sõna otseses mõttes. Need olid jalgade ümber keeratavad riideribad. Seda tuli oskuslikult teha, et jalad terveks jääksid. Kujutage ette ruumi, kus kuivab kolmsada paari nädalaid pesemata jalarätte ja seal valitsevat „aroomi”. Hea vähemalt seegi, et hommikusöögiks juustu ei pakutud.
Relvad olid viimase peal. Teise maailmasõja aegsed vintpüssid ja PPS-automaadid. Viimaseid võib näha seda aega kajastavates filmides, suure kettaga ja jahutusaukudega kuuliraudades.
PPS-automaat oli küllaltki töökindel, kroonu keeles oli tema ülesandeks vaenlase hävitamine tule ja kabaga.
Temperatuuril alla kümne külmakraadi võiski seda teha ainult kabaga, sest siis jäi automaadi lukk lihtsalt kinni. Seda teadsid nii valvurid kui ka vangid, kuid ilmselt ei teadnud seda kõrged ülemused.
Lisaks relvade tundmisele õpetati noorsõduritele tunnimehe kohustuste ja sõjaväe määruste täitmist, millal ja kuidas kasutada relva, ning muidugi poliitõppused. Relva võis kasutada ainult äärmisel juhul, kui muul viisil polnud enam võimalik olukorda lahendada. Seda olukorda tuli hästi tunda, sest ebaõige relva kasutamise eest võis sattuda teisele poole traataeda.
Sisevägede sõduritele ja miilitsatele olid rajatud eraldi laagrid, sest vastasel juhul oleks nende kinnipidamisaeg olnud lühike. Tunnimehe peamine ülesanne oli valvata, mitte postil magada. Vahetevahel juhtus seda siiski ja selle eest karistati karmilt. Hambamehed olid välja mõelnud ka omapoolse määratluse – tunnimees on kasukasse keeratud ja külma kätte visatud elav laip.
Lähenes vandetõotuse andmise päev, mis määrati 5. detsembrile, stalinliku konstitutsiooni aastapäevale. See päev jäi hästi meelde, sest külma oli 56 kraadi, lisaks puhus tugev tuul. Pooltel meestel külmusid kõrvad ja nägu, aga vanne sai antud ja poistest Nõukogude armee sõdurid. Selle tähtsa sündmuse puhul kutsus hoholl Peetri ja Aini sündmust tähistama, aga pidu jäi ära – lumme peidetud viinapudel külmus lõhki. See ei valmistanud meestele pettumust. Esiteks polnud kumbki viinalembeline ja teiseks polnud võõrale riigile vandetõotuse andmine pidu väärt.
Õppused jätkusid. Enne uut aastat pidi mehed saadetama taigas asuvatesse laagritesse. Algas avalduste vastuvõtmine seersantide kooli, mis kestis veel seitse kuud. Praktika käigus tutvus Ain tunnimehe eluga, kuid sellist elu ta ei tahtnud. Seista tornis tuule ja pakase käes päevi, nädalaid, aastaid, vahel kolmteist tundi järjest, oli talumatu. Sellisele pingele ei pidanud paljude meeste närvid vastu ja nii mõnigi lõpetas ise oma maise teekonna. Ain seisis raske valiku ees – kas muutuda kolmeks aastaks elavaks laibaks või esitada avaldus seersantide kooli astumiseks? Häda seisnes selles, et song andis tunda ja koormused seersantide koolis olid suured. Samuti polnud kooli kerge sisse saada, soovijaid oli palju ja arvesse läks ka haridus, kuid Ainil jäid õpingud Eestis pooleli. Püsis veel väike võimalus auto peale saada, sest iga teine Vene kroonust tulnud eestlane oli olnud kindrali autojuht. Kahjuks ei jätkunud selles väeosas kindraleid.
Ühel hommikul, kui väeosa oli üles rivistatud, andis komandör käsu: „Autojuhid, samm ette!” Koos Ainiga tegid selle sammu veel paarsada meest. Järgnes käsk: „Esimese liigi mehed, kaks sammu ette!” Ain vaatas kadedusega, kui paarkümmend meest selle sammu tegid. Ilmselt õnnestub vähemalt ühel neist auto peale saada. „Tule, Vasja!” hüüdis polkovnik üle õla. „Vali mehed välja!” Uksele ilmus toiduaineid vedava ZIS-5 juht, vatikuub õlist tilkumas. Ta jalutas piki meeste rivi ja valis välja kaks kogukamat meest. „Marss õue autot lumest puhastama!” käsutas polkovnik. Eestlastest pääses autojuhiks spordipoiss Juhan ja veel üks, kes lasi oma juhiload vangide tsoonis valmistada.
Tunnimehe nõmedast elust tahtsid paljud loobuda, koolijäämiseks avaldasid soovi paarsada meest. Detsembri keskel pandi välja kursantide nimekiri. Suureks kergenduseks leidis sealt oma nime ka Ain. Kooli jäi 60 kursanti, ülejäänud saadeti laagritesse, mis asusid mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusel Ivdelist. Enamikule meestest tähendas see kolme aastat väikses taigakülas, sealt kordagi välja pääsemata.
Kõigepealt alustasid kursandid veidi paremas seisukorras oleva baraki soojustamisega. Töö seisnes lume loopimises kohale, kus pidanuks olema vundament. Lisaks sellele topiti kinni praod seintes ja aknaraamides. Tuleb tunnistada, et selle tulemusel muutus barakk tunduvalt soojemaks ja eks selle külmaga hakati tasapisi ka harjuma.
Ain ootas kooli algust kartusega hinges. Hirmu tegid vene keele oskus, õigemini oskamatus, ja song. Et Ain ja Peeter sattusid taas ühte jakku, oli see Ainile suureks abiks. Peeter aitas konspekte koostada ja abistas vene keelest arusaamisel, kuid songahädast see ei päästnud. Mahv oli kõva. Hommik algas viie kilomeetri jooksuga, siis neli tundi loenguid, lõunasöök, viis tundi rividrilli, sambot või laskmist. Enne õhtusööki veel viie kilomeetri jooks, ja kui rooduvanemal oli paha tuju, tehti enne magamaminekut veel üks ring. Aini jõud oli otsakorral, song pungitas, valu läks tugevamaks. Tuli minna arsti juurde. Kohalik, ilmselt veterinaari haridusega velsker pani diagnoosiks vesimuna ja oli kohe valmis seda terava oraga läbi suskama. Ain sai kiiruga püksid jalga ja pani poolpalja tagumikuga punuma. See põgenemine suurendas küll tulevikus mõnevõrra eestlaste arvukust, aga song koos valuga jäi. Appi tuli juhus või sekkus keegi kõrgemalt poolt. Taigas küttepuid varudes oskas üks mägede poeg palgijupi täpselt Aini paremale jalale kukutada. Jalg paistetas üles ega liikunud enam üldse. Seekord pani sama tõpratohter diagnoosiks põrutuse, mispeale pääses Ain ahju kaissu. Möödus nädal, siis teine. Song paranes, aga jalg mitte. Esialgu polnud elul viga. Ain täiendas oma vene keelt raamatut lugedes ja ainukeseks kirjasõnaks oli prantsuse romaan „Consuelo”. Kuigi pool teosest oli prantsuskeelne, aitas see vene keele õppimisele kaasa.
Möödus kolmas nädal, kuid jalg oli ikka liikumatu ja jäme. Nüüd tuli Ainile hirm naha vahele, mis juhtub, kui jalg jääbki selliseks? Lõpuks otsustati noorsõdur kohalikku ambulatooriumisse saata. Kohale viidi Ain hobusega, aga seni kuni jalga kontrolliti, lasi hobusemees jalga. Läbivaatusel selgus, et tegemist on tõsise põrutusega, kuid luumurdu polnud. See tegi Ainile muidugi rõõmu, aga kasarmusse tagasi tuli minna jalgsi. Ain tõmbas ukse kõrval olevalt luualt varre ning asus seda kepina kasutades teele. Algus oli raske, aga mida edasi, seda paremaks jalg muutus. Kohale jõudes oli valu kadunud ja jalg sirge. Vaatamata sellele õnnestus Ainil veel paar nädalat ahju taga „Consuelot” lugeda. Songavalu oli kadunud, ja kuigi see hiljem tunda andis, õnnestus tal kool lõpetada.
Teenistuse lõpuni oli veel hulk aega, aga vahipostil seismisest Ain pääses. Ivdeli saabudes arutasid poisid isekeskis, et need kolm aastat on täiesti mahavisatud aeg. Ilmselt tundus see nii ka nendele meestele, kes tornist kaugemale ei saanudki. Õnneks oli kooli programm koostatud nii, et lisaks poliittundidele, rivi- ja relvaõpetustele sisaldas see ka eluks vajalikke alasid: psühholoogia, enesekaitse, maastikul orienteerumine, rasketes tingimustes ellujäämine. Istudes aastaid hiljem nn Ozerovi kooli loengutel, mõtles Ain, et vanemleitnant Volkovi loengud olid põhjalikumad ja õpetlikumad. Volkov oli Aini rühmakomandör ja temast olenes palju. Pärit oli Volkov Siberist vanausuliste külast. Ta oli elus palju näinud ja rahvustel ta vahet ei teinud. Eriti õpetlikud olid tema loengud vangide psühholoogiast, relvade kasutamisest ja taigas orienteerumisest. Vähemalt ühel korral päästsid Volkovi õpetussõnad Aini elu. Volkov tundis hästi vangide käitumist ja teadis, et maalt või mägedest tulnud nooruki lollitamine on nende käes naljaasi. Volkov õpetas: „Aita alati abivajajat, aga tee vahet, kus lõpeb abistamine ja algab ärakasutamine.” Seda on pagana raske mõista ka spetsiaalse koolituse saanutel. Vangide või moodsamat sõna kasutades kinnipeetavatega tuli suhelda kehtivate eeskirjade alusel. Mitte mingil juhul ei tohtinud nende mõju alla sattuda. Põhitõde – ära võta vastu ühtegi kingitust! See algas tavalisest suitsu pakkumisest. Kui see läbi läks, paluti midagi osta ja ülejäänud raha võis endale jätta. Nii mindi sammhaaval edasi, kuni selleni, et valvur pandi fakti ette – kas täidad meie järjekordse soovi või kanname eelneva laagri juhtkonnale ette. Kui valvur nüüd kartma lõi, oli ta täielikult vangide meelevallas. Kahjuks ei meeldinud miski Volkovi käitumises ülemustele ja enne kooli lõppu oli ta
