varumine. Ainil polnud midagi töö vastu, aga kui see ei lubanud eakaaslastega aega veeta, tekkis vastumeelsus.
Raske oli Aini emal, kes pidi pärast pikka tööpäeva kaupluses sõitma kolme kilomeetri kaugusele mitmeks tunniks talutöid tegema. Sõiduvahendiks oli Saksa sõjaväe jalgratas, mis mingi ime läbi koos seisis.
Samal ajal algas Hiiumaal suur maantee ehitus. Hiljem räägiti, et Moskvas aeti kogemata segi Hiiumaa ja Sahhalini saare ning tänu sellele tuligi tee ehitus Eesti saarele.
Ajaloost on teada, et Hitler plaanis 1943. aastal Hiiumaale Vene sõjavangide laagrit. Vangid oleks saarele toodud ja majandamine ning toitmine jäänuks nende endi ülesandeks. Valve oleks toiminud merelt. See Hitleri plaan õnneks ei täitunud, aga midagi sarnast toimus küll – tee ehitamiseks toodi Hiiumaale karistuspataljoni väeosadest umbes 3000 meest.
Peamiselt koosnes väeosa kaukaasia päritolu meestest, keda kartsid nii valvurid kui ka ohvitserid. Tee-ehitus algas Kalanast ja pidi saarele ringi peale tegema. Teetammi moodustamine toimus käsikärudega, kuhu labidatega liiva kühveldati. Kruus veeti laiali üle Eesti kohale toodud veoautodega.
Õhtuti ei julgenud keegi nina kodust välja pista. Vargusi ja röövimisi oli palju ning nii mõnigi naisterahvas tehti „õnnelikuks” vastu tahtmist. Elu läks aga edasi ja kõigega harjuti.
Ühel sügisõhtul sõitis Nurste rahvas Emmastesse peole. Ka Ain võeti oma akordioniga kaasa. Enne väljasõitu viskas isa igaks juhuks veoauto kasti paar kahemeetrist malakat. Kui sõidetud oli paar kilomeetrit, algas teeremont ning auto vähendas kiirust. Kohe kargas põõsastest välja kümmekond vatikuubedes röövlinägu, kes üritasid autokasti hüpata. Nüüd selgus, miks isa need toikad kaasa tiris. Ta haaras malaka ja kuhu see langes, sealt kostis seatapmist meenutav kisa.
Röövlinäod haarasid veoki kastist kinni ja kaigas lajatas neile vastu käsi. Kaukaasia murrakus venekeelseid „emasid” kostis sadu. Selleks korraks pääseti, aga tagasisõiduks kasutati teist teed.
Ka kaupluses käis neid nn ehitajaid sageli. Ohvitserid keelasid neile viina müüa, aga ise kauplusesse korda looma tulla ei julgenud. Aini emal oli seega kaks võimalust – kas müüa viina raha eest või lasta meestel seda ilma rahata võtta. Viina tuli müüa ka pärast tööaega, vastasel juhul oleks kauplusesse lihtsalt sisse murtud. Mõnel korral seda ka üritati, aga uksed ja aknad pidasid õnneks vastu.
Pärast tööpäeva lõppu müüdi viina läbi akna ja see jäi Aini ülesandeks. Sealt sai Ain esimesed vene keele tunnid ja teise nime – patsaan.
Noolsirge teetamm läks edasi Emmaste poole ning oli juba Külamaal, kui saabus vaikus. Pärast Stalini surma ja Beria hukkamist kadusid ka röövlinäod ning tee-ehitus lõppes. Valmisehitatud teetammi kasutati Hiiumaa ringtee ehitamiseks ja teede seisukord paranes.
Kui Stalin suri, elas Ain internaadis. Kõrvaltoas elas vene ohvitseri perekond. Läbi seina oli kuulda nuttu ja hala. Kui lastetoast kostis naeru, kargas ohvitser püstoliga sisse ja lubas kõik maha lasta.
Kolm aastat läksid kiiresti ja 1954. aastal lõpetas Ain Emmaste kooli. Tunnistus oli keskmine – kolme seal polnud. Ain tahtis minna merekooli, aga isa sooviks oli õpingute jätkamine keskkoolis. Suvi möödus heina tehes ja sügisel jäi isa tahtmine peale. Nii oligi Ain 1. septembril Kärdla keskkooli VIII klassi õpilane. Klassi koosseis oli tore ja läbisaamine hea.
Septembri alguses saadeti kõik kolhoosidesse kartuleid võtma. See oli omamoodi tore aeg, õpilased said omavahel tuttavaks ja oli näha, kes mida oskas või viitsis teha.
Koolis ja sõjaväes on nii, et kui sa satud halbade nimekirja, siis sinna ka jääd. Et Ain oli paras väänkael, sattuski ta halbade kirja ning jäi seetõttu edaspidi alati süüdlaseks.
Klassiruumiks oli lava ja seal oli klaver. Ain, kes akordioni taltsutamisega hakkama sai, proovis nüüd ka klaverit mängida. Kui toimus kontsert või tantsuõhtu, tõsteti koolipingid kokku ja pidu algas. Kärdlas asus Vene vägede tankipolk. Seal ohvitsere jätkus ja naised on nagu naised ikka. Ain pandi akordionit „vägistama” ning esimesed elukooli kogemused tulid Ainile saali jälgides.
Õppimine läks Ainil rahuldavalt, välja arvatud vene keel. Ühed ja kahed lendasid. Oma osa oli kindlasti ka õpetajal, kes talle neid hindeid mõnuga suras. Saatuse pilkena õppis Ain hiljem Vene kroonus keele selgeks ühe aastaga.
Et Ain ei kuulunud heade poiste nimekirja, karistati teda ka teiste pattude eest. Kooli direktoriks oli keskealine naine, kellele meeldis oma võimu näidata. Ain elas kooliga samas majas asuvas internaadis. Ühtlasi oli seal ka direktori korter. Õppeaasta jooksul visati Ain kolm korda koolist ja viis korda internaadist välja, aga direktrissil oli hea süda ja sama palju kordi võeti ta tagasi.
Ühel kevadõhtul otsustas Ain mereväeklubisse filmi vaatama minna. Filmil oli kaks seeriat ja internaati jõudis ta hilja. Poisid tulid akendele ja teatasid, et direktor käis tube kontrollimas ja lubas kõik internaadist välja visata, kui Ain sisse lastakse. Ain arvas, et üksinda läheb küll internaadis igavaks. Ta võttis julguse kokku ja koputas direktori uksele. Natuke ootamist, uks avanes ja direktriss ilmus seksikas hommikumantlis uksele. Ain nägi vilksamisi esikulaual ohvitseri vormimütsi ja nagis maani ulatuvat sinelit ning jõudis mõelda, et nüüd lendab ta kuuendat korda internaadist. Seekord juhtus aga midagi muud. Daam naeratas sõbralikult ja ütles: „Kindlasti oled külmetanud, mine ruttu puhkama,” ja kadus ukseavast.
Ain aga mõtles omaette – ütle veel, et Vene vägedest on ainult pahandusi.
Saabus kevad, koolitöö lõppes ja Ainile väänati vene keeles suvetöö. Nüüd taipas ka isa, et poissi pole vägisi mõtet koolitada ning Aini lapsepõlv sai läbi.
Noorusaastad
Vene ajas oli ka midagi head. Tööpuudust ei tuntud ja nii sai 15-aastasest Ainist Emmaste Tarbijate Ühistu müüjaõpilane. Õpilase kuupalga eest võis osta kaks paari sokke. Töökoht oli Ainil Emmastes, elukoht Nurstes. Selle kaksteist kilomeetrit väntas Ain jalgrattaga kaks korda päevas maha. Jalgratas oli vana, tee auklik ja pehme, aga teist võimalust polnud. Kasu oli sellest väntamisest niipalju, et jalad muutusid tugevaks. Selgeks sai ka kummi parandamine ja seda tuli vahel teha mitu korda päevas.
Emmaste Tarbijate Ühistul olid kauplused Emmastes, Nurstes, Valgul, Sõrul ja Õngul. Kaup toodi Kärdlast Emmastesse, kontrolliti ning saadeti edasi harukauplustesse. Kaupa vedas laiali siitkandimees Rein veoautoga GAZ-51. Ain sai Reinuga hästi läbi ja õppis temalt autojuhtimist. Et kaup veeti laiali pärast tööpäeva lõppu, usaldas Rein sageli auto noormehele.
Lisaks kaubamüügile tuli ühistul tegeleda põllumajandussaaduste kokkuostmisega: loomanahad, õunad, kartulid ja vill. Müügil olid omakorda bensiin ja petrool, mida müüdi lahtiselt kahesajaliitristest vaatidest, kivistunud sool, mida tuli suure raudkangiga lahti raiuda, ja lahtine jõusööt.
Emmaste kauplus asus väikeses majas surnuaia kõrval. Uus kauplusehoone mõnekümne meetri kaugusel oli valmimas ja varsti ootas ees kolimine uutesse ruumidesse. Kaupluse juhatajaks olnud keskealine naine suhtus Aini hästi. Teades, millist palka Ainile maksti, leidis ta vahel võimalusi poissi premeerida.
Kaup toodi kohale Kärdla kesklaost ja kehtis aususe printsiip. Koguseid küll kontrolliti, aga sageli jäeti see kiirustades tegemata. Nii leiduski kesklaos neid, kes oskasid olukorda ära kasutada. Kaupa saadeti vähem ja ükskord tekitati kauplusele 9000-rublane puudujääk – see leidis kinnitust ka hilisemas dokumendi revisjoni käigus. Kaupluse juhataja püüdis olukorda parandada, aga lootusetult. Tulemas oli inventuur ja mõni päev enne selle algust süttis öösel kaupluse hoone. Õnneks või õnnetuseks märgati tulekahju ja see kustutati.
