veendunult, et tegemist oli sama võtmega.
Viidi läbi põhjalik revisjon ja puudujäägi suurus tehti kindlaks. Kaupluse juhataja kõrvaldati töölt, teised jäid ametisse edasi.
Algas uurimine. Leiti tunnistaja, kes nägi Aini põlenguööl kaubaautoga ringi sõitmas. See versioon polnud aga võimalik, sest samal õhtul käis Ain Kärdlas haiget selga näitamas ning veetis seal ka öö. Aini vanaisa juures korraldati aga sellele vaatamata läbiotsimine.
Vana maja oli heinu täis topitud ja sealt otsimist alustatigi. Kõigepealt kästi vanaisal heinad välja hanguda, mille peale ei suvatsenud vanaisa Joosep isegi vihastada, rääkimata käsu täitmisest. Seejärel alustasid võmmid heinte läbitorkimist pikkade raudvarrastega. Lõpuks puudutaski varras midagi suurt, mispeale hüüatas läbiotsimist juhtiv miilitsakapten Rebane võidukalt: „Koorem käes!”
Joosep teadis, et tegemist on vana ahjuga ning soovis Rebasele edu. Vanaisale anti uuesti käsk heinad lakast välja hanguda, mille peale ta võmmid pikalt saatis ja minema kõmpis. Miilitsad asusid aga suure entusiasmiga ise heinu hanguma. Joosep jälgis kaugemal seistes, kuidas nad ahju leidsid ning südamest vandusid. Vanaisa õnnitles neid koorma leidmise puhul.
Nüüd viskas Rebase närv üle: „Naerad, vana tola!” karjus ta püstoliga ähvardades.
Joosep oli äkilise vihaga mees. Pikemalt mõtlemata haaras ta kirve. Ain, kes seda kõike pealt vaatas, ei teadnud, mida teha. Rebane püstoliga vehkides ees, Joosep „kuradite” saatel, kirves käes, tema kannul – nii suundus see tandem metsa poole.
Lõpuks vaibusid kired ning võmmid kadusid. Ain ja Joosep said aga poole ööni heinu uuesti üles hanguda. Kadunud kaubakoorem jäigi leidmata.
Ain oli suur spordisõber. Kui Emmastes toimus spartakiaad, osales ta jalgrattasõidu võistlusel ning võitis esikoha. Eks kasuks tuli igapäevane sundtreening tööle ja koju. Ain arvati vaatamata oma kuueteistkümnele aastale rajooni võistkonda ning otsustati Viljandisse maanoorte spartakiaadile saata. Kahjuks oli teel kaks takistust.
Aini isa tunnistas ainult kahte spordiala: heinategu ja küttepuude varumine. Vanemas eas lisandus ka kolmas lemmik – tõstmine kahesaja grammi kaupa. Suurte pingutustega õnnestus Ainil isa vastuseis ületada, kuid seejärel tekkis küsimus – millega sõita? Appi tuli kaupluse lähedal elav vanapoisist meremees, kelle keldris leidus muu kolu hulgas päris korralik jalgratas. Ainult ülekanne oli suur, kuid siiski parem kui Riga 10. Kummid olid see-eest korralikud. Polnudki muud kui õhk sisse, paar nädalat trenni ja Ain vuras veoauto kastis Viljandi poole.
Esimest korda suures linnas – Viljandis. Kõik oli Ainile uus ja tundmatu. Unustamatu mulje jättis muidugi järv. Ain kasvas üles paari kilomeetri kaugusel merest. Emapoolse vanaisa maa piirnes merega, aga paadiga sõuda sai ta esimest korda alles Viljandi järvel. Selle eest kandis hoolt Nõukogude piirivalve, kes tegi mere äärde pääsemise võimatuks.
Jalgrattasõidul oli sadakond võistlejat, ja kui välja arvata mõni hiidlane, olid kõigil käikudega jalgrattad. Esimene 25 läks libedalt, aga tagasi tuli sõita vastutuules, lisaks mäed – selleks oli ülekanne liiast.
Mõne päeva pärast ootas krossisõit lossimägedes. Ilm oli võistluse päeval vihmane ja soe. Selline ilm sobis Ainile väga. Võistlusrataste piduriklotsid muutusid libedaks, aga vähemalt Ainil seda muret polnud – tema pidur oli kanna all.
Start õnnestus, mägedes andis Ain talda ja esimese viiekilomeetrise ringi järel lõpetas ta kolmandana. Pealtvaatajatele tegi Aini sõit kõvasti nalja, sest kõik nägid, millise rattaga ta võistles. Hiljem pani loodus asjad paika ja kolmandal ringil lendas Ain võssa. Ratas ise jäi terveks ning finišis oli ta lõppkokkuvõttes seitsmeteistkümnes. Selle tulemusega jäi Ain rahule. Isegi teiste võistlejate treenerid patsutasid talle tunnustavalt õlale.
Mõne päeva pärast veoauto kastis kodu poole loksudes, mõtles Ain tulevikule. Praamilt maha sõites torkas sadamakail silma miilitsa tibukollane auto. „Huvitav, keda nad ootavad,” mõtles Ain. Võmmid tulid otsejoones sportlaste auto juurde ja küsisid midagi võistkonna esindajalt. Seejärel käsutati Ain miilitsaautosse. Trellitatud kongis sõitis poiss Kärdla poole, ise juhtunu üle nuputades.
Juhtus see, et kojujõudmise asemel visati Ain kartserisse. Selgituseks ütles üks spordilembeline miilits, et kohe tuleb ülemus ja selgitab asja.
Ülemuseks osutus Napoleoni kasvu ning arvatavasti ka sama mentaliteediga miilitsamajor. Ain viidi ülekuulamisele. Et ta oli äsja saanud 16-aastaseks, pidi ülekuulamise juures viibima ka keegi täiskasvanutest. Selleks isikuks osutus kaubakoorma otsimisest tuttav miilitsakapten Rebane. Püstol pandi demonstratiivselt lauale ja läks lahti. Ainile oli toimuv uus ja arusaamatu. Hiljem elukoolis taipas ta, et mehed olid palju sõjafilme vaadanud. Rebane röökis ja ähvardas, ülemus mängis esialgu head onu. Kui kurja rolli etendav Rebane kisamisest väsis ning toast väljus, ütles ülemus Ainile usalduslikult, et püüab Aini aidata, kui see vaid kaubakoorma veo ja varguse üles tunnistaks. Koorem olevat leitud ja Aini isa süü üles tunnistanud. Selle väitega tegi ülemus suure vea. Olematut kaubakoormat ei olnud võimalik ju leida. Kui Ain sellele tähelepanu juhtis, kadus kohe ka hea onu. „Rebaseonu” tuli tagasi ja nüüd ähvardasid ja röökisid nad koos. Füüsilist vägivalda otseselt ei kasutatud, peale kerge raputamise. Lõpuks visati Ain kartserisse tagasi. Nii toimus see neli või viis korda öö jooksul, hommikul kästi Ainil kaduda.
Ain kõmpis spordikomitee juurde, leidis sealt oma jalgratta, istus sadulasse ja startis 50 kilomeetri distantsile. Seekord koju.
Kaubakoorma otsingud jätkusid, kuid proovi leida olematut. Kaupluse juhataja üle toimus kohus, kuid kaebealune oli rase ja talle määrati seetõttu tingimisi karistus. Tegelikud süüdlased naersid pihku ja eesti vanasõna „Õige hõlma ei hakka keegi”, leidis taas kinnitust.
Hiljem, Eesti vabariigi ajal, mõtles Ain sageli, millega tegeleb jospelmajor nüüd. Arvatavasti peab loenguid alaealiste ülekuulamisest.
Elu läks edasi. Ain töötas nüüd Emmaste kaupluses juba täiskohaga. Liikusid jutud kooperatiivide ühendamisest Hiiumaa Tarbijate Ühistuks. Selleks, et kooperatiive ühendada, oleks see idee järgi pidanud olema nende liikmete üksmeelne otsus. Tegelikult piisas vaid kommunistliku partei soovist. Nii ka läks.
Aini elu muutus nii palju, et nüüd oli ta Hiiumaa Tarbijate Ühistu töötaja. Kaupluse juhatajaks sai Aini isa ja see polnud poisi jaoks just parim variant. Isa oli nõudlik mees ja Ainil tööpuudust polnud.
Emmaste meeldis Ainile. Hiiumaa on kinnine koht ja siin teab igaüks, mida naaber teeb või mõtleb. Sama lugu oli Emmastega, kus sageli elati rohkem teiste kui enda elu. Et Emmaste on mereäärne vald, sõitis toona peaaegu igast perest keegi merd. Saarele tagasi jõudsid maailma näinud mehed, kes oskasid ja tahtsid nähtut ka kodus kasutusele võtta.
Merel oli võimalus raha teenida ja seda kasutati korralike elamute ehitamiseks, laste koolitamiseks, tehnika soetamiseks. Rahvas hoidis kokku, võõrasse suhtuti ettevaatlikult ning igaüht omaks ei võetudki.
Küsimustele vastati hiidlasliku huumoriga, millest võõral oli raske aru saada. Kui aastaid hiljem esitati Eesti Televisiooni otsesaates ühele Emmaste mehele otsene küsimus, kas targemad mehed on Hiiumaal või Saaremaal, jäi mees sügavalt mõttesse. Pärast pikka pausi vastas vanahärra, et seda on väga raske kindlaks teha. Nimelt toodi igal kevadel Saaremaalt Hiiumaale seapõrsaid ja teenijatüdrukuid. Sead jäid Hiiumaale ja nendega oli asi selge, aga tüdrukud viidi sügisel Saaremaale tagasi – ning pole sinna veel ükski tühjalt läinud. Ju seal peab ka ikka midagi olema.
Kumb saar on vanem, see on samuti selge. Hiiumaa kõrgeim osa Kõpu tuli merest palju
