt vaja õppida seda esile tooma.
Tuletage meelde, et inimkäitumine on selle seisundi tulemus, milles inimene viibib. Kui olete kunagi saanud häid tulemusi, siis võite neid saada uuesti, tegutsedes vaimselt ja füüsiliselt samamoodi kui tol korral. Enne 1984. aasta olümpiamänge töötasin ma koos vabastiili 1500 m distantsil osalenud ujuja Michael O’Brianiga. Ta oli küll treeninud, kuid tundis, et ei pane siiski edu saavutamiseks kõike välja. Tal oli tekkinud terve rida psüühilisi tõkkeid. Tal oli ka hirm selle ees, mida edu võiks tähendada, ning seetõttu oli tema eesmärgiks pronks- või võib-olla hõbemedal. Favoriit George DiCarlo oli Michaelit mitmel korral võitnud.
Veetsin Michaeliga poolteist tundi ning aitasin tal tipptulemuseks vajalikku seisundit jäljendada – see tähendab avastada, kuidas ta oli tekitanud füüsilise seisundi, milles ta oma sisemisi ressursse kõige paremini ära kasutas. Lasin tal teha kindlaks, mida ta oli endale ette kujutanud, mida endale öelnud ja mida tundnud selles ühes võistluses, kus ta oli George DiCarlot võitnud. Hakkasime tema vaimset ja füüsilist tegevust nendel kordadel, kui ta oli võitnud, elementideks lahti võtma. Seostasime need seisundid automaatse vallandumisega vastuseks stardipüstoli paugule. Sain teada, et tol päeval, kui ta oli George DiCarlot võitnud, oli ta enne starti kuulanud Huey Lewist ja The News’i. Nüüd tegi ta ka olümpiamängude finaalstardi eel täpselt sama, mida ta oli teinud tol võidupäeval, kuulates Huey Lewist isegi mõned sekundid enne starti. Ta võitis George DiCarlot tervelt kuue sekundiga ja sai kuldmedali.
Kas te olete kunagi vaadanud filmi The Killing Fields? Selles oli üks vapustav ja unustamatu stseen, kus näidatakse Kolumbia sõja kaose ja hävingu keskel elavat kaheteistvõi kolmeteistaastast poissi. Ühel suvalisel hetkel haarab ta täielikus frustratsioonis maast automaadi ja lihtsalt tulistab kellegi surnuks. See on šokeeriv. Kuidas jõuab kaheteistaastane laps selleni, et on võimeline midagi niisugust tegema? Tegelikult toimub kaks asja. Esimene on see, et kohutavad, vägivaldsed surmad tema ümber on tekitanud
