ja andis märku, et nüüd tuleb juua. Pärast seda kargas kallale, võttis mind paar korda, haaras mütsi ja läks minema. Sõnagi ei rääkinud ja ma pole senini aru saanud, miks ta minu juures käis.”
Niina polnud šljuha, vaid normaalne vene naine normaalsete vajadustega. Ta taipas liigagi hästi, et tema saatus on Talitsa ja taigast tal pääsu pole.
Külas oli veel viis nooremapoolset daami, kes soovisid Talitsast pääseda ja mõnel neist see ka õnnestus.
Näiteks Tamarale anti kolmel korral võimalus suure kodumaa avarustega tutvuda. Poole aasta möödudes oli ta aga Talitsas tagasi ja alustas jahti uuele ohvrile. Eks iga inimene vajab hellust ja hoolt ning Tamarale piisas Talitsast.
Omamoodi lugu oli kohaliku prominendi tütre Valjaga. Neidise isa leidis ühest mägijõekesest kullaliiva ja sõelus välja teadmata koguse kulda. Vanamees lubas sellele mehele pilotkatäie kulda, kes Valja naiseks võtab. Pilotka on teatavasti sõduri suvine peakate. Huvilisi jagus, aga arvestades kõiki asjaolusid, kaasa arvatud Valja välimus, oleks kaubaks läinud vaid juhul, kui vanamees pakkunuks vähemalt kahte pilotkatäit. Ain arvas, et parem peseks ise kulda, aga tal ei õnnestunud Valja isa leiukohta kuidagi välja uurida.
Eluga Talitsas oli Ain rahul. Niina tõi head ja paremat. Antonets andis kärakat niipalju kui vaja ja rohkemgi veel. Hellust vajas ju ka Niina ja Ain veendus, et parim armuke on abielunaine – tema oskab saladusi hoida.
Aga aitab naistest. Aini ei toodud Siberi taigasse vene naisi kargama, vaid suurt kodumaad kaitsma.
Mootorratas sai sõidukorda ja Ain tegi koos Troksaga proovisõite. Külgkorvi ja mootorratta vahele monteeriti ka liigendid, et see oleks auto laiune. Küsite miks? Plankteed olid ehitatud autodele liiklemiseks, kuid need olid väga ohtlikud. Iial ei võinud teada, milline plank oli kinnitamata ja võis paigast nihkuda. Oli juhtumeid, kui esiratta alt ülestõusnud plangutükk purustas kabiini põhja, tungis läbi kabiini ja autojuhi. Sellisel teel sõitmine nõudis juhilt kogemuse kõrval ka pidevat tähelepanu. Plankteed ehitati ühe auto laiuseks ja vastutulevate autode tarbeks olid iga paari kilomeetri järel teelaiendid, kuhu teine auto keerata sai. Vahel juhtus sedagi, et kumbki auto ei peatunud ja kohtuti kohas, kus teineteisest möödumine oli võimatu. Siis oli pahandust palju ja sellise ummiku likvideerimisele kulus mitu päeva.
Ain oli juba üle aasta teeninud. Et kodu oli nii kaugel, ununes vahel koduigatsus sootuks. Lähenes uus aasta ja tähtsa sündmuse valguses tegi Malõškin ettepaneku toidulauda rikastada. Mehed läksid taigasse linnujahile.
Linde oli taigas palju ja inimest nad ei kartnud. Peamiselt lendas tetri, aga leidus ka metsiseid ja rabakanu. Loomulikult liikus seal ka karusid, põtru ja ilveseid, kuid neid üldreeglina ei kütitud.
Malõškin oli kogemustega jahimees ja valis linnujahiks väikesekaliibrilised sportrelvad. Mõnesaja meetri kaugusel külast istuski hiiglasliku nulu okstel paarsada tedrekukke.
Mehed heitsid puust sadakonna meetri kaugusel kändude taha pikali ja jaht, õigemini tapmine, algas.
Malõškin hoiatas Aini, et ladvas istuvat lindu ei tohi kunagi lasta ning alustas. Sulelised muudkui kukkusid, pauku nad ei kartnud, möödalasud neid ei häirinud. Padrunikarp hakkas tühjenema. Ain unustas aga Malõškini hoiatuse ja põrutas järjekordse paugu ladvas istuva suure linnu suunas. Lind kukkus ja silmapilk tõusis ülejäänud parv lendu. Nüüd sai Ain sugeda, sest kõige kõrgemal istuv lind on parve juht ja teised linnud võtavad tema kukkumist kui lahkumise märguannet. Saak korjati kokku – 21 lindu. Kuigi nende liha polnud eriti maitsev, sai kogu väeosa vaheldust. Et Ainile jaht meeldis, harrastati seda edaspidigi. Lindudele lisaks küttis Ain silmusega ka jäneseid.
Liha said valvurid ja vangid ühest laost ja sealt väljastati suuri külmunud lihakäntsakaid. Millise looma lihaga tegemist oli, ei teadnud keegi. Seega oli värske linnuliha suurepärane vaheldus. Igas väeosas nuumati sõduritoidu ülejääkidega ka sigu. Kui esimestel kuudel kimbutas mehi näljatunne, kippus hiljem toitu üle jääma.
Kartuleid ja juurvilju sai vähe, sest need külmusid talvel ära.
Peamisteks toiduaineteks olid tangud, makaronid, hirss ja tatar.
Hommikusöögiks serveeriti tavaliselt tundmatu looma rasvaga maitsestatud putru. Et rasval on teadagi omadus kiirelt hanguda, tuli seega kähku hambaid pesta, et suu kinni ei jääks. Ainsaks vitamiine sisaldavaks toiduaineks oli sibul, mida Ain aga ei talunud. Nii pidigi Ain ellujäämiseks, eriti noorte ajal, toitu kinnisilmi ja kiiresti sisse kühveldama.
Talitsas töötas kokaabilisena eestlane Peeter ja tänu sellele sai Ain toitu valida. Peeter valmistas toiduks ka tedrekuked ja seekord ilma sibulata.
Vana-aasta õhtupoolikul ilmus kasarmu uksele sõber Juhan koos tundmatu majoriga. Selgus, et major on Talitsast viiekümne kilomeetri kaugusel asuva väeosa ülem ja Juhan tema autojuht. Teel Ivdeli jooksis paari kilomeetri kaugusel Talitsast auto ette karu. Major aitas oma Makaroviga natuke kaasa – tulemuseks oli surnud karu, kaks paistes peaga meest ja korralikult mõlkis esiotsaga auto.
Auto kohaletoimetamine toimus kiiresti – 20 sõdurit jooksuga sündmuskohale, auto teele ja asi see paar kilomeetrit autot ees lükata.
Laagriülem kutsus kohale Antonetsi. Too vaatas auto üle ja ütles, et teatud tingimustel võib selle kümne tunniga korda teha. Antonets võttis veel kolm vangi appi, Ain määrati koos Juhaniga konvoiks ja töö läks lahti. Ain ja Juhan kütsid putka soojaks. Niina tuli vaatama, miks putkas tuli põleb ja lippas kohe joogipoolise ning pirukate järele. Nii tuli uus aasta vägagi meeldival moel. Vahetevahel vaadati, kas vangid on ikka kohal ja töö edeneb. Antonetsi peale võis peaaegu kindel olla, kuid Volkovi õpetus – usalda, kuid kontrolli – püsis meeles. Kella kaheks öösel oli auto korras. Ain kandis sellest väeosa komandörile ette, lõbusas olekus ohvitserid ilmusid kohale ja jäid tööga rahule. Mõlemal pool autot seisid ka tõsiste nägudega vangid suurte vasaratega. Kui kokkuleppest poleks kinni peetud, läinuks need käiku. Major, kes tundis hästi reegleid, kutsus Antonetsi viimase kabinetti ja pärast seda anti auto üle. Vangid viidi tagasi elutsooni.
Juhan ja major jätkasid sõitu Ivdeli. Ain nägi aga hilist valgust Malõškini aknas, astus sisse ja leidis lõbusas tujus karunülgijad Malõškini ja Troksa maksa praadimas. Pidu jätkus.
Polaaröises Talitsas valitses vaikus ja kolmekümnekraadine pakane. Oli saabunud aasta 1961.
Selle aasta 1. jaanuaril toimus Nõukogude Liidus rahareform. Tulles vastu tööliste ja talupoegade soovile, sai kümne vana rubla vastu ühe uue. Võimul oli Nikita Sergejevitš Hruštšov. Sünge ja sügav Vene aeg kestis ja ehk ainult mõned katlakütjad Eestis aimasid, et kunagi oleme vabad.
Üks Ukraina poiss sai kodust paki ajalehtedega. Suurt elevust tekitas ühes ajalehes avaldatud ülesvõte. Laialivalgunud foto all seisis: „Palavalt armastatud Nikita Sergejevitš külas Poltaava seafarmis. Vasakult kolmas Nikita Sergejevitš.” Tekstist oli tõesti palju abi.
Ka Ain sai kodust kirja, mille sees oli uus kolmerublane – see oli sõduri kuupalk.
Ain käis konvoiülemana töökojas, luges palju raamatuid, võttis Antonetsiga viina ja nautis Niina hoolitsust.
Korraga toimus tema elus järjekordne pööre. Hommikuvõimlemise ajal hakkas külast kostma lärmakat vene- ja lätikeelset ropendamist. Väeosa komsorg, Lätist sõjaväkke kutsutud vene poiss oli pärast tormise öö veetmist kohaliku valvemarusja juures teel kodusesse kasarmusse. Jõudnud kasarmuni, libises mees tagumikul mäest alla otse kapten Lomakini ette. Taipamata, kus ta on, ajas mees end värisevatel jalgadel püsti, haaras elektriposti kaissu, suudles seda ja teatas rõõmsalt: „Kallis,
