ja igasse kolhoosi pidi astuma kümmekond talu. Kolhoos muidugi moodustati, aga kuidas edasi, seda ei teadnud keegi.
Kolhoosi astumise kohta tehti akt, kus oli kirjas, mida keegi sinna kaasa tõi. Loomi enam kodus pidada ei tohtinud. Välja valiti suuremad laudad, kuhu loomad viidi. Hobusetall otsustati tuua Seljale ja see vähendas natuke vanaisa viha. Hobused olid taluperemehe erilised lemmikud ja oluline oli, et talu oma suksud jäid koju. Nii sai ta nende eest edasi hoolt kanda. Hobused olid sama tähtsad kui hiljem autod. Iga mees kiitis oma ratsut ja alati leiti, mida kiita. Vanaisa lemmik valge ruun Tiksi andis autodega võrreldes välja Mercedese näitajad.
Kolhoose asutati palju ja igale neist pandi nimi. Nimepanemine toimus lihtsalt – koosolekut vedav parteikomitee esindaja tegi ettepaneku anda kolhoosile nimi ning koosolek kinnitas selle hääletamisega. Nimed olid sotsialistlikud: Stalini-nimeline, Lenini-nimeline, Kommunismi Võit, Esimene Mai ja samas vaimus edasi. Milline neist nimedest oli sellele kolhoosile määratud, pole teada, sest isa tegi kohe ettepaneku anda nimeks Kalev. Nii ka hääletati. Lisaks Kalevi kolhoosile nimetasid naaberküla värsked kolhoosnikud enda oma Kunglaks.
Lüpsilehmad viidi Seljalt kilomeetri kaugusele suurde lauta ja lüpsjaks määrati ema.
Isal õnnestus kolhoosist pääseda. Talu oli vanaisa nimel ja isal polnud kolhoosi midagi kaasa võtta. Taluperemees Joosep oli küll kolhoosi astumise vastu, aga vastuhakk lõppenuks halvasti ning isal õnnestus vanaisale mõistus pähe panna.
Kõigepealt väänati kolhoosi mitteastujatele riiginormid. Et riiginorme polnud võimalik täita, tehti täitmata jätmise korral inimene kulakuks ning saadeti Venemaa avarustesse.
Kalevi kolhoosi esimeheks valiti üksmeelselt ema õemees – agronoomi haridusega usklik inimene. Aga teda polnud kauaks. Mees juhtis kolhoosi mõistusega, mitte parteikomiteest tulenevate korraldustega – ja seda ei võinud partei ometi lubada.
Kolhoosnikele ei tasutud töö eest rahas, vaid natuuras. Iga tööpäeva eest maksti teravilja, kartulite või muude saadustega. Maksta võis ka rahas, aga seda lihtsalt polnud.
Kui mõne kolhoosi esimeheks sattus joodikust parteilane, ei makstud töö eest mitte midagi – pärast riiginormide üleandmist olid viljasalved tühjad.
Joodikust esimehed astusid tavaliselt sõjaväes parteisse ega teadnud põllumajandusest tuhkagi, kuid parteikomiteest tulnud korraldusi täitsid nad usinalt. Ega nende käskude jagajad ise targemad olnud. Nemad said oma korraldused kõrgemalt, kus ülemused olid ise samal vaimsel tasandil. Nii mõnigi esimees hakkas jooma, sest nägi, et ei suuda ega oska kolhoosi juhtida. Rahva seas räägiti, et kui vasikas ei tahtnud jooma hakata, öeldi talle: „Kui sa jooma ei hakka, paneme sind kolhoosi või külanõukogu esimeheks. Küll sa siis jooma hakkad!”
Kalevi kolhoosi esimees oskas kolhoosi juhtida. Ta tundis põllumajandust ega täitnud partei lolle korraldusi. Aasta lõppedes võis normpäeva eest maksta nii rahas kui ka natuuras ja seda kordades rohkem kui naaberkolhoosides.
Selline asi parteile ei sobinud ja mees otsustati maha võtta. Ja et töö oleks täielik, tunnistati ta ühtlasi ka kulakuks. Demokraatlikus riigis on selleks vaja üldkoosoleku otsust. Koosolek kutsuti kokku, parteikomitee instruktor ronis kõnepulti ja pani küsimuse hääletusele.
„Kes on selle vastu, et praegune kolhoosi esimees kulakuks tunnistada?”
Toas võttis vaikus maad. Keegi ei julgenud kätt tõsta, sest järgmine kulak olnuks ilmselt tema.
Aini emapoolne vanaisa Priidu tõusis püsti ja läks vaikse kõnnakuga välisukse poole.
„Tagasi, kuradi vanamees!” röökis koosolekut juhtiv parteikomitee instruktor.
„Ma lähe kusele,” vastas Priidu ja lahkus koosolekult.
Koosoleku tulemuseks oli endise esimehe väljasaatmine, partei määratud uue mehe esimeheks valimine ning järgmise aasta töötasu võrdsustamine naabritega.
Äraelamise võimaldas kolhoosniku abimajand, kus võis kasutamiseks olla paarkümmend sajandikku maad, üks lehm, siga ja kanad.
Loviise õmbles perele vanadest riietest uued. Vahel õnnestus ka poest midagi osta ning näljas ja püksata polnud keegi.
Toimus kolhoosides, mis toimus, aga Ain pidi koolipinki nühkima. Kolmas kooliaasta sai läbi, tunnistusel olid neljad-viied. Ainile meeldis lugeda ja kooli juures olevas raamatukogus oli ta suurema osa raamatutega sinasõprust teinud. Isale see tegevus eriti ei meeldinud ja sageli sai Ain selle eest sugeda.
Neljandal kooliaastal toimus Aini elus palju muutusi. Parteitu isa määrati üllatuslikult Emmaste Tarbijate Ühistu esimeheks ja emal õnnestus kolhoosist pääseda. Ta sai tööd Nurste kaupluse juhatajana. Ka elukoht muutus – kaupluse juhataja oli ühtlasi ka valvur ja pidi elama kauplusega samas majas.
Kui Seljal elades oli lähima naabrilapseni kilomeetreid, siis nüüd elas samas külas kuus üheealist last, lisaks kaupluse külastajad. Aini elu muutus lõbusamaks. Oli, kellega mängida ja sporti teha. Suvel toimusid Nurste küla nn olümpiamängud. Kavas oli isegi teivashüpe, millest olid kõik kuulnud, aga keegi osavõtjatest polnud näinud.
Poiste vanusevahe oli kaks-kolm aastat, aga võistlused olid tasavägised.
Meri oli lähedal, kuid ühtlasi kaugel. Vene piirivalvurid lubasid Külaküla randa ujuma viiekümne meetri laiusele alale, aga nii oleks tahtnud ju käia ka mujal. Mööda randa jooksis üles küntud ja rehaga silutud ala, mida kontrolliti mitu korda päevas. Lisaks paigaldati raketid, mis traadi puudutamisel õhku lendasid.
Poistel oli suur kiusatus keelatud kohtadest mere äärde pääseda. Selleks tõmmati traati ja lasti raketid taeva poole. Kuni piirivalvurid ala kontrollisid, said poisid teises kohas rannaga tutvust teha. See oli ohtlik, sest vihased piirivalvurid ajasid poisse hobustega taga. Kättesaamise korral viidi poisid kordonisse ja vanematel tuli trahvi maksta. Vahel anti karistus kätte kohapeal hobusepiitsaga. Aga meri ju kutsus ning sageli võis sealt leida mõne välismaise tühja pudeli või muud huvitavat.
Sügisel tuli kooli vahetada. Leisu vana kool muudeti neljaklassiliseks ja viiendat alustas Ain Emmastes. See kool oli suurem ja õpilasi rohkem. Klassijuhatajaks oli Meida – ilus noor neiu, keda mehehakatised vaimustusega vaatasid.
Praegu neid meenutusi kirja pannes on sellest ajast möödunud 59 aastat, aga Emmaste koolis on klassijuhatajaks seesama Meida.
Emmastes sai Aini pinginaabriks muidugi Rein, aga seda vaid kaheks tunniks.
Pärast tundide lõppu elas Ain internaadis, mis asus endises Emmaste vallamajas, kahe kilomeetri kaugusel koolist. Internaadi hädadeks oli külm ja rotid. Viimased kippusid öösel kõrvu ja varbaid närima. Külmast tuli lihtsalt üle olla.
Viiendas klassis osteti Ainile akordion – Itaalia pill kuueteist bassiga. Et isa oli kõva laulumees, ja seda eriti vindise peaga, lootis ta, et ka pojast saab asja. Sai ja ei saanud ka. Õpetajat polnud. Üks külamees mängis küll looduselt kingitud andest kõiki pille, aga õppinud polnud ta kusagil. Aini õpetamine seisneski selles, et mees kasutas võimalust pilli mängida ja pärast tunniajalist kuulamist oli õppus läbi.
Ega Ainil polnudki erilist soovi lõõtsa tõmmata, aga ühel hetkel hakkasid kuulamise järgi lood tulema ja huvi kasvas. Et muusikat sai ainult grammofonist lasta, ja neid leidus vähe, oli ka sellise tasemega pillimees hinnatud. Õppimisel oli palju abi ka Loviise suurest plaadikogust.
Vanaisa läks pensionile ja Aini isa võttis Seljal majapidamise enda hoolde. Sageli komandeeringus
