kõvaketta sektorist, kuhu olid salvestatud kõik kirjed. Seejärel kustutati need ja kirjutati uuesti üle. See protsess kordus kiiresti tuhandeid kordi, nii et algseid andmeid ei saanud kunagi taastada.
Protsess jätkus iseenesest. Kolmkümmend sekundit hiljem polnud vähimatki jälge, missuguseid saite oli Victor külastanud või mida ta oli seal teinud. Kogenud tehnik võiks leida selle programmi jälgi, kuid see olnuks ka kõik.
Victor tõusis toolilt ja lahkus kohvikust. Eesust valvas turvakaamera, niisiis kallutas ta pea alla, nagu oli ka sisenedes teinud.
Ta suundus raudteejaama.
11. PEATÜKK
USA, Virginia osariik, Luure Keskagentuur
Esmaspäev
13.53 idaranniku standardaja järgi
Viis ajavööndit lääne pool laius CIA Langley peakorter. Keset 105 ha suurust maa-ala peitis üle 180 000 m2 klaasi, terast, betooni ja tehnikaseadmeid maailma kõige ohtramalt rahastatud spioneerimisorganisatsiooni. 1960. aastatel rajatud ja 1980. aastatel täiustatud CIA kompleksis töötas umbes kakskümmend tuhat meest ja naist. Neist ainult käputäis võis nimetada ennast Roland Procterist kõrgemaks ja see tõik valmistas talle määratu suurt uhkust.
Procter istus oma kadestusväärses ülakorruse kabinetis kirjutuslaua taga. Tehiskliimaga ruum oli valgusküllane ja avar, maitsekalt sisustatud ning tähelepanuväärselt suur. Kõige veetlevam oli siiski kaunis vaade agentuuri peakorterit ümbritsevale Virginia maastikule. Rahvusliku salateenistuse (NCS) direktori abi pani telefonitoru käest, tõusis, tõmbas hinge, nööpis pintsaku kinni ja väljus kabinetist.
Procter astus pikkade sammudega piki ilmetuid koridore nõupidamiste ruumi poole. Ta jõudis vähem kui minutiga kohale ning lükkas ukse lahti. Kõik teised istusid juba pika ovaalse laua ümber. Tegelikult võinuks kohal olla vaid pool neist – tema osakonna suured ninad. Ülejäänud olid kuskilt hierarhia keskpaigast pärit bürokraadid, kellel oli siin tool pigem oma seisundi kui kasulikkuse tõttu. Ozolsi operatsioon oli olnud väga oluline ning paljud, isegi need, kes polnud selle heaks midagi korda saatnud, olid panustanud edule, kuid pidid nüüd nurjumise eest vastutama.
Vahetati põgusalt viisakusi, kuni Procter istet võttis. Tema vastas istus departemangu asedirektor. Meredith Chambers oli lühikest kasvu ja sihvakas, kitsa näo ning hallinevate mustade juustega, mida ta tõrksalt keeldus värvimast. Naine oli Proctorist mitu aastat vanem, kuid mees pidi tunnistama, et ta näeb oma ea kohta vägagi veetlev välja, ehkki tavaliselt eelistas ta naisi, kellel oli rohkem liha puusadel. Kena tumesinist pükskostüümi kandev Chambers jättis kuningliku mulje nagu alati. Ta oli töötanud NCS-is alla aasta ning Procteri arvates olid ta kõrvatagused alles pisut märjad. Naise kabinet oli Procteri omast tükk maad suurem, kuid mehel oli parem vaade. Ta oli valmis pensioni peale kihla vedama, et naine on voodis ülimalt särtsakas.
“Niisiis,” alustas Chambers. “Nagu ma aru saan, on Alvarez liinil. Kas kuulete mind?”
Lauakõlaritest kostis Alvareze hääl. “Jah, ma’am.”
Alvarez oli Procterile tuttav. Ta teadis, et tollel olid kõik heale operatiivohvitserile vajalikud omadused ja ta oli ka igati tubli mees. Kohusetunne ja patriotism olid temasse nii sügavalt sööbinud, et ta veri polnud ainult punane, vaid ka lipuvärvide moodi valge ja sinine. Oma pika CIA-karjääri jooksul oli Procter üllatusega täheldanud, et Alvareze-suguseid ausaid ja otsekoheseid mehi juhtus harva ette.
“Niisiis, mõni meist on juba kursis sellega, mis täna juhtus, mõni mitte,” ütles Chambers. “Kui saate alustada, siis andke lühiülevaade operatsiooni taustast.”
“Täna hommikul Pariisi aja järgi,” alustas Alvarez, “pidin ma kohtuma lätlasest eruohvitseri Andris Ozolsiga, kes oli teeninud Vene ja enne seda Nõukogude laevastikus. Ozols väitis, et teab paar aastat tagasi India ookeanis uppunud Vene fregati asukohta. Venelased olid juhtunu maha vaikinud ega tunnistanud kunagi jõuallika rikkest põhjustatud katastroofi, mille tagajärjel hukkusid kõik pardal olnud mereväelased. Esiteks seetõttu, et õnnetus juhtus mingil põhjusel kohe pärast seda, kui Vene ja Hiina merevägi olid korraldanud seal manöövreid, ning teiseks olevat see laev Ozolsi jutu järgi kandnud kaheksat laevade hävitamiseks mõeldud tiibraketti Oniks.”
“Tahan nüüd, et William räägiks meile Oniksist,” ütles Chambers.
William Ferguson istus Procteriga samal pool lauda. Vene büroo juhataja Ferguson oli üks selle seltskonna ammuseid liikmeid. Ferguson lähenes seitsmekümnele, nägu lõhestasid sügavad kortsud, kuid ta polnud kaotanud oma halli juuksepahmakut, mille oli kõrgelt laubalt üle pea kamminud. Ilma kogukust lisava pika mantlita tundus ta olevat kõhetu, peaaegu poolnälginud, kuid mitte kunagi nõrk. Ta oli võidelnud kolm korda Vietnamis ja pälvinud rohkem kõrgeid autasusid kui Procteril oli sõrmi. See eakas mees oli vankumatu patrioot ja karjäärispioon, kes oli teinud Ühendriikidele hädavajalikku räpast tööd üle neljakümne aasta. Tema Nõukogude-vastased sepitsused külma sõja ajal olid lausa legendaarsed ning need, kes olid tema saavutustega kursis, pidasid teda õigustatult kangelaseks. Ehkki Ferguson oli Procterist kümme aastat vanem, asus ta toiduahelas astme võrra madalamal. Procteri arusaamise järgi oli see Fergusoni enda valik. Ta oli jäänud kaevikusse omal vabal tahtel ning Procter austas seda otsust sügavalt.
“SS-NX-26 Oniks on lihtsalt öeldes tiibrakett, mille oleksime pidanud ise konstrueerima,” alustas Ferguson rahuliku baritoniga. “Sellega asendati SS-N-22 Sunburn, mida mõni ekspert, mina ise kaasa arvatud, kirjeldas kui planeedi kõige ohtlikumat tiibraketti. Oniks on veelgi surmavam.”
Ta köhatas ja jätkas. “Need raketid on loodud probleeme tekitama. Nende lennukaugus on kolmsada kilomeetrit ning need võivad söösta kahe ja poole kordse helikiirusega kõigest kolme meetri kõrgusel, kandes kas kahesaja kahekümne kilogrammi raskust tavalõhkepead või kahesaja kilotonnist tuumalaengut. Võrdluseks olgu öeldud, et meie tiibrakettide Harpoon ja Tomahawk lennukaugus on alla üheksakümne kilomeetri ning nende kiirus jääb alla helikiiruse. Otsekui pandaks tõukeratas konkureerima Indy võidusõiduautoga.
Ent see pole nende relvade lennukiirus ega isegi tabamisulatus, mis meie admiralidelt une röövib, vaid täpsus. See on hämmastav. 2003. aastal korraldasid Vene ja Hiina laevastikud India ookeanil ühismanöövrid, simuleerides agressiivsete ameeriklaste lennukikandjate lahingugruppide ründamist. Selle jõudemonstratsiooni ajastus polnud juhuslik. Meie näitasime oma laevastiku muskleid just samal ajal maailma samas osas.” Ta muigas virilalt. “Etenduse haripunktis laskis Hiina tiibrakette kandev hävitaja välja õppelaenguga Sunburni. Kiirkaamera salvestas hetke, kui rakett tabas rohkem kui saja kümne kilomeetri kauguselt sihtmärgiks seatud laeva pardale võõbatud valge risti keskkohta. Sunburn lendas kõigest seitsme meetri kõrgusel merepinna kohal. Oniks on kiirem, kannab suuremat laengut ning seda on veelgi raskem avastada, rääkimata peatamisest.
“Kas me peame seda relva kartma?” Ferguson vaatas korraks ruumis ringi. “Vähimagi kahtluseta. Need konstrueeriti spetsiaalselt selleks, et läbida USA radari Aegis ja süsteemi Phalanx tõrjevöönd, millega kaitstakse meie laevu. Phalanxi edasiarendust, pöörlevate raudadega kiirsuurtükki, ei ole veel kunagi niisuguste relvade vastu kasutatud. Lühidalt, meil pole Oniksi ega isegi Sunburni vastu kindlat kaitset. Need on täielikult muutnud meresõja tasakaalu ning kõigest mõni nende tiibrakettidega relvastatud hävitaja võib uputada terve lennukikandjate lahingugrupi. Meil pole midagi Oniksiga võrdväärset, nii et me vajame seda. Tungivalt.”
Procter mõistis, et Ferguson nautis oma lühikest kõnet. Eakas mees oli kogu oma karjääri jooksul võidelnud nõukogulastega, aga pärast Berliini müüri langemist polnud tema
