kustunud silmad, vaatas nürilt küsijaid ja tegi käega tõrjuva liigutuse. “Kuulge,” ütles Raskolnikov, “säh (ta kobas käega taskus ja tõi nähtavale kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.”
“Preili, kuulge, preili,” alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, “ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?”
“Kasi!.. Tikuvad ligi!” pomises tüdruk ja tegi jällegi käega tõrjuva liigutuse.
“Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!” Jällegi kõngutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. “See on alles ülesanne!” pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna: niisugustes närudes, aga ise annab raha!
“Kas te ta kaugelt leidsite?” küsis politseinik.
“Ütlesin ju: läks teine minu ees, tuikudes, siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.”
“Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud… Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!.. Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene… Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine…” Ja jälle kummardus ta tema kohale.
Võimalik, et temal endalgi kasvasid niisugused tütrekesed – “nagu mõni preili ja õrnake” – hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega…
“Peaasi,” muretses Raskolnikov, “kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!”
Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis läks ta sammu kümme kaugemale ja jäi uuesti seisma.
“Nende käest päästa oleks ju võimalik,” vastas politseinik mõttes, “ainult kui nad ütleksid, kuhu neid toimetada, muidu aga… Preili, kuulge, preili!” kummardus ta uuesti tema juurde.
See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.
“Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!” lausus ta veel kord tõrjuvat käeliigutust tehes. Ta läks ruttu, kuid, endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmist lastes.
“Ärge kartke, ega ma ei lase,” ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.
“Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!” kordas ta kuuldavalt ohates.
Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.
“Kuulge, hei!” hüüdis ta vurrumehele järele.
See pöördus ümber.
“Laske olla! Mis teil asja on? Jätke! Las ta lõbutseb pisut (ta näitas moenarri poole). Mis teil sellest on?”
Politseinik ei saanud aru ja vahtis pärani silmil. Raskolnikov hakkas naerma.
“E-eh!” lausus politseinik käega lüües ja läks moenarrile ja tüdrukule järele, kuna ta Raskolnikovi vist nõdrameelseks või millekski veel halvemaks pidas.
“Viis mu kakskümmend kopikat ära,” lausus Raskolnikov üksi jäädes tigedalt. “Noh, las võtab ka sellelt ning lubab siis tüdrukul temaga minna, sellega see lõpebki… Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata? Las neelavad teineteist kas või elusalt alla – mis minul sellega asja? Ja kuidas tohtisin ma need kakskümmend kopikat ära anda. On need minu omad?”
Hoolimata nendest imelikkudest sõnadest hakkas tal ometi väga raske. Ta istus mahajäetud pingile. Ta mõtted olid laiali… Ja üldse oli tal raske sel silmapilgul ükskõik millest mõelda. Ta oleks tahtnud meelemärkuse kaotada, kõik unustada, pärast ärgata ja sootuks uuesti alustada…
“Vaene tüdruk!” ütles ta tühja pinki vaadates. “Kord ärkab ta, nutab, pärast saab ema teada… Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, valusalt ja häbistavalt, võib-olla ajab minema… Ja kuigi minema ei aja, siis saavad Darja Frantsovnad ometi haisu ninasse ja mu tüdrukuke hakkab lipsama kord siia, kord sinna… Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, kes elavad emade juures, on väga ausad ja tasapisi nende selja taga hullavad), noh, ja siis… siis jällegi haigla… viin… kõrtsid… ja veelkord haigla… aasta kahe-kolme pärast on sant valmis, elatud on aga kõigest üheksateistkümmend või ka ainult kaheksateistkümmend aastat… Nagu poleks ma niisuguseid näinud! Aga kuidas nad niisuguseks said? Just nõnda see sündiski… Ptüi! Aga olgu! Öeldakse, nõnda see peabki olema. Teatud protsent, öeldakse, peab iga aasta minema… kuhugi… kuradile, tähendab, et ülejäänuid värskendada ja neid mitte segada. Protsent! Tõepoolest, suurepärased sõnad: nad on nii rahustavad, teaduslikud. Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna. Oleks mõni teine sõna, noh, siis oleks võib-olla rohkem ärritatud… Aga mis siis, kui ka Dunjake satub kuidagi protsendi hulka?.. Mitte selle, vaid teise hulka!..”
“Aga kuhu ma siis nüüd lähen?” mõtles ta äkki. “Imelik, aga millegipärast pidin ma ju kuhugi minema. Niipea kui kirja olin läbi lugenud, läksin ma kohe… Vassili saarele, Razumihhini juurde läksin ma, sinna jah, nüüd… tuli meelde. Kuid siiski – milleks? Ja kuidas lendas mõte Razumihhini juurde minna just praegu mulle pähe? See on tähelepanuväärt!”
Ta imestles enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest. Tähelepanuväärt oli see, et ülikoolis käies Raskolnikovil sõpru peaaegu ei olnudki, hoidus kõigist kõrvale, ei käinud kellegi juures ja kutsus vaevalt kedagi enda poole. Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale. Ei üldistest koosolekutest, kõnelustest, vallatustest ega millestki muust võtnud ta osa. Ta tegi kõvasti, enese peale halastamata tööd ja sellepärast peeti temast lugu, kuid keegi ei armastanud teda. Ta oli väga vaene ja kuidagi kõrk ning ligipääsematu; nagu oleks ta midagi endas varjanud. Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, et ta vaatab neid kõiki kui lapsi, vaatab ülevalt alla, nagu oleks ta kõigist ette jõudnud – nii arenemise, teadmiste kui ka veendumuste poolest, ja et ta näeb nende veendumustes ja huvides midagi madalamat.
Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahel ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam. Aga Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja lihtne noormees. Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehk küll tõepoolest mõnikord lihtsameelne. Tema välimus oli ilmekas: pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed. Mõnikord märatses ta ja tal oli rammumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmata, kuid võis ka ilma selleta olla; mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha. Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei suutnud teda maha rõhuda. Tema võis kas või katust korterina tarvitada, põrgunälga ja haruldast külma kannatada.
