kiiresti kümme korda järjest päästikule, tulistades padrunisalve poolenisti tühjaks. Hotellitoa uks oli paksust, tugevast männipuidust, kuid FN 57 kuulid olid samasuguse terava otsaga nagu vintpüssilgi ning tungisid kiirust peaaegu kaotamata uksest läbi.
Kaks rasket keha prantsatas teineteise järel mütsatusega vaibale. Uks tema ees kääksatas. Ta hoidis seda jalaga kinni, sest oli sissepääsemiseks luku lahti murdnud. Ta tõmbas selle vasaku käega lahti ja astus koridori. Tema ees põrandal kössitas esimene mees, vajunud vastu Victori toa ukselengi, pea rinnal ripakil, tema suust nirises verd vaibale valgunud loiku. Ainult vasak jalg võpatas.
Teine elas veel, ta lamas silmili põrandal, kostis vaikset mulksumist. Ta oli saanud mitu tabamust – kõhtu, rinda ja kaela, kus purustatud unearterist purskus verd kõrges karmiinpunases kaares vastu seina. Ta püüdis eemale roomata, suu otsekui appi karjumiseks pärani, ehkki ei kostnud vähimatki häält.
Victor ei pööranud talle tähelepanu, vaid pistis käe surnud mehe kuuetaskusse, otsides edutult rahakotti. Ta tahtnuks võtta ründaja raadiosaatja, kuid see oli kildudeks, kuul oli selle läbistanud ja südamesse tunginud. Victor leidis 9 mm kaliibrilise püstoli Beretta 92F ja taskust kaks varumagasini. Beretta oli tõhus ning usaldusväärne relv, mille salve mahtus viisteist padrunit, kuid isegi ilma summutita raske ja kogukas ning seda ei saanud märkamatult kanda. Allahelikiirusega kuulide löögijõud polnud piisavalt tugev. Seda laadi tööks halvasti valitud püstol. Kui mees poleks juba surnud, siis võinuks Victor talle seda öelda.
Tavaliselt poleks ta Berettat valinud, kuid niisugustel hetkedel nagu praegu polnud relvi kunagi ülemäära palju. Victor võttis püstoli ja pistis selle selja taga värvli vahele. Rihm toetas relvapära, summuti ulatus õndrani. Keha põrandal võpatas äkki, võib-olla lihaskrambist, ja kaldus ettepoole. Suu vajus lahti ning sinna kogunenud veri voolas välja, seejärel lartsatas poolenisti läbihammustatud keel vastu vaipa. Victor astus eemale ja pööras tähelepanu sellele, kes polnud surnud. Veel mitte.
Mees lõpetas roomamise, kui Victori kand surus ta abaluude vahele. Victor veeretas mehe selili ja kükitas ta kõrvale, surudes FN 57 summuti tugevasti vastu tema kaela. Ta lükkas pea kõrvale, et arteriaalne verepurse suunduks vastu seina, mitte tema poole. Veri määris lillelise tapeedi.
Mees püüdis midagi öelda, kuid kostis ainult kähisev hingetõmme. Kaela läbinud kuul oli purustanud neelu ja nüüd sai mees ainult hädiselt häälitseda. Ta sikutas Victori varrukat, püüdis selle külge klammerduda, loobumata surmahaavast hoolimata võitlusest. Victor austas tema visadust.
Mehel oli samuti Beretta nagu tema kaaslasel, kuid mitte raadiot ega kuularit. Victor tühjendas ta relva ja vaatas teisedki taskud üle. Neis polnud midagi peale mõne nätsuliistaku, varupadrunite ja kägardatud kviitungi. Ta võttis nätsu, nägi, et kviitungi järgi oli makstud poole tosina kohvi eest, ja viskas selle minema. Victor harutas ühe nätsuliistaku paberist lahti ja pistis suhu. Piparmünt. Ta noogutas tunnustavalt.
“Tänan.”
Ta raputas mehe käed eemale ja suundus trepikoja poole, et kontrollida ülejäänute asukohta. Teisi tapjaid polnud näha, kuid alt kostis naiste hääli, kurdeti lifti pärast. Victor läks piki koridori tagasi, hoidudes tumedatest plekkidest vaibal, ja võttis tulekustuti liftiuste vahelt. Ta astus kabiini ja vajutas fuajeenupule. Mõni asi oli jäänud tuppa, kuid see ei häirinud teda. Tualett-tarbed olid uhiuued, rõivaid polnud veel kantud ning ühelgi puudutatud esemel ei olnud tänu käsi katvale silikoonilahusele tema sõrmejälgi.
Koridoris oli sureva mehe võppumine lakanud. Enam ei pursanud kaelast verd, nüüd see lihtsalt valgus lirtsuvasse vaipa. Victor jäi imetlema laiba kohal seinale tekkinud punast mustrit. Ristamisi pursanud verejoad olid moodustanud tema meelest Jackson Pollocki1 stiilis esteetilise kujundi.
Victor silmitses oma kujutist lifti peegelseintel ja kohendas end pisut. Kui tema välimus praeguses olukorras poleks igati esinduslik, siis märgataks seda kohe. Liftiukse sulgusid samal hetkel, kui trepikoja poolt kostis kile naisekarjatus. Kedagi oli äsja tabanud üllatus.
Victor arvas, et see naine ei pidanud Pollocki taiesest kuigivõrd lugu.
4. PEATÜKK
08.34 Kesk-Euroopa aja järgi
Fuajees ootas Victor kannatlikult, kuni paanika tema ümber paisus. Hotellijuhataja, lühikest kasvu, sihvakas, üllatavalt valju häälega mees, karjus, et teda üle ehmunud külastajate kuuldaks. Mõni neist polnud jõudnud täielikult rõivastuda, kui massimõrvast karjumine nad toast julmalt välja peletas. Juhataja üritas seletada, et politsei on juba tulekul ning et kõik peaksid säilitama rahu. Ent oli juba hilja.
Victor istus fuajee nurgas luksuslikus nahktugitoolis. See oli väga mugav. Ta oli nihutanud tooli nõnda, et sai pead pööramata jälgida peaust vastasseina keskel ja peaaegu kogu fuajeed. Silmanurgast piidles ta baari sissepääsu ja trepikoda. Ta ei uskunud, et keegi laskuks liftiga temast paremal, kuid ka niisugusel puhul asus ta piisavalt lähedal, et näha tulijaid enne, kui nemad teda märkavad.
Politsei jõuab peagi kohale ning hukkamismeeskonna ülejäänud liikmed jäävad siis lepingu täitmisega ajahätta. Nad on nüüd paanikas, taibanud, et kaks nende meest on surnud. Jääb üle kas põgeneda, mida Victor ei uskunud, või siis tulla ülesannet täitma. Fuajeest välja rüsivate külaliste ja personali saginas olnuks tänav tema tapmiseks ülemäära rahvarohke ning saabuvat politseid arvestades liiga riskantne.
Kulus umbes minut rohkem, kui Victor oli eeldanud, ning ta võttis viivitamise eest nende oskustest punkti maha. Ta märkas neid kergesti, kõigepealt esimest, kes püüdis läbi meeletult tänavale tulvava rahvasumma hotelli trügida. Hetk hiljem tormas teine esimese korruse koridorist fuajeesse. Esimene mees oli heledapäine, parem käsi musta nahkjopi taskusse surutud, vasakuga tõrjus ta takistavaid inimesi kõrvale. Teine, tumeda habemega, oli pikk ja turske. Pungil jopp. Ta tõukas mõlema käega inimesi eest, püüdmatagi viisakust teeselda. Selle järgi otsustas Victor, et heledapäine mees asub toiduahelas kõrgemal kohal, olles seega ahvatlevam sihtmärk.
Nad jõudsid keset fuajeed, et isekeskis põgusalt aru pidada, vaatasid korraks ruumis ringi ja heitsid läbi fuajee minnes pilgu baari. Heledapäine mees suundus trepile, turske lifti poole. Nende ja Victori vahel tõuklevaid inimesi arvestades oli mõistetav, miks teda ei märgatud, kuid ühtmoodi kalliks läks see maksma mõlemale.
Victor tõusis, ajastades oma liigutusi nõnda, et liftist väljuv perekond varjaks ta turske mehe pilgu eest, kui nood üksteisest möödusid, ja suundus trepikoja ukse poole. Victor tegutses kiiresti, jõudes nahkjopiga mehe kannule just siis, kui too uksest sisenes.
Heledapäine mees märkas lähenevat varju liiga hilja. Ta üritas relva haarata, kuid peatus kohe, kui summuti roiete vastu suruti. Victor kallutas relva ülespoole, sihtides südant. Samal hetkel haaras Victori käsi mehe munanditest ja pigistas neid kogu oma märkimisväärse jõuga.
Mees oiatas ja oli äkilisest piinavast valust põrandale vajumas. Victor tõukas ta uksest sisse ja sosistas talle prantsuse keeles kõrva.
“Parem käsi… võta see taskust. Jäta püstol paigale.”
Mees kuuletus.
“Kui palju teid siin on?” nõudis Victor.
Mees üritas jalul seista ja vastamiseks hinge tõmmata. Ta oli paanikas. Victor ei heitnud seda talle ette. Mehel õnnestus lausuda üksainus sõna.
“Mis?”
Victor suunas mehe esimesest trepijärgust üles,
Jackson Pollock (1912–1956) oli USA maalikunstnik, abstraktse ekspressionismi suurkuju. –
