midagi, millest Victoril on kasu. Ta tõrjus mõtte, et neil ei tarvitse üldse midagi talle vajalikku kaasas olla.
Victor pani Beretta käest ja võttis surnud naise relva. See oli asjalik sõjariist, 45-kaliibriline kompaktne püstol Heckler & Koch USP, lühikese, töntsaka summutiga. Ta tõmbas kaheksa padruniga magasini välja, nägi selles korralikult ridamisi õõnesotstega kuule ja lükkas padrunisalve kohale. Ilmselt pidas see tapja oma tööriistast lugu. Noh, nõnda peabki tegema.
Victor haaras naise jopitaskust kaks varumagasini, tormas tagauksest küürakil põiktänavale, vaatas vasakule, seejärel paremale, pöörates HK-d samas suunas. Mitte kedagi. Ta peitis püstoli vöö vahele ja suundus peatänava poole, rahul, et vähemalt ühel neist oli varastamist vääriv relv. Tapjatel võib olla väga halb maitse.
Koos selle surnud naisega oli viis langenud.
Ainult kaks veel.
Hotelli ette oli kogunenud rahvasumm. Külastajad ja töötajad oli kõik ühtmoodi vapustatud, kohkumusest haaratud ja hirmul, otsides üksteiselt lohutust. Ainult käputäis inimesi teadis, mis vedeleb neljanda korruse koridoripõrandal, kuid kõmu verest ja laipadest oli levinud kiiresti. Politseinik püüdis neid tõrjuda. Möödujad trügisid lähemale, et teada saada, mis on toimumas.
Victor väljus põiktänavast ja astus energiliselt inimeste hulgas, kuid mitte kiiremini kui kõik teised, nihkudes võimalusel külitsi, soovimata olla võimalikele snaipritele kerge sihtmärk. Tõenäoliselt ei riski keegi niisuguse lasuga, kuid ta ei saanud siiski pead panti panna. Sinine kaubik seisis viiekümne meetri kaugusel kõnnitee pervel taksofonikabiini juures. Tagauksed olid Victori poole. Ta ei näinud rooli taga kedagi.
Kui juht polnud lahkunud, siis jäi võimalus, et vähemalt üks tapja oli kuskil varitsemas. Lähenedes pani Victor tähele summutist väljuvaid heitgaase. Hästi, seega peaks keegi tühikäigul töötava auto roolis istuma. Ümberringi valitsevas segaduses mõistis Victor, et ta pääseb kaubiku kõrvale, enne kui juht tema lähenemist märkab. Ta kavatses üle tänava minna, parem jalg juba astus kõnniteelt, kuid peatus siis.
Teisel pool, otse hotelli vastas, kiirustas keegi jässakas mees valge kortermaja trepist alla. Tema õlal rippus suur must spordikott, milles võis peituda tennisereket või hokikepp.
Või suure löögijõuga vintpüss.
Ta peatus järsult, märganud Victorit, kes talle otse vastu vaatas. Reageering tunnistas otsekohe, kellega on tegemist. Mõlemad mehed seisid liikumatult, ehkki nende ümber pulbitses kaos. Jässakas mees murdis patiseisu esimesena. Ta vaatas vasakule, kus seisis kaubik. Nad olid Victoriga sellest ühekaugusel.
Victor astus sammu edasi. Mees taandus sammu. Ta pistis käe taskusse. Victor tegi sedasama. Sähvivate vilkuritega politseiauto pööras sireeni unnates tänavale. Mõlemad mehed nägid seda, kumbki ei tahtnud enam relva haarata.
Tapja vaatas uuesti kaubiku poole, võib-olla lootes, et abi on sealt tulekul. Mõistnud, et seda pole loota, pööras ta ringi ja kiirustas tuldud teed kortermaja trepist üles. Victor kiirendas sammu, kuid tähelepanu vältimiseks ei tohtinud ta joosta. Ta jõudis üle tänava just siis, kui uks jälitatava kannul kinni langes. Victor kiirustas astmeid vahele jättes trepist üles. Ta rebis linki, kuid uks oli riivis. Ta ei saanud riskida selle sisselöömisega ega tulistamisega, igatahes mitte nüüd, kui tänavale saabus veelgi rohkem politseinikke.
Victor laskus trepist ning vaatas tänaval mõlemale poole, et näha, kustkaudu pääseks maja taha. Kakskümmend meetrit paremal paistis põiktänav. Victor kiirustas sinnapoole.
Võimalike jälgijate silmist kadunud, sprintis ta põiktänava lõppu ja jõudis majatagusele tänavale, 45-kaliibriline käes. Jässakast mehest polnud märkigi. Kui ta oleks hoonest juba lahkunud, siis näeks Victor teda nüüd. See tähendas, et mees varitses majas. Victor üllatus. Tapja oli otsustanud oodata, võidelda.
Victor ei kavatsenud talle pettumust valmistada.
Tagaukse lukk oli tugev ning selle lahtimuukimiseks kulunuks Victoril ligi kolmkümmend sekundit, kui jämedad 45-kaliibrilised kuulid poleks seda purustanud. Ta lükkas uue padrunisalve paika ning astus avarasse, napilt möbleeritud fuajeesse, mille põrandat kattis värvirõõmus mosaiik. Silma hakkas kolm siseust, neist kaks nummerdatud. Ruumis domineeris lai trepp.
Victor astus sinnapoole, hoides püstolit eriüksuslaste harjunud viisil kahe käega enda ees. Tema hotellituba oli olnud neljandal korrusel, seega oli turske mees Victori akent sihtinud viiendalt. Tuba oli mehele tuttav ja ohutu. Kui ta üldse kuhugi pages, siis just sinna.
Victor astus aeglaselt ja vaikselt sammhaaval, vaadates lakkamatult ülespoole, olles valmis, kui tapja peaks kuskil nurga taga varitsema. Ta jõudis teisele korrusele, vaatas trepimademe üle ning tõusis järgmisele trepijärgule.
Ta peatus mõne sekundi kolmandal korrusel ja teritas kõrvu. Midagi kuulmata läks ta edasi neljandale. Viiendal kuulis ta ust avatavat, seejärel kellegi naise pisut üllatunud, kuid sõbralikku ja abivalmis häält.
“Puis-je vous aider?” Kas saan teid aidata?
Samas kostsid kaks klõpsatust ja põrandale langenud keha mütsatus. Victor tormas trepist üles, kasutades hetke, kui tapja tähelepanu oli hetkeks hälvitatud. Ta nägi trepilt jässakat meest, kes oma ohvri kohal seistes ringi vaatas.
Victor tulistas, ent laskenurk oli halb ja õõnesotsaga kuul rebis vaid käsipuu küljest killu lahti. Tapja viskus instinktiivselt tagasi. Kaks järgmist kuuli puurisid tema kohal lakke augud, aga neljas tabas käsipuud toetavat musta raudsepist ja paiskas lendu sädemetevihu. Mees vastas mõne pimesi tulistatud püstolilasuga, viskudes Victori tulejoonelt kõrvale. Samas ilmus ta jälle hetkeks nähtavale, tulistades liikumise pealt. Victor vastas samaga, kuid kumbki ei tabanud.
Victor küürutas enne trepist üles jõudmist ja piilus raudvõre vahelt. Ta nägi korteriuksel lamavat keha. Hallipäine naine, vihmamantel seljas, oli surnud ainult sellepärast, et pakkus trepimademel ootavale võõrale abi. Heategu ei jää karistamata.
Selle korruse kaks ust olid paokil, tapjat polnud kuskil näha. Victor hiilis vaikselt paarist viimasest astmest üles. Ta vaatas esimese paokil ukse poole. See avanes tuppa, kus tapja oli kõigepealt positsioonile asunud, ning kahtlemata pidi ta just sinna taanduma. Ainult et Victor siiski kahtles.
Ta astus samme summutades ettevaatlikult üle trepimademe, möödus läikivast vereloigust ning surus end seina vastu. Ta nihkus tapetud naise paokil korteriukse poole. Victor peaaegu muigas. Ta ei kavatsenud vana ja tuntud triki ohvriks langeda.
Ukselengini jõudnud, vaatas ta teise korteri poole, kuhu jässakas mees pidanuks taanduma, ning kaalus vaatenurka, et määrata, kus surnud naise tuppa peitunud mehel tuli teise ukse jälgimiseks varitseda.
Victor küürutas, toetas vasaku käe vastu ukselengi ning seda tugipunktina kasutades viskus tuppa. Ta nägi tapjat enda ees vaheseina najal küürakil, relv suunatud oma korteri uksele. Mehe silmad läksid üllatusest pärani.
Victor tulistas kaks korda, üks kuul läks mööda, teine kriimustas sihtmärgi pead kõrva kohal, paisates verepritsmeid laiali. Tapjal õnnestus vastu tulistada ning samas varjuda. Kuul tabas ukselengi mõni sentimeeter Victori näost eemal, paisates talle pikki puupinde põske. Ta ei võpatanud.
Victor hüppas sedamaid üles, vahetas kiiresti asendit, liikudes toa keskele. Ta teadis, et peab olema liikvel, sest paigal püsimine oleks tema ründajale ainult kasuks tulnud.
Tapja ilmus hetkeks nurga varjust nähtavale ning tulistas kaks korda
