sõidutada Orsay muuseumi juurde. Taksojuht küsis, mis oli juhtunud, osutades tänavale kogunenud tohutu suure rahvasumma poole.
Victor kehitas õlgu. “Ça a l’air sérieux.” Midagi halba.
Alles siis märkas keegi rentslis lamavat purustatud peaga laipa ja karjumine puhkes uue hooga.
Geeliga silutud tumedate juustega pikk mees vaatas lahkuvale taksole järele. Mees seisis hotelli ees rahvasummas, teeseldes, nagu oleks ta sama jahmunud nagu tõuklevad pariislased tema ümber. Ta jagas nende ärevust, kuid mitte teadmatust. Tema pilk jälgis taksot, kuni see tänavalt ära pööras, ja võttis kuue põuetaskust õhukese märkmiku. Ta keeras paar lehte edasi ja märkis selge käekirjaga üles takso registrimärgi ning sõitja lühikese kirjelduse.
Fotoroboti loodud näol puudus habe ja soeng oli teistsugune, kuid selle mehe isikus polnud kahtlust. Pikk mees ohkas masendunult. See oli halb.
Ta trügis läbi üha paisuva muiduvahtijate hordi ja jõudis lõpuks neist eemale. Jahedast novembriõhust hoolimata oli tal palav. Mees kandis ülikonda ja vihmamantlit ning nägi välja nagu ärimees ikka. Tungiva vajaduseta ei vaheta ta kellegagi enda ümber sõnakestki. Tema prantsuse keel oli küll üsna hea, kuid mitte ladus.
Ta kiirustas koos ehmunud inimestega eemale, ehkki tema ei kartnud. Ta tahtnuks kauemaks jääda, kuid juba liikus kõikjal politseinikke ja veelgi rohkem oli tulekul. Võmmid juba silmitsesid kogunenud inimesi, otsides võimalikke tunnistajaid ja kahtlusaluseid. Talle ei meeldinuks sugugi mingitele tülikatele küsimustele vastata.
Ta teadis, et eespool kõrvaltänaval on taksofon ja just sinnapoole ta suundus. See asus möödujatest parasjagu kaugel, et ta saaks segamatult rääkida, kuid kiirettekandeks hotellile piisavalt lähedal. See ettekanne polnud üldse niisugune, nagu oli oodatud.
Ta ei teadnud täpselt, mis oli hotellis juhtunud, kuid ta oskas arukalt analüüsida. Sihtmärk oli kadunud nõnda, nagu oleks ta tahtnudki terve parve politseinikke kokku meelitada, aga meeskonnast, kes pidid saadud ülesande täitma, polnud märkigi. Ta oli kuulnud kogunenud inimesi rääkivat laipadest. Ükski meeskonnaliige polnud hotellist väljunud. Nende seikade ühendamiseks ei tarvitsenud olla geenius.
Ta möödus rüsina poole kiirustavatest noortest naistest ja suundus vasakule kitsale kõrvaltänavale, kus levis kohvikust terve müriaad eksootilisi lõhnu. Taksofonikabiin oli vaba, ta astus sisse ja tõmbas ukse kinni, rõõmustades, et see summutas tänavamelu ja aitas nõnda selgemini mõtelda.
Ta valis numbri ning arutas ühendust oodates, mismoodi oleks kõige parem öelda, et see ülesanne oli olnud otsast lõpuni üks suur nurjumine.
Tema tööandja pole sellega põrmugi rahul.
7. PEATÜKK
09.15 Kesk-Euroopa aja järgi
Umbes poolteist kilomeetrit eemal silmitses Alvarez enda ees terasalusel lamavat surnukeha ja ohkas raskelt. Kiprunud nahk oli kahvatu, silmad suletud, huuled sinakad. Vasakul oimukohal märgistas nahka väike punane auk. Sisenemishaav. Parema oimu haav oli suurem ja rebestatud servadega. Väljumishaav.
“Jah,” ohkas ta. “Vaesel vennikesel ei vedanud.”
Kohtupatoloogi prantslasest assistent vastas põgusa noogutusega. Ta seisis pool meetrit eemal teisel pool lauda, alles kahekümnendatesse jõudnud noormees, kelle laup oli jahedusest hoolimata higine, nagu Alvarez märkas. Ta niheles ja tammus jalalt jalale. Alvarez teeskles, nagu ei märkaks ta midagi.
Ameeriklane mõistis, et tema kohalolu ei lasknud poisil rahuneda. Ta teadis, et tema nägu tundub lakkamatult põrnitsevat, mistõttu võõrad tundsid end kohmetult. Isegi naeratusest polnud abi ning tema kogukus muutis kõik veelgi hullemaks. Alvareze kael oli jämedam kui kolju ja õlad kippusid ukselengide vahele takerduma. Vastasseisu puhul andis väljanägemine talle eelise, kuid muul ajal osutus see tülikaks. Ta pidi teistega võrreldes kaks korda rohkem vaeva nägema, et inimesed teda usaldaksid.
Tal oli käes kohtuarsti aruanne. Ta silmitses kuulihaavade üksikasjalikke kirjeldusi. Rinnas oli neid kaks. Ta viipas.
“Näita mulle.”
Assistent vaatas ärevalt ringi ja võttis siis ettevaatlikult valge, plekkideta lina servast kinni. Ta voltis selle laiba kaelalt allapoole, paljastades torso.
Alvarez silmitses kaht korrapärast auku rinnakus. “Minu meelest on need väikesed. Kaliiber kakskümmend kaks?”
“Ei,” vastas assistent. “Kõik kolm on ühesugused. Kaks rinnas, üks peas. 5,7 mm kuulid.”
“Huvitav.” Alvarez kallutas end ettepoole, et lähemalt vaadata. “Kui kaugelt need tulistati?”
“Püssirohu kõrvetusjälgi pole näha, seega ei olnud toru kehale väga lähedal, muud ei oska ma öelda. Kuulge, ma olen ainult assistent, mitte ballistikaekspert. Mina… ma ei tea kuigi palju.”
Ära üllata, mõtles Alvarez. Ta pidas hetke aru. 5,7 mm kuulid viitasid FN 57-le, mis oli maailma üks viimistletumaid ja kalleimaid püstoleid. Ta manas toimunu silme ette. Kaks lasku südamesse ja siis, kui ohver lamas, pea kõrvale vajunud, tulistas tapja talle veel ühe otsmikusagarasse. Ta vältis vähimatki riski. Alvarez teadis profitapmistest nii mõndagi ning seekordne hukkamine oli põhjalik nagu palgamõrtsukail kombeks. Ta peletas nägemuse silmi pilgutades eemale.
“Kuulge…” lausus assistent. “Minu boss tuleb kohe tagasi.”
Alvarez sai vihjest aru. Ta avas rahakoti.
Haiglast väljunud, nööpis ta mantli tibutava vihma tõttu kinni. Kuhu pagan oli Kennard kadunud? Möödus paar minutit, enne kui tume sedaan tänavaserval peatus.
“Andestust,” lausus Kennard, kui Alvarez kõrvalistmele laskus.
Alvarez pühkis oma siilisoengult vihmapiisku. “See on Ozols,” ütles ta. “Surnud.”
“Püha taevas!” oiatas Kennard. “Pakk?”
Alvarez raputas pead. Ta tegi nähtust kokkuvõtte.
“Mida me teeme?” küsis Kennard.
Alvarez järas pöidlaküünt. Ta võttis kuuetaskust mobiiltelefoni. “Räägin Langleyga.”
8. PEATÜKK
09.41 Kesk-Euroopa aja järgi
Hôtel Abrial asus Seine’ist põhja pool Avenue de Villiers’l. Victor oli võtnud muuseumi juures teise takso, järgnes pikk ja aeglane sõit läbi Pariisi liiklusummikute. Õnneks ei kippunud taksojuht lobisema ning Victor andis talle mõõduka jootraha. Helde jootraha puhul või siis, kui ta poleks seda üldse andnud, oleks ta pärastisel pärimisel juhile kergesti meenunud.
Victor pani tähele, et see oli kena piirkond, kus pakkus silmailu kõik see, mida turistid oma sõpradele Pariisist räägivad, ainult ilma vihma, pori ja mossis pariislasteta. Victor sammus piki elava liiklusega tänavat, möödudes hotellist. Paar kvartalit eemal leidis ta apteegi, kust ostis seebi, desinfitseerimisvahendit, pintsetid, vatipadjakesi ja deodoranti. Siis astus ta vaiksesse baari, tellis seal limonaadi ja käis tualettruumis pesemas.
Seejärel pööras ta tähelepanu näkku tunginud pindudele. Esialgu oli adrenaliin valu summutanud, kuid nüüd ei saanud Victor seda luksust enam nautida. Pinnud olid
