940
Hiiumaal Emmaste vallas sündis väikeses külakeses kodustes tingimustes noorhärra Ain. Härra tiitlit sai põnn paraku kanda vaid paar nädalat. Et Vene sõjaväebaasid olid Eesti territooriumil olnud juba ligi aasta, võtsid punased nüüd juunis võimu üle. Härrast sai üleöö seltsimees ja seda austavat nime kohustus Ain kandma viiskümmend aastat. Need viiskümmend aastat tuli kogu Eesti rahval üle elada, ja see polnud kerge aeg.
Ain sündis keskmise suurusega talus: kaks hobust, viis lehma, kümmekond lammast, paar siga ja kanad. Maad oli 27 hektarit, millest põllumaad kuus hektarit. Ülejäänud oli soostunud mets, mida kasutati heina- ja karjamaana. Kasutamata maad polnud. Kuigi kasvamas oli ka palgimets, hoiti seda mustadeks päevadeks ning kütteks kasutati vaid mahalangenud oksi.
Taluperemees Joosep, Aini vanaisa, oli 50-aastane täies elujõus mees. Ta teenis Vene kroonus kusagil Lõuna-Venemaal ja Ain vaatas suuremaks saades tema selleaegseid fotosid. Joosep oli füüsiliselt tugev ja äkilise vihaga. Sestap kartsid teda naabrimehed, ja seda eriti ühistel õllejoomistel.
Aini vanaema Loviise oli surnud enne Aini sündi ja nüüd oli Joosep toonud majja uue naise, samuti Loviise. Uus Loviise oli endise kaugsõidu meremehe naine – mees kadus koos laevaga ookeanisügavustesse. Uus Loviise oskas õmmelda ja talutöö teda ei huvitanud.
Aini isa Väino oli 23-aastane perepoeg. Kuus klassi haridust, mõned aastad jungana merel ja jäi siis isa käsul koju talutöödele. Ema Irene, Väinost kolm aastat vanem, oli pärit naaberkülast.
Et Aini esivanemad olid mitme põlvkonna vältel olnud samas talus talupidajateks, ei tohtinud seda traditsiooni muuta. Juba sünnihetkel pandi Aini edasine elu paika – talupidamine. Ain aga istus rahulikult oma hällis ja ootas, mida tulevik toob.
Tulemas oli paljugi…
Esimese aasta sündmusi Ain muidugi ei mäleta. Esimesed udused mälestused on meeles isa sõttaminekust – pimedavõitu tuba, inimsumm, vali jutt. Võib-olla oli see aga hoopis hilisem ettekujutus teiste juttude põhjal.
Algas Saksa aeg. Sedagi mäletab Ain uduselt. Oli mingi jama Saksa ohvitseridega, kes õues tulistasid. Veel mäletab Ain õhtuid, mil naised küünlavalgel villu kraasisid ja omavahel lugusid heietasid.
Saksa ajal tuli ka esimene kingitus taevaisalt. Vanaisa teise naise poeg esimesest abielust puhastas oma relva. Kõlas lask ja kuul lendas kümmekonna sentimeetri kauguselt Aini peast maja seina.
Selgemini on Ainil meeles 1944. aasta, kui Saksa väed taganesid ja venelased tulid. Igaks juhuks ootas metsas valmis kaevatud ja maskeeritud koobas. Ühel õhtul, kui kahurimürin tugevnes, otsustatigi koopasse varjuda. Ainile jäi see minek selgesti meelde. Majal keerati uksed lukku, kuid võtmed jäeti ette. Kui keegi tuleb, näeb ta, et kodus pole kedagi, aga ega lukk inimest pea. Vähemalt ei peksta siis uksi ja aknaid puruks.
Öö koopas möödus rahulikult. Vanaisa jälgis metsaveerelt maja ja järgmisel hommikul, kui kahurimüra vaibus, mindi koju tagasi. Kodu oli puutumata, kõik oli terve ja korras.
Sama päeva õhtul ilmusid hoovi võõrad kohvrite ja pampudega. Vanaisa seletas neile, kuidas mere äärde pääseda ja rääkis ka Aini emale Rootsimaale sõitmisest.
Ain ei saanud aru, aga ema ja vanaisa vaidlesid midagi paatimineku üle, millele vanaisa väga vastu oli. Õhtul tõstis vanaisa Aini vankrile, sinna ronis ka ema kohvri ja riidepampudega. Niipalju Ain taipas, et sõit läheb teise vanaisa kodu poole.
Sinna päris välja ei jõutud. Enne keerati paremale, kust oli kuulda merekohinat. Vanamõisa lahe kaldal oli palju hobuseid ja inimesi, merel oli näha kahte paati. Need olid viimased põgenikepaadid. Inimesi oli rohkem kui paatides kohti ja igaüks püüdis sinna pääseda. Vanaisa võttis Aini sülle, ema haaras kompsud ja koos mindi läbi vee paadini. Kui poiss oli juba paadis, mõtles Aini ema ümber, hüüdis midagi vanaisale ja sumas kaldale tagasi. Vanaisa ohkas sügavalt, haaras Aini uuesti sülle ja kahlas randa. Poolmärgadena, tekk üle jalgade, hobusele piitsa ja kodu poole. Nende kohad said kaks mandripõgenikku.
Seekord Ain ei taibanud, kus käidi ja miks tagasi tuldi. Ka Aini ema ei teadnud, miks? Lihtsalt tundis, et ei taha kodusaarelt lahkuda.
Sakslaste asemel ilmusid varsti venelased, kuid Vene vägesid polnud kauaks. Rinne läks edasi, aga nõukogude võim jäi.
Kaks ohvitseri majutati Seljale – nii oli talukoha nimi. Joosep oskas vene keelt ja kuuldes, et peremehe poeg võitleb Punaarmees, suhtuti majarahvasse hästi. Üks ohvitseridest mängis Ainiga ja rääkis vanaisa Joosepile, et temal kasvab Venemaal sama vana poeg.
Ain oli suur magusasõber ja ohvitserid andsid perenaisele suhkrut ning Ainile isegi šokolaadi.
Magusast veel niipalju – et suhkrut polnud saada, asendati see siirupiga. Selleks kasvatati suhkrupeeti. Suur katel pandi täis viiludeks lõigatud suhkrupeeti, tuli katla alla ja keedeti niikaua, kuni katlapõhjale jäi väike kogus pruuni läga. Suhkrust oli see küll kaugel, aga viljakohvi sai magusaks ja salaja proovis Ain seda ka paljalt limpsida.
Kasvatati ka kanepit. Millise kanepiga tegemist oli, Ain ei teadnud, aga meelde jäi selle lõikamisel tekkinud imal lõhn. Kanepikiust valmistas vanaisa Joosep müümiseks köit.
Toiduaineid sai oma majapidamisest: piim, munad, liha, kartul, lisaks kodusküpsetatud leib. Ja et vanaisa oli kõva suitsumees, kasvatati sellepärast ka tubakat.
Üks valuuta on olnud iga riigikorra ajal – samakas. Kui mõnes majapidamises korsten kaua suitses, teadis terve küla, mis toimus. Varsti ilmusid kohale värisevate käte ja siniste ninadega külalised. Kui külalist väärikalt ei kostitatud, võis too kaebama minna. Kui kostitati, lobises sellest kohe teistele. Suitsu vältimiseks kasutas Aini vanaisa haavapuitu, mis põlemisel suitsu ei eralda.
Talu suurus oli piiri peal kulakuks kuulutamisele. Kulak oli termin, mis näitas, et tegemist on rikkaga. Nõukogude seisukohalt oli rikkuse aluseks teiste tasustamata töö ja sellised inimesed tuli riigist välja saata. Kuigi esimesed küüditamised läksid Seljalt mööda, ei teadnud keegi, mida toob tulevik.
Perenaise tööd olid Aini ema õlul. Et Loviisel oli palju raamatuid ja ajakirju, õppis Ain nende abiga lugema ja kirjutama. Samuti oli Loviisel lähikonnas ainuke grammofon ja päris suur plaadikogu.
Aini elu oli igav, ja arvatavasti ka teistel. Polnud ju sel ajal elektrit, raadiot ega televisiooni, rääkimata arvutitest. Peamine lõbu oli töö. Lisaks väljas tehtavatele talutöödele leiti nokitsemist ka õhtutundidel. Vanaisa tegi puutööd – toole, laudu ja parandas hoburakendeid. Naised ketrasid, kudusid, õmblesid ja tegid süüa. Ain tegeles pahandustega, kuid ega siis meelega. Kui midagi maha kukkus või katki läks, juhtus see ikka ju kogemata.
Kui Ain ühel õhtul emalt küsis, mida tähendab „hunti kasvatatakse”, lidus ema kohe naabrite juurde asja uurima – millega poeg küll jälle hakkama sai. Asi oli lihtne. Kellapommid tuli üles tõmmata, ja kui kett vastu ei pidanud, polnud see ju ometi Aini süü.
Rindejoon nihkus edasi. Venelased olid kadunud ja elu läks edasi. Ega maarahvas saanudki eriti aru, milline võim kehtis. Toit tuli jätkuvalt talust ja suhted naabritega püsisid endised.
Talu heinamaa asus kümmekonna kilomeetri kaugusel. Suvel, kui kogu pere seal loogu võttis ning Ain lapsehoidjaga Seljal oli, ilmus hoovile vene sõdur. Ain hüüdis noorele hoidjatüdrukule: „Üks kuradi venelane on õues.”
Sõdur avas ukse koputamata ning astus tuppa. Valitses vaikus. Siis ütles vene sõdur selges eesti keeles: „Tere, poeg!”
Isa!!! Ain oli isa tulekut oodanud, aga niimoodi ei osanud ta küll taaskohtumist ette kujutada. Laps võõristas veidi, aga varsti oli ta isa süles ja jutustas õhinal kõigest, mis pähe tuli. Kui tööst väsinud heinalised õhtul saabusid,
