Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuritöö ja karistus - Fjodor Dostojevski страница 10

Kuritöö ja karistus - Fjodor Dostojevski

Скачать книгу

asju ja ta tahab Peterburis avaliku advokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste nõudmiste ja protsesside alal ja hiljuti alles võitis ta suure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel sellepärast sõitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nõnda siis armas Rodja, võib ta ka sinule väga kasulik olla, isegi kõiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tänasest päevast peale võiksid ka sina oma tulevasele karjäärile kindla aluse panna ja võiksid oma saatuse selgesti määratuks lugeda. Oo, kui see ometi teostuks! See oleks niisugune õnn, et seda ei võiks millekski muuks pidada kui aga kõigevägevama armuks. Dunja ei teegi muud kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitšiga mõne sõna rääkida. Tema avaldas oma mõtteid ettevaatlikult ja ütles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretärita läbi ei saa, siis on, iseenesestki mõista, parem palka maksta sugulasele kui võõrale, kui aga too ametis kõlblikuks osutub (või sina ei peaks kõlblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu ülikooliõpingud sulle küllalt aega jätavad tema kontoris töötamiseks. Sellega asi tol korral lõppeski, kuid Dunja ei mõtlegi muust, kui aga ainult sellest. Juba mitu päeva on ta nüüd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa pärastpoole võiksid olla Pjotr Petrovitši abiliseks või isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina õpid õigusteaduskonnas. Mina, Rodja, olen temaga täiesti ühel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neid täiesti tõenäolisteks; ja hoolimata Pjotr Petrovitši praegusest, väga arusaadavail põhjusil põiklevast vastusest (tema ei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kõik oma hea mõjuga tulevase mehe peale. Muidugi mõista hoidusime meie sõnagi lausumast Pjotr Petrovitšile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et sina tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale võib-olla oleks see kõik ainult unistusena tundunud, mispärast ta ehk seda väga kuivalt oleks kuulda võtnud. Ei mina ega ka Dunja pole lausunud poolt sõnagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel ülikoolis; me ei rääkinud seda sellepärast, et, esiteks, see sünnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma ülearuste sõnadeta ise seda sulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina võid ju kontoris tema paremaks käeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nõnda tahab Dunjake seada ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. Teiseks ei rääkinud me sellepärast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamises ühesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rääkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, kui tema üle otsustada tahetakse, ja et tema jätab endale õiguse ise sinu kohta otsuse teha siis, kui ta sinuga tutvub. Tead mis, minu kallis Rodja, mulle näib mõnesuguste kaalutluste põhjal (mis ometi kuidagi ei puuduta Pjotr Petrovitšit, vaid nii-öelda isiklikult mind ennast, isegi võib-olla mind kui vanaeite, minu eidelikke tujusid), mulle näib, et mina võib-olla teen paremini, kui ma pärast nende abielu eraldi elama asun. Ma olen täiesti kindel, et Pjotr Petrovitš on niivõrd suursugune ja peenetundeline, et ta ise mind kutsub ja mulle ette paneb mitte enam tütrest lahkuda, ja kuigi ta tänini veel sellest ei ole rääkinud, siis enesestki mõista sellepärast, et ilma sõnadetagi on see selge; kuid mina loobun sellest. Elus olen ma nii mõnigi kord tähele pannud, et ämmad pole meestele mitte väga meeltmööda, aga mina ei taha kellelegi ka kõige väiksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi täiesti vabaks jääda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed, nagu sina ja Dunja. Kui võimalik, siis asun teie mõlemate lähedusse, sest et kõige mõnusama hoidsin ma kirja lõpuks: tea siis, mu armas sõber, et võib-olla saame varsti kõik kokku ja kallistame üksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku järel! Juba on kindlasti otsustatud, et mina ja Dunja sõidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul väga, väga varsti, isegi võib-olla nädala pärast. Kõik oleneb Pjotr Petrovitši korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sõna saadab. Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale! Dunja on rõõmuärevuses sinuga kokkusaamise pärast ja ütles kord naljatades, et juba ainult sellepärast läheks Pjotr Petrovitšile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid käskis ainult mul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rääkida, nii palju, et tal praegu isegi käsi kirjutamiseks sõna ei kuula, sest mõne reaga ei suuda midagi ära öelda, ainult teed enese rahutuks; käskis sind tugevasti kallistada ja piiramatu arvu suudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiski neil päevil raha, võimalikult palju. Niipea kui kõik teada said, et Dunja läheb Pjotr Petrovitšile, suurenes äkki minu laenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovitš mulle nüüd pajuki arvel isegi kuni seitsekümmend viis rubla usaldab anda, nii et ma sinule võin rublat kakskümmend viis või isegi kolmkümmend saata. Saadaksin rohkemgi, kuid kardan eneste teekulude pärast; ja olgugi et Pjotr Petrovitš nii hea oli ja osa meie pealinna-teekonna kuludest enda kanda võttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavate kaudu), aga ometi peame ka Peterburisse jõudmist arvestama, kuhu ei või ometi ilma kopikata ilmuda, vähemalt esimesil päevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kõik täpipealt välja ja selgus, et tee nõuab vähe kulusid. Raudteeni on meil ainult üheksakümmend versta ja igaks juhuks leppisime juba ühe tuttava voorimehega kokku; raudteel aga võime Dunjaga väga hästi kolmandas klassis sõita. Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada. Kuid küllalt; kaks poognat on otsast otsani täis ja ruumi enam ei ole; see on kogu meie lugu; noh, on aga ka palju sündmusi kogunenud! Nüüd aga, minu kallis Rodja, suudlen sind kuni peatse jällenägemiseni ja õnnistan sind oma emaliku õnnistusega. Armasta Dunjat, oma õde, Rodja; armasta teda nõnda, nagu tema sind armastab, ja tea, et tema armastab sind piiritult, enam kui iseennast. Tema on ingel, aga sina, Rodja, oled meile kõik – kogu meie ootus ja lootus. Kui aga sina õnnelik oleksid, siis oleme seda ka meie. Palud sa veel endiselt jumalat, Rodja, ja usud sa veel meie looja ja lunastaja headusse? Kardan oma südames, kas pole ka sind puudutanud uuem moodne uskmatus? On see nõnda, siis palvetan sinu eest. Tuleta meelde, mu armas, kuidas veel lapsepõlves, kui isa alles elas, sa oma palveid minu põlvedel lällitasid ja kuidas me siis kõik olime õnnelikud! Jumalaga või parem – jällenägemiseni! Sülelen sind kõvastikõvasti ja suudlen lugemata kordi.

Kuni hauani sinuPulheeria Raskolnikova.”

      Peaaegu kogu aeg, kui Raskolnikov luges, juba kirja algusest peale, oli tema nägu pisaraist märg; lugemist lõpetades aga oli tema nägu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer. Ta laskis pea oma viletsale ja kulunud padjale ning mõtles, mõtles kaua. Ta süda peksles tugevasti ja ta mõtted olid suures ärevuses. Viimaks muutus see kollane toapugerik talle kitsaks ja umbseks, nagu oleks see mõni kapp või kast. Pilk ja mõtted nõudsid avarust. Ta võttis kübara ja läks välja, ilma et oleks kartnud kedagi trepil kohata: unustas selle hoopis. Teekonna aga valis Vassili saare poole mööda V. prospekti, nagu tõttaks ta sinna mõne asja pärast, kuid harjumuse ajel läks ta ometi teed tähele panemata, endamisi sosistades ja isegi kuuldavalt rääkides, millega pani möödaminejaid väga imestama. Paljud pidasid teda joobnuks.

      IV

      Ema kiri piinas teda. Kuid tähtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte. Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: “Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja härra Lužin käigu kuradile!”

      “Sest see asi on selge,” pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu üle kurjalt rõõmutsedes.. “Ei, ema, ei, Dunja, teie mind ei peta!.. Ja veel vabandavad, miks nad minult nõu ei küsinud ja ilma minuta otsustasid! Muidugi! Arvavad, et nüüd pole enam võimalik katkestada: eks vaatame, kas on või mitte! Missugune mõjuv ettekääne: “Pjotr Petrovitš on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu võtta kui posthobustel, peaaegu raudteel.” Ei, Dunjake, näen ja mõistan kõik, millest sa minuga mõtled nii palju rääkida: tean ka seda, millest sa kogu öö mõtlesid, toas edasi-tagasi käies, ja mispärast sa Kaasani

Скачать книгу