suhtlesid sealsed inimesed omavahel tihedalt. Hiidlased teadsid vankumatult, et kui välku lööb, kogunevad saarlased Pammana pangale lootuses, et neid pildistatakse. Saarlased olid kindlad, et sama teevad hiidlased ja kogunevad Sõru sadamasse.
Emmastes tehti ka kõvasti isetegevust ja sporti ning valla võrkpallimeeskond oli aastaid Hiiumaa parim. Isegi Kärdla tankipolgu meeskonnast saadi jagu.
Omamoodi legend oli Aini „elukooli õppejõud” Rein. Tema oli võrkpallimeeskonna kapten ja tugev teistelgi aladel. Võrkpallis ründas Rein tagaliinilt ja pärast paari õlut lennutas ta staadioni taha võssa viimase granaadi. Lagedat maad oli staadionil 72 meetrit, millest granaat enne maandumist üle vuhises. Kui see mees oleks saanud treeneri ja oda…
Emmastes elas fantastiline pillimees Johannes, kes mängis peaaegu igasugust pilli. Johannes meisterdas ise muusikariistu ja kirjutas laule. Emmastes tegutses vist ka Eesti ainus mandoliiniorkester. Vahelduseks kutsus Juss, nii teda hüüti, orkestrisse ka Aini oma akordioniga. Nüüd oli Ainil abi keskkooli puhkpilliorkestri kogemusest, sest mängida tuli noodist. Vatti ja valu sai Ain kõvasti, aga mõned lood saadi ka selgeks. Ühe looga tuli orkester Tallinnas isetegevuse ülevaatusel suisa esikohale – Ainil õnnestus lugu ühel korral puhtalt mängida ning see juhtus just žürii ees.
Et Emmastes ilusaid tüdrukuid jagus, kutsuti pillimees Aini ka igasugustele pidudele ja sünnipäevadele. Nii sai alguse Aini huvi naissoo vastu. Raha liikus, alkohol oli odav, muud ju osta polnudki. Kärakat võeti aga kõvasti. Ka Aini varitses oht alkoholi küüsi sattuda. Õnneks tuli loodus vahele – pärast kangema tarbimist oli poisil nii paha olla, et peaparandus tundus võimatu. Juba siis mõistis Ain, et kui mees hakkab jooma teiste soovil, on asi halb.
Hiiumaal oli ka päris palju Vene vägesid: lisaks tankipolgule piirivalve-, mere- ja KGB väeosad.
Saarel oli suur naiste ülekaal. Paljud noored, nii poisid kui ka tüdrukud läksid mandrile õppima. Noormehi ootas lisaks Vene kroonu, millest päästis ainult surm või surmatõbi. Saare tüdrukud olid kenad ja töökad ning enamik neist läks pärast kooli lõpetamist mehele ja jäi mandrile. Samal ajal saadeti koolidest saarele spetsialiste, kes pidid seal sundkorras vähemalt kolm aastat töötama. Peamiselt olid need noored neiud.
Et helgemad pead läksid kooli ja parimas eas noormehed kroonusse, oli pidudel tüdrukute pink pikk. Aga veri vemmeldas ja „abi” tuli saarel asuvatelt sõduritelt. Selline abistamine ei meeldinud muidugi siitrahva noormeestele ja sageli kiskus pidudel asi lööminguks.
Palju oli segaabielusid ja vallaslapsi, aga et saarel puudus vene kool, õppisid väikesed poluvernikud eesti koolis, said eestlasteks ja nii muutusidki rahva geenid tugevamaks.
Ain „vägistas” laval akordionit ja jälgis ühtlasi saalis toimuvat. Kuni aeglase pealehakkamisega maapoisid julgust kogusid, tegid sõdurid pingi kenama osa puhtaks ja kohalike viha kasvas. Oli ka juhtumeid, kus Vene suurlinnade elukogenud poisid käitusid tüdrukutega ülbelt. Lõunamaalased, keda tüdrukud olid üht-teist lubades üles keeranud, pidasid neid juba endi omandiks.
Põhiliselt tekkisid arusaamatused Sõrul asuva Tohvri patarei sõduritega. Mõnikord lahenes olukord sinise silmaga, mõnikord tekkis suurem kaklus. Juhtus sedagi, et sõjaväeosast toodi autodega mehi juurde ning siis oli kasulikum kohe jalgadele valu anda.
Mõned sõdurid kodustasid siitnurga neiud, mõned abiellusid ja jäid pärast teenistust saarele, mõned sõitsid koos naistega oma kodumaale. Suurem osa lahkujatest olid varsti tagasi – elu kodust kaugemal osutus liiga karmiks.
Nagu eespool jutuks, muutusid eestlaste geenid tugevamaks ja paljud spordis ning teistel aladel paremad olid sageli segaabieludest või juhuvahekordadest.
Lahtise peaga noormehed lõpetasid keskkooli, astusid ülikooli ja et saarel erialast tööd polnud, kadusid nad peagi pealinna avarustesse. Sama juhtus tüdrukutega. Kodusaarele jäänud mehed töötasid autojuhtide, traktoristide või ehitajatena.
Ent, noored on noored. Peagi tekkisid suhted, mis lõppesid tihti abieluga. Nii abiellusidki kesk- ja kõrgharidusega noored neiud algharidusega noormeestega. Ega nendel meestel midagi viga olnud, ainult koolitee jäi lühikeseks.
Emmaste Tarbijate Ühistu likvideeriti. Aini isa läks tööle KEK-i ehitustööliseks, nii nimetati kolhoosidevahelist ehitusettevõtet. Aini uueks töökohaks sai kalakombinaadi Sõru tsehh.
Meres oli noil aastail räimeuputus. Kevadel toodi Sõru ja Haldi sadamates kaldale paarsada tonni räime päevas. Mis sellise kogusega peale hakata? Kohalikud naljamehed laulsid: „Söö silku, leiba, kala, siis seisab nagu tala!”
Kuidas seismisega oli, pole teada, aga Siberi vangilaagrid vajasid toitu. Räimede soolamiseks ehitati betoonbasseinid, kuhu mahtus sadakond tonni kala. Neid betoonbasseine oli sadu. Kui püügihooaeg läbi sai, kühveldati soolakala tünnidesse, laaditi autodele ja viidi Haapsallu, kust kalad edasi suure kodumaa avarustesse rändasid.
Kala tuli ropult, nagu ka raha kalameestele. Töö oli muidugi raske ja ohtlik. Puudusid päästevahendid, paadid olid vanad ja kaine peaga mõni mees merele ei läinudki. Ega pääsenudki, sest kõik, kes merele said, pidid läbima Vene piirivalve ja KGB kadalipu. Kui selgus, et keegi sugulastest välismaal elab, tuli kaluriametist suu puhtaks pühkida. Ainile meeldisid nii meri kui ka kalapüük, aga mõned võõrsil elavad sugulased tõmbasid kaluriametile kriipsu peale. Seega pidi Ain räimi soolama, tünne vitsutama ja hiliste õhtutundideni kalaautot ootama. Palk oli aga kümneid kordi väiksem kui mõne tunni merel olnud kaluritel. Ain taipas, et töö rikkaks ei tee, aga aitab sellele kindlasti kaasa.
Saabus sügis. Kalapüügihooaeg lõppes ja Ain otsustas autokooli minna. Juunis sai ta 18 täis ning võis nüüd juhiloa teha. Suvel oli ta eksternina andnud amatöörautojuhi eksami, aga selle loaga võis juhtida ainult sõiduautot.
Tallinnas Nõmme mändide all elas tädi oma majas ja Ain lubati neljaks kuuks sinna. Tädi elukaaslasele polnud see eriti meeltmööda, aga Ain püüdis olla korralik ja nende vahel pahandusi ei tekkinud.
Õppimine läks Ainil hästi ning jõululaupäeval olid juhiluba ja autokoolitunnistus käes – seal ilutsesid vaid viied. Samal päeval sai 18-aastane Ain oma esimesed valehambad. Emmastes bensiini müües tuli seda vaadist kummivoolikuga tõmmata, bensiin oli aga mürgine ja nii kadusid esimesed hambad mõne kuuga.
Seega sõitis Ain nüüd kodusaarele tagasi uute hammaste ja värskete juhilubadega. Lootus kusagile autojuhina tööle saada oli väike, sest autosid oli saarel vähe, lubadega mehi aga palju.
Esmalt proovis Ain õnne Kärdlas kohalikus autobaasis. Kahjuks polnud seal tööd. Autobaas oli alles loodud ja kümmekonnal autol juhid olemas.
Järgmiseks katseks oli Putkaste sovhoos – seekord Ainil näkkas. Sovhoos vajas juhti veoautole, mis vedas peamiselt juhtkonda kuuluvaid spetsialiste. Auto oli vana ja vajas pidevat remonti, aga paremat polnud esialgu loota. Ain lõpetas küll kooli viitega, aga autoremondist teadis vähe. Teiste meeste abiga saadi auto liikuma ja nii algas Aini autojuhielu.
Kui auto oli korras, polnud töö raske, kuid igavavõitu. Sageli tuli pikalt oodata koosolekute või mõne joomapeo lõppu.
Varsti tekkis üks esimesi armastusi. Peamiselt vedas Ain sovhoosi zootehnikut, ilusate kurvidega noorikut. Häda seisnes selles, et too zootehnik oli abielus ja Ainist kolm aastat vanem. Mees teenis aega Vene kroonus. Tõmme oli aga vastastikune ja varsti teadsid seda kõik.
Paari kuu möödudes kutsuti Ain direktori kabinetti. Ain sisenes hirmutundega – milles asi? Direktor oli noorem mees ja Ainil oli temaga senini hea läbisaamine olnud. Ülemus päris Ainilt töö ja elutingimuste kohta ja uuris
